viia, et oleks seltsis segasem. Hundipalu, kes oma voori eesotsas sõitis, pidas hobuse kinni, kuni Ämmasoo ja Võõsiku voor tema ette olid jõudnud, siis alles mindi edasi.
Heideti pilk üle soo Kingu väljamäe poole. Selle kõrgemal tipul seisis üksik inimene kui must post. Vististi oli see Priidu ise, kes oli tulnud eemalt matuserongi vaatama, sest temal omal kui poissmehel polnud ju lapsi, keda surm oleks võinud võtta, ja teiste Soovälja meeste omad olid alles terved.
“Kingu Priidul hea põli,” arvas Ämmasoo küürakas eit, “põle tal laste matmist ega kedagi.”
Vanamees ei lausunud eidele sõnagi vastuseks. Aga kaugel tagapool, kus ei võidud Ämmasoo eite kuidagi kuulda, ütles Rava Kustas, nagu mõtleks tema eidele vastata.
“Jah, mis Kingu Priidul viga, põle muud kui võta simmel kätte ja plõnnita, las teiste lapsed tantsivad.”
“Tänagi ei või sa ilma lõõpimata,” manitses teda naine.
“Ei noh, ega see lõõpimine ole,” kaitses end Kustas, “Priidul põle ju naist ega last, ainult simmel ja see roju ei sure ju.”
Niipalju oli terves pikas matuserongis juttu kuulda Kingu Priidust, keda arvati seisvat oma väljamäel. Muidu sõideti üsna vaikselt edasi, ainult reed karjusid soomadalikul topsakate ja tihedaiks härmatanud kaskede vahel. Aga ei olnud ainustki rege, kus poleks pühitud silmi, nagu oleks kõigil nii väga kahju Priidust, kes peab üksinda seisma seal üleval väljamäel. Silmi pühkis Rava Kustaski, kui rääkis lõõpivat juttu Priidust ja tema simlist.
Oru lähemale jõudes paistis kõigile silma, et seal seisab mitu hobust. Ka siin paigutati kaks kirstu regedele. Matuserongil oleks nüüd võinud kuulda lausa nuuksumist, aga lumi reejalaste all karjus kõik üle – kuuldi ainult teda.
Orul saadi asjaga parajasti seks ajaks joonde, kui teised pärale jõudsid. Nõnda siis mindi üheskoos edasi: kõige ees Oru kahe kirstuga, siis Ämmasoo omaga, siis Võõsiku, siis Hundipalu oma kahega, siis Rava ja lõpuks Kukessaare. Oli, mida Kingu Priidul oma väljamäelt vaadata, ja ta vaataski seal, kuni kadus õudne voor Vargamäe taha. Aga siis ei läinud ta mitte koju simlit plõnnitama ega teiste lapsi tantsitama, nagu Rava Kustas oma lõõpiva keelega arvas, vaid ta ruttas harilikust rutemini ennast riietama, pani kaks rätikut ja villase salli kaela, riidega pihtkasuka selga, võttis omatehtud haavapuust suusad ja pistis üle soode ja rabade otseteed kiriku poole suhistama. Ei võtnud kuigi palju aega, kus ta ema silmist väljaaluste härmatunud kaskede vahele kadus. Aga kui ema hiljem teda oma kaugelenägevate silmadega otsis, leidis ta tema lagedalt ja kõrgelt rabalt musta täpina, mis aina kaugenes Kingult ja lähenes kirikule.
Aasemel oli kõik vaik ja vaga. Siia polnud veel surm julenud sisse astuda, sest vana Aadu oli ammuaegne kiriku vöörmünder, seisis seega õpetajale ja jumalale lähemal kui teised. Oli neid, kes arvasid põhjuse mujal peituvat, nimelt: tema oli alles rentnik ja polnud kunagi kohaomanikkude viisil hoobelnud ega lõõpinud – see meeldis jumalale, kes säästis tema lapsed. Aga Vargamäe saunatädi vaidles sellele kohe vastu, öeldes: “Miks on siis Mäe Andresest ja Marist mööda mindud? On nemad rentnikud? Või on nemad vähem kurja teind kui teised? Aga, heldene aeg, Juss!? Kuhu jääb siis tema poomine? Kas tõesti on see juba kõigil meelest läind? Aga siis näitasid ju kõik näpuga Mari ja Andres peale.”
Aaseme rahvas oli täna Orul, nagu Vargamäe Andres ja Mari olid Hundipalul. Ühtedel kui ka teistel värisesid südamed sees: kas läheb see karikas neist mööda või on neile ainult mõtlemiseks aega antud, et nad puhastaksid oma südamed ja kojad kõigest, mis jälk Jehoova silma ees.
Aasemelt jõuti Võlla tee otsa. Ka siin polnud kihku ega kahku kuulda. Surmal polnud siit enam midagi võtta, ehk olgu siis, et asuks Juhani enda kallale, sest oma kaks last ja naise viis ta juba maha. Tema Kai oli täiskasvanuist ainuke, kes suri lastehaigusse. Kõigi arvamise järele oligi see nõnda üsna kord ja kohus, sest Võlla Kaie peeti lapselikuks inimeseks, kel polnud täiskasvanu kainet aru ega mõistust. Oma lapsigi armastas ta nagu teisiti kui kõik emad, olgu tervena või haiguse ajal.
