rasvas. Kõike on küll, kõigest jatkub. Aga ühte peaksid sööjad meeles pidama – lõpuks tulevad veel koogid ja kohv suhkruga kui kalju.
Enne kui juleti näppu söögi või söögialuse külge pista, oodati, mis köster teeb, sest kõik arvasid, et ega tema niisama muidu sööma ei hakka. Ja ei hakanudki, vaid ütles oma salmikese laulmiseks ette ning tegi siis kena palve. Ühesõnaga – kõik nagu kord ja kohus. Aga kui juba natukene aega oli söödud, tõusis köster lauas püsti ja pidas pikema ilmaliku kõne. Kuna tema nagu rätsepki suur isamaaline tegelane oli, siis jutlustas ta ikka ja igal pool oma kõrgeid aateid: soovitas “Linda” aktsiaid, Aleksandri kooli, Eesti Kirjameeste Seltsi, “Postimeest” ja muud sel ajal pakutavat isamaalikku kaupa. Samas vaimus kõneles ta ka täna kõrvenurga rikastele kohaomanikkudele.
Rätsep sattus köstri kõnest vaimustusse, sest räägitud sõnad olid nagu tema südamest tulnud. Suurem hulk ei teadnud midagi arvata, nemad ainult kuulasid. Eriti hoolega tegi seda Vihukse Anton, nii et kui köster veel viis minutitki oleks kõnelenud, siis poleks ta enam suutnud silmi söögilauas lahti hoida.
Ainuke mees, kes köstri kõne kohta midagi oleks võinud arvata, oli Hundipalu Tiit. Aga see ei olnud nähtavasti kõnest kuigi vaimustatud, ennem oleks tahtnud ta nagu vastu rääkida juba kõnelemise ajalgi. Seda ei pannud tähele mitte ainult teised, vaid ka Oru Pearu, kes istus rätsepa vastu teisel pool lauda, kibeledes nagu selle vaimustuse pärast. Pearu ei sallinud ei köstrit ega rätsepat, sest temale oli kahtlane iga inimene, kes rääkis isamaast ja isamaalisist asjust, millest temal polnud vähematki aimu. Kui tal pisutki rohkem teadmisi oleks olnud, siis oleks tahtnud ta isamaalastele öelda.
“Ega me saksad või linna untsakad ole, et te meile isamuast reagite, meie oleme puht muarahvas, reagime muakeelt ja teame isegi, mis mua on, olgu ta isa ehk ema mua.”
Et aga Pearul enesel vähemadki teadmised puudusid, siis otsustas ta Hundipalu Tiiduga kaasa lüüa, kui see peaks köstriisandale vastu astuma. Ja Tiit hakkaski köstrile vastu vaidlema, sest tema oli köstri kõnes haistnud Jannseni ja Hurda pooldamist ning Jakobsoni mahategemist. Aga seda ei võinud tema kannatada, oli ta ju ustav “Sakala” lugeja ning suur Kalja Pärdi ja Nalja Märdi austaja.
Siiski, köstri kõnega oleks Hundipalu Tiit ikkagi veel leppinud, sest tema oskas parajal paigal piiri pidada ja isamaalikkude kaljude vahelt targu läbi loovida. Rätsepal aga, kes köstrile hakkas kaasa aitama, puudus see oskus ja tema tormas ummisjalu küsimustele ja nimedele, millest köster ettevaatlikult oli kõrvale hoidunud. Õigupoolest siis rätsepale hakkaski Tiit vastu vaidlema, mitte köstrile endale, kes oli asja algataja. Tema jäi vaidlusest esiotsa nagu välja, etendas ainult lepitaja ja vaigistaja osa, nagu see kirikusulasele kohane. Aga siis sündis väga imelik asi, mis sünnib väga sagedasti ilmalikkude asjadega, kui jumalamehed oma käe nende külge pistavad: mida rohkem köster lepitas, seda rohkem mehed marru läksid, nagu oleksid isamaalised asjad omakasulised äriasjad või nagu oleksid nad ainult selleks jumalast ilma loodud, et üksteist isiklikult tõrvata ja haavata.
“Et vaimulik rahvas “Postimehe” poolt on, sellest saan ma aru, aga et ka rätsep nendega kaasa sörgib, selle kohta ei mõista ma midagi öelda,” ütles Tiit Taarile.
“Kas rätsep ei tohi oma isamaad õieti armastada ja kas tema ei või tõe ja õiguse eest seista?” küsis Taar, omal paled lõkendasid ja sinised silmad täis lapselikku tõsidust.
Siinkohal arvas joobnud Pearu, et ka tema oskab isamaalikkudele asjadele pisut kaasa rääkida ja sellepärast ütles ta üle laua vastasistuvale rätsepale.
