klaasi tühjaks rüübanud. “Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane.”
“Sul paergugi minu õmmeldud püksid jalas,” ütles rätsep.
Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga omal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus.
“Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!”
Kogu maja oli möirgamist täis. Kõige heledamalt karjus rätsep, kel Pearu püksid peas. Suurem hulk hirnus naerda, sest nii halenaljakat asja polnud nad kogu eluajal kuulnud ega näinud: püksid rätsepa peas, sääreotsad lihaliuas ning sülditaldrikus. Naerdi, nii et pisarad jooksid. Andreski ei saanud muidu, kui pidi kaasa naerma, ehk küll tema kui piduperemehe kohus oleks olnud pahandada. Köster kui ka Tiit, vaidluses vastased, olid mõlemad südamepõhjas haavatud, sest nende arvates polnud rumalamat asja, kui et aatemehe pea on majandusmehe pükstes, liiatigi veel ristseil, keset pidulauda, mida alles hiljuti pühendatud jumalasõnaga.
“Armas piduperemees, sa peaksid oma võõraid pisut talitsema,” pöördus köster Andrese poole. Aga Andres ei teadnud, mis vastata, nii et Hundipalu Tiit tarvilikuks arvas tema asemel seletada.
“Köstriisand ei tunne nähtavasti Oru Pearut. Andres oleks võinud tema kutsumata jätta, muud ei saa temaga midagi teha. Aga et ta üleaiamees on, siis…”
Sellega oleks võinudki vahejuhtumine lõppeda, aga Pearu istus ju alles püksata ja särgiväel pidulauas. Midagi pidi ometi tegema.
“Vanamoor!” hüüdis Pearu oma eite, kes all laua otsas istus, “mine too mulle kodust omatehtud takused püksid jalga, kaua ma siis nõnda paljareisi köstriisandaga ühes lauas istun. Toast varnast võta teine pintsak, see põle selle hapu kalja tehtud.”
Oru eit läkski koju, et oma vanamehele teisi riideid tuua. Aga et Pearu seni ööülikonnas või reherabajana lauas tahtis istuda, siis tehti söömingule pisut nagu enneaegne lõpp – tõusti lauast ja mindi laiali. Köstril jäi seekord lõpupalvegi pidamata, sest inimeste meeled rippusid rohkem Pearu pükste kui jumalasõna küljes – nii halvasti mõjus asjaolu, et rätsep unustas tõe ja õiguse eest võideldes kohaomaniku püksitagumiku peale erilist rõhku panna.
Ühest teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata paljareisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusevastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatas põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakusetundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikesepaistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuuokste ja värskete nõgestega ning algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja peitis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuuraod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal verepiisad. Pearu karjus.
“Palu andeks!” käskis Hundipalu perenaine.
“Palun andeks, et eided mu t…i tahtsid näha,” vastas Pearu.
“Andke!” kõlas igast küljest.
Särk kisti Pearul uuesti üle piha. Mõnes kohas lõi juba veri roosal ihul nirisema. Mehed seisid natukene maad eemal õueväravas ja ässitasid naisi. Lapsed piilusid rukki ääres ja aianurkade taga.
“Kas palud?” küsisid naised Pearult.
“Palun,” vastas see juba üsna taltsalt.
“Palu!” kõlas käsk.
Ja nüüd palus Pearu üsna tõsiselt naisi. Nõnda lõpetati peksmine. Naised läksid minema ja jätsid Pearu sinnapaika. See kükitas esteks natukene aega üksinda rukki ääres ja tõusis siis püsti. Aga kui ta mõtles õuevärava poole minema hakata, nägi ta, et naabri teine poeg Indrek istub rukkiserval, vahib temale otsa ja nutab. See tegi Pearu südame kohe härdaks, meele haledaks. Ta astus lapse juurde, võttis selle sülle, ja kui poiss siis peaaegu suure häälega karjuma pistis, ilma et ta Pearu sülest maha kipuks, hakkas ka Pearu peaaegu väikese lapsena tönnima ja nõnda läksidki nad kahekesi õueväravast sisse. Keset õue tuli neile Mari vastu.
“Tema üksi haletseb mind,” nuttis Pearu naabriperenaise ees seistes, “ja nemad tahavad ta hobusevargaks teha… nemad kõik… Andres, Tiit, rätsep ja köster… kõik nad ihkavad poisi hinge. Sest kirjutatud on: oh jumala tall ja needsinatsed teised sõnad, mis ep ole mitte kirjutud.”
Sel silmapilgul jõudis Oru eit takuste pükste ja pihtkasukaga pärale. Teda nähes andis Pearu kohe lapse Mari sülle ja hüüdis.
“Minu kallis vanamoor, minu armas lambasihver, ometi tuled mulle appi! Külaeided murravad mu ära, sest ep ole mitte kirjutud, et sina ei pea himustama oma ligimese meest, vaid – naist!”
“Pane püksid jalga!” hüüdsid võõrad naised Pearule. Aga see ei teinud sellest väljagi, vaid ütles oma eidele.
“Kallis vanamoor, vuata, mis nad mu’ga tegid.” Nende sõnadega tõstis ta oma särgi kaenla alla ja pööras selja naise poole.
“Anname veel!” hüüdsid eided, kui nägid Pearu punaseks peksetud selga. “Või tema kisub särgi kaela!”
“Kui külanaised võivad mu särgi kaela kiskuda, miks ma siis ise ei või,” vastas Pearu.
Ja selle asemel, et püksid nüüd kohe jalga tõmmata, pani Pearu nad pahemale käele, võttis siis eide kaela ümbert kinni ja kõndis nõnda päiksepaistel mööda õue.
“Vanamees, pane püksid jalga,” palus eit.
“Las veri kuivab enne ära,” vastas Pearu.
“Veri ongi kuivand,” ütles eit.
Viimaks ometi tõmbas Pearu püksid jalga ja pani pihtkasuka selga. Aga nüüd tuli tal kohe uus mõte.
“Kus on rätsep?” hüüdis ta. “Tema pärast sain ma naiste käest peksa. Kus on pressraud ja hapu kali?”
Aga rätsep oli ühes köstriga minekut teinud. Köster vabandus ajapuudusega nii rutulist lahkumist, aga vististi oli see ainult ettekääne, põhjuseks oli Pearu oma tempudega. Seesama oli ka rätsepa lahkumise põhjus, sest tema tundis Pearut ja teadis, et ega asi ainult sellega lõpe. Ometi oli rätsepal selle kõrval veel teine põhjus, mis samuti tähtjas: köstriga kahekesi jäädes lootis ta õmblusest võida juttu teha. Oli küll esimene püha, mil kohatu rääkida argipäeva tööst ja toimetusest, aga päike vajus juba õhtu poole ja Pearu oma tempudega oli niikuinii juba seda kallist päeva sedavõrd “retsinud”, et polegi ehk nii väga hull, kui rätsep katset