Õpetaja trööstis Juhanit ilusamini kui kedagi muud ja sellepärast oli Juhan teiste seas nagu valitud jumalast, kes armastas tema naist nagu lapsigi, kutsudes ta ühes nendega oma juurde. Aga Võlla Juhan pani oma südame õpetaja ilusate sõnade pärast kõvaks, sest temale ei meeldinud, et jumal armastab tema naist rohkem kui teisi. Ometi oli tal oma Kaie surmast pisut nagu heameelgi: Kaiel oli liig hell ja hale süda, kui et ta oleks suutnud laste surma välja kannatada, nüüd ometi on tal rahu.
Mõisa välja kõrgemale kohale jõudes pidi surnute voor pisut seisatama ja paaril korral valget rätikut lehvitama, sest millegipärast ei hakanud kirikumees kohe kella lööma ja ilma selleta ei tahetud edasi sõita, sest see poleks käinud mitte ainult pühakirja vastu, vaid oleks lahkkõlas seisnud ka surnute ja nende omaksete auga. Oodates sai Rava Kustas mahti mõne lõõpiva sõna lausuda, öeldes.
“Kirikumees läks muidugi õpetajaga aru pidama, et kudas meiega nüüd õige saab, kas peame igaüks kahe kella eest maksma või maksame summa peale kokku kahe eest. Sest kui maksame igaüks kahe eest, siis peaks kirikumehel kuusteist kella lüüa olema, aga temal on ikka ainult kaks. Tähendab, siis ikka kõik kokku kahe eest, nõnda oleks õigus.”
“Eks iga surnu matjad kuula oma kõrvaga kahte kella,” arvas Kukessaare Jaan.
“Ega me kuulmise eest maksa, vaid löömise eest, sest kui kuulmise eest, siis peaks Hundipalu Tiit ja Oru Pearu kumbki nelja kella kuulma. Aga ei kuule ühti nelja, ikka kahte, sest kahte lüüakse,” seletas Kustas, millega meeste jutt seks korraks lõppeski, sest kirikukellad hakkasid lööma ja surnute voor liikuma.
Kui välimaa mehed tänini kõrvenurgaga polnud arvestanud, siis pidid nad seda nüüd tegema: nende surnute voor oli sedavõrd pikk, et niisugust polnud siin veel keegi näinud. Ja mitte sel ainsal pühapäeval. Jumala viha ja tasuhimu ei kustunud niipea.
Juba järgmisel pühapäeval oli matusekord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes. Nõnda nägid kõik, et ei aita vöörmündri amet ega tõe ning õiguse nõudmine, millest rääkis Mäe Andres Oru Pearuga kohut käies ja kembeldes. Pidi olema mingisugune salajane asi, milles olid süüdi kõik – rentnikud ja kohaomanikud, vagad ja kurjad, õiged ja ülekohtused. Ja et Kassiaru Jaskat kõige enne ja kõige raskemini karistati, siis pidi tema olema see kurja juur. Arvati ja arutati, et mis see küll peaks olema, kuni viimaks avanesid kõigi silmad.
Aastaid tagasi sai laadateel, kahe kõrtsi vahel, keegi omanurgamees, suur joodik ja kange kakleja, imelikul viisil surma. Asja uuriti ja arutati, kuulati üle Kassiaru Jaska, Aaseme Aadu, Oru Pearu, Hundipalu Tiit, Ämmasoo Villem, Rava Kustas ja palju teisi, kes olid tol korral laadaliste seas. Aga juurdlus ei toonud suure joomari surma kohta selgust. Suust suhu käis aga kuulujutt, et Kassiaru Jaska pidi Õssu surmas nii või teisiti tingimata süüdi olema. Tema pidi olema viinaga ja rahaga mehed palganud, kes Õssu hingetulukese kustutasid, pealegi veel nii kavalasti, et õieti sedagi ei võidud kindlaks teha, on ta tapetud või õnnetult otsa saanud. Teised omanurgamehed, kes samal ajal üheskoos laadalt tulid, pidid asjast rohkem teadma, kui nad juurdlusel rääkisid. Et Jaskat õiguse käest päästa, vaikisid nad või väänasid lausa tõde.
Nõnda pääsid tol korral kõik ilmaliku kohtu käest, aga nüüd sirutas jumal oma käe välja ja selle ees polnud enam kellegil peidupaika. Pealegi kinnitasid veel kõik: “Tähendab, Jaska oli Õssu surmas süüdi. Tema laskis selle joomari, kakleja ja pikanäpumehe vere valada ja jumal nõudis selle eest tema kuus last, sest mitte inimene ei pea inimese verd valama, vaid jumal ise võib seda, sest tema on inimese loonud.” Süüdi pidid olema ka kõik teised kõrvenurga mehed, kes ühes Jaskaga laadalt tulid, sest miks muidu saadeti surm ka nende majja, ainult nende süü oli väiksem, palju väiksem, nagu ka
