väga õnnetu. Tõelikult ei teadnud keegi, mis küll võiks nii suure õnnetuse põhjuseks olla. Siiski, üks oli, kes teadis – õpetaja kantslis. Temale oli kõik üsna selge. Iga pühapäev kinnitas ta, et kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest hukatust.
Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järel kõik haigeks, nagu oleks mõni lausuja talle laadalt lastehaiguse kojuviimiseks kaasa andnud. Haigus võttis kohe hädaohtliku pöörde, ähvardades laste kurgud kinni matta. Ei jõutud asjas õieti täielikule teadvuselegi, kui juba suri esimene laps ja varsti peale seda teine. Polnud muud, kui hakka matuste vastu valmistuma.
Peiepidu kahele lapsele tehti Kassiaru talu ja Jaska kuulsa nime kohane. Ümberkaudsed peremehed ja perenaised olid kõik koos. Harva leidus, kes puudus, nende seas ka Vargamäe Andres oma Mariga. Neid oli küll kutsumas käidud, aga nemad polnud veel unustanud, et nad nelipühis Kassiaru omi asjata Vargamäele varrule ootasid. Kui neil ei kõlvanud Vargamäele tulla, miks pidid siis nemad kohe Kassiarule minema? Ons matused tähtsamad kui varrud.
Need olid kuulmata kurvad matused, sest samal ajal, kui söödi ja joodi kahe auks, kes puhkasid puusärgis, käed rinnal, vaakusid juba kolm teist last sängis hinge. Laste seisukord olid sedavõrd raske, et ema ise ei saanud koolnuid nende viimsele puhkepaigale minna saatma, vaid pidi koju jääma teisi suretama. Nii uskumata kui see ka kõigile näis, ometi oli nõnda, et kui matuselised õhtuvidevikus surnuaialt koju jõudsid, oli Kassiarul juba jällegi kaks väikest laipa – kaksikud sündides, kaksikud ka surres, mõlemad poisid. See rabas matuselisi nõnda, et ühelgi ei läinud enam söök ega jook sisse, sest igaüks pidi tahes või tahtmata iseenda laste peale mõtlema, kes jäid omapead koju. Leidus neidki, kes sõnalausumata kreskule istusid ning tühja kõhuga koju sõitsid, nagu oleks neil vanakuri ise kannul. Sõitsid vaikides puristava ja aurava hobusega, kuna aga Kassiarul samal ajal asjata ootasid sööjaid auravad verivorstid, lihakausid, sülditaldrikud, peen- ja saialeivad, paremad ja peenemad kui kusagil mujal.
Kaksikud poisid viidi juba üsna vaikselt maha, sest matuselisi polnud kuigi palju ilmunud. Kassiarul oldi sedavõrd arutud, et ei teatud enam, keda kutsuda või keda mitte. Õnnetus oli suurem, kui isa ja ema mõistus suutis kanda, olgugi et üks oli kaval hobuseparisnik ja teine peaaegu haritud nagu mõni saks.
Kahele paarile järgnes kaks üksikut laipa surnuaiale, kuhu nende hauad kõik kõrvuti kaevati. Viimane neist viidi maha nii lihtsalt, nagu polekski ta Kassiaru Jaska ja tema Matilde oma laps, vaid mõni sauniku poeg. Kui poleks talle kahe kellaga löödud, siis poleks tema matustes midagi peremehelikku olnudki. Kõigist lastest jäi vanemate silmateraks üksainus: pooleaastane Maali ema rinna otsas. Ema ise istus nagu vahakuju, ükskõikne ja külm, nagu poleks temal sellest midagi, on lapsel ta süles veel hing sees või on ka tema hingetu nagu teisedki, keda viidi surnuaiale. Esimese lapsepaari suremisel nuttis ta, teise paari juures murdis ta ainult käsi, silmad kilavalt kuivad peas, kahe viimase lapse surivoodil muutus ta juba selleks, millena ta praegu liigub Kassiaru suuris hooneis – elavaks varjuks.
Kassiaru Jaska oma eidega polnud kunagi suur kirikusõber, aga nüüd nõrkus pisut ka tema süda, nõtkusid ka tema põlved. Eit ei saanud kuidagi muidu, kui pidi isiklikult õpetaja juurde ilmuma tröösti otsima: ehk teab ometi tema, miks neile see karistus kaela saadeti. Raske oli õpetajagi seisukord neil raskeil päevil. Sest mis pidi ta muud tegema kui rikka perenaise ja tema uhkeldaja vanamehe kanget südant nõrgutama. Issand ei taha ju külmaks pealtvaatajaks jääda, kui Kassiaru Jaska kihutab mööda laatu ümber ja paristab hobuseid. Issand ei salli hobuste paristamist ega kannata prassimist, seda ütles õpetaja.