“Kuule, sina kõrvenurga rätsep Taar, mis on kirjas ära seletud hapu kali, sinu tõde on kasukas ja sinu õigus on pükstes. Aga kas sul oli õigus minule, Oru Pearule, rikkale kohaomanikule sihukesi püksa teha – p…etagune ripub põlvekõverduses ja jalad on käies nagu kukel kammitsas? Vasta mulle seda meie saksa isamaa ees, kui sa prosessid tõe ja õiguse nimel, nagu minu kallis nuabrimees, Eespere Andres, kes peab täna oma poja varrusid. Ja meie kõik oleme varrulised, ainult sina, kallis rätsep, oled kontvõeras, sellepärast siis vasta mulle, sest õpetaja ütleb ikka: sina pead, sina pead, köster aga: sina ei pea mitte, sina ei pea mitte…”
Pearu oleks vististi edasi rääkinud, sest ta ei mõelnudki kuulama jääda, kas rätsep temale vastab või mis ta kostab, aga köster tahtis juttu isamaalikelt asjult kõrvale juhtida, sellepärast küsis ta.
“Aga kumba käsku siis Pearu peab, õpetaja või köstri?”
“Targa peaga pean köstri käsku, purjus peaga õpetaja käsku, sest siis pean ma rätsepale oma punktid kõik viimase ette panema,” vastas Pearu.
“Nüüd on ju armuaeg, mitte hirmuaeg, sest meie oleme vene kotka tiibade all,” seletas Hundipalu Tiit, “aga “Postimees” tahab, et oleks aina põrguvalu ja sakste malakas.”
“Armas peremees,” ütles köster, “seda ei taha “Postimees” mitte, tema just hoiatab meid selle eest, on ikka hoiatanud. Ikka tasa ja targu, ainult nõnda jääb roosk tulemata, see on tema arvamine. Jakobson kogub tuliseid süsa iseoma ja oma laste pea peale. Kes tuult külvab, lõikab tormi, ütleb tark vanasõna. Aga mina ütlen, et kes vaenu külvab, see lõikab vaeva, ja kes sõda kuulutab, see lõikab verd.”
“Õige, köstriisand, väga õige!” hüüdis Taar.
“Kuule, sina va hapu Taar,” ütles Pearu üle laua, “kui sa nii väga seal karjud, siis mina sind änam omale õmblema ei võta. Sest vuata, sinul ei ole õigus nõnda karjuda, kui minu püksip…etagune ripub põlvekõverduses.”
Neid sõnu ei pannud teised ega ka rätsep ise tähele, sest tema arvestas praegu rohkem köstriga kui Pearuga. Selleks olid tal oma erilised põhjused. Nimelt oli ta juba ammugi hammast ihunud köstri õmblustöö peale, mida tänini oli ikka keegi teine teinud, mitte tema. Aga rätsep oleks esimene kord köstriisandale kas või jumalamuidu õmmelnud, ainult kui aga saaks kord sinna, sest siis oleksid kõik paremad kohad tema käes, mõisaantvärgid ja untsakad, vallakirjutajad ja – talitaja ning peakohtumees. Ainult parun, opman ja õpetaja seisaksid tema riigist väljas, aga need ei tee temale peavalu, sest nende juures käib ikka saksa rätsep.
Just täna oli paras silmapilk, kus rätsep lootis köstriisanda lõnga vedada. Selleks oli ta tahtnud erilise käigu Ämmasoole ette võtta, kuhu tal nagu pisut asja, aga sattus Vargamäel peatama, sest ta sai kuulda, et Ämmasoo rahvas siin. Nõnda palutigi ta varrusid kaasa pühitsema.
“Oru peremees ähvardab mind mammonaga,” ütles rätsep Pearule, kui see aina kordas, et ta Taari enam õmblema ei võta, “aga minu jalga ega mõtet põle veel kunagi mammon juhtinud, vaid ikka aated ja tõde ning õigus.”
“Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega,” arvas Rava Kustas lõõpivalt, “seda on rikastele vaja.”
“Õige, Kustas!” hüüdis Pearu. “No ütelgu või köstriisand ise, mis teen ma selle tõe ja õigusega, kui ma prosessin oma kalli nuabrimehega või kui tema mind kõrtsis k…dest nii valjusti piigistab, et mul silmis mustaks läheb? No ütelge, mis ma teen, tema on ju minust üle?”
Kogu ruum kõmises laiast naerust, mis kostis läbi akna kaugele õuegi. Andres isegi naeris kaasa, kuigi istus köstri kõrval, kes jäi ühes Hundipalu Tiiduga tõsiseks, nagu poleks ta Pearu rumalaid sõnu kuulnudki.
“Rätsep on ju rikas, sellepärast,” ütles Vihukse Anton, kes vaidlemisel peaaegu magama pidi jääma, suure naeru tõttu aga ergemaks muutus. “Temal saab kümne aasta pärast tuhat rubla linnas intressi peal täis.”
“Kas see põle õigusega teenitud või?” küsis rätsep naerjailt.
“Õigusega,