Aga kui naine sellest kodus Jaskale rääkis, pani see oma südame kõvaks ja vastas, nagu oleks tema pool tõde ja õigus.
“Ikka see hobuste paristamine ja hobuste paristamine, nagu põleks ma tervel eluajal muud teindki. Aga ma olen ju kümmekond aastat mõisale härgi ostnud ja olen kasulikult ostnud, see peaks ometi jumalale meelepärane töö olema.”
“See on ju ka,” arvas perenaine oma vagas südames, “ja sellepärast ehk jäetigi Maali meile rõõmuks ning lootuseks.”
“Ehk tullakse ka sellele järele, ä’ä suurusta nii ruttu,” vastas mees, kes püüdis nagu jumalat iseenda vastu üles ässitada. Naine hakkas nutma ja ütles.
“Sa räägid, nagu oleks sul kahju, et Maali meil järele jäi.”
“Ei,” vastas mees, “aga mu hing on täis, et miks just meid nõnda nuheldakse, nagu oleks meie need kõige suuremad kurjategijad. Nagu teised ei paristaks hobuseid ega jooks kõrtsis. Mina lasen veel teistelegi anda, aga teised ei tee sedagi, joovad ainult ise. Miks siis just meie lapsed pidid surema? On see õigus?”
“Õpetaja ütleb, et peab nõudma mitte õigust, vaid paluma armu, kõik muu on kurjast,” seletas perenaine silmi pühkides.
“Miks siis just mina pean armu paluma, mitte teised?” küsis Jaska. “Olen mina see kõige vaesem ja viletsam? Teised võivad õigusega elada, ainult mina palugu armu. Aga minul on suurem koht ja rohkem raha kui neil.”
“Ehk tulevad ka teistel katsumise päevad!” õhkas perenaine oma vagas südames, nagu paluks ta Issandale neile seda katsumist. Tema arvas, et oleks tõesti hea, kui ka teised peaksid hakkama armu paluma, sest siis saaks ehk ka tema vanamees sellega toime, muidu aga lubab ta südame kanguses ennem oma viimase lapse jumalale, kui et ta oma meelt pööraks kõigevägevama pale ees.
Varsti näiski, nagu oleks jumal Kassiaru emanda vaga õhkamist kuulda võtnud.
Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel. Nagu oleks Kassiaru langenud äkki jumala erilise viha alla, nii et ei tohi enam appi minna tema lapsigi maha viima! Niipea kui pistad jalad üle ukse sinna, et osa võtta nende raskest leinast, kohe saadetakse sulle endale sama lein kaela.
Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalus, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust. Oli lõpuks peaaegu nõnda, et igaüks pidi matma iseoma lapsed, kellegil polnud võimalik teise juurde matusele minna.
Orul suri kaks väiksemat last – tütar ja poeg, suuremad ja päris väetikesed jäid terveks. Hundipalu mattis kaks tükki, neli jäid haigusest ja surmast puutumata. Siia olid ka Vargamäe Andres ja Mari matusele kutsutud, sest nende lapsekari kilkas alles rõõmsasti.
Oli imeliselt õudne pilt külmal ja selgel pühapäeva hommikul. Päike tõusis, nagu oleks ta verre kastetud. Väljaäärsed kaasikud ja soo võserik oli paksus valges härmas, nagu oleksid puud äkki helendava lehestiku saanud. Eemal väljaotsal kaskedes paistsid tedrekuked kui kustunud söed vaikselt valuva hõõguse keskel.
Hundipalus seati alles puusärke reele, kui alt soolt hakkasid paistma kaks-kolm hobust: sealt tuli Rava Kustas oma pojukesega, kelle surm võtnud peaaegu ema rinna otsast. Aga veel polnud Rava Kustas Hundipalu välja alla jõudnud, kui juba kaugemal tuli nähtavale teine voor: seal vedas väsinud hobusekronuga surnuaia poole Kukessaare Jaan oma tütart, kes juba karjaskäija. Hundipalul peatasid mõlemad voorid, oodates, et see oma puusärkidega ees läheks – ikka riburada mööda, nagu jumal ise taludki loomisel laia sohu tippinud.
Nõnda siis läks Hundipalu mäelt neli laudkasti üksteise järele alla soo poole. Lumi karjus reejalaste all, nagu krigistaks keegi meeletus vihas või valus tuhandeid hambaid. Eemalt kuulduna näis isegi nõnda, nagu karjuksid lapsed alles valgeis laudkastides, mis paigutatud regedele, õlekubud aluseks. Aga ükski ei kuule nende väetit kisa, sest kõik on nende ümber kurdiks jäänud, omaksed ja võõrad.
Kui
