“Ma teen nõnda, et tulen.”
“Minu pärast võid kas või järgmisel päeval tulla, mind ja minu last põle sul tarvis karta,” kinnitas Miina.
“Sa ehk valetad,” kahtles poiss.
“Püha Eesuse nime juures vannun sulle, et räägin sula tõtt,” ütles tüdruk pühalikult.
Jaagup jäi murelikult ja ogara näoilmega nüüd istuma. Kunagi polnud ta veel nii rumalasse seisukorda sattunud. Tundus äkki, nagu teeksid vanad haavad ja muhud, mis ta saanud Roosi pärast, talle uuesti haiget ja nagu ulataksid nende otsad sügavasse rinda.
“Ma ei uskund, et sa nii rumal oled, sellepärast ei rääkind ma varem,” ütles Miina. “Ei julend rääkida, kartsin, et jääd eemale, sellepärast,” lisas ta nuttes juurde.
Nõnda polnud midagi parata. Jaagup läks kroonu ja Miina saadeti peagi Vargamäelt minema, sest Andres ei tahtnud teda laste silma all näha. Aga Liisil ja Maretil oli juba asjast hais ninas. Sellepärast võisid nad väiksematele tarvilikke seletusi anda.
Nuttes pakkis Miina oma asju ja nuttes jättis ta jumalaga. Seda nähes küsis Indrek õdedelt.
“Miks siis Miina ära läheb, kui ta nutab?”
“Isa ajab,” vastas Maret saladuslikult.
“Miks?” päris poiss.
“Miinal tuleb varsti laps, sellepärast,” vastas Maret.
“Emal on ju ka titt, miks isa teda ära ei ajand?”
“Küll oled sa rumal!” hüüdis nüüd Liisi. “Miina põle ju laulatud, sellepärast.”
“Aga miks ta siis ei laulata ennast?” päris poiss.
“Jaagup võeti ju soldatiks,” vastas vanem õde.
“Kas siis teised ei või teda laulatada?”
Õed naersid.
“Õpetaja laulatab, mitte Jaagup,” seletas Maret.
“Mis siis Jaagupist on? Teda põle siis tarviski,” arvas poiss.
“Saad sa aru: kui õpetaja laulatab, siis on Jaagup Miina mees ja siis tuleb laps,” seletas Liisi asjalikult.
“Aga kudas ta siis nüüd tuli, kui Jaagup põle Miina mees?” küsis Indrek, kellele asi ikka alles tumedana paistis.
“Näe tuli ja see on patt, sellepärast,” ütles Maret niisuguse näoilme ja häälega, et Indrek pidi aimama: Miinaga on midagi halba sündinud, aga mis just, sellest ei saanud ta hästi aru.
“Kas meie ema titt põle patt?” küsis Indrek alles tüki aja pärast Maretilt. Aga see oli juba asjast tüdinud ja vastas kärsitult.
“Jäta rahu, sina ei tea midagi, kasva enne. Mõistad: kui on laulatud, siis põle patt, aga kui põle laulatud, siis on. Ja nüüd ole vait.”
Poiss oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi tal meelde sõna patt, muu ununes seletusest. Lambatallesid nähes, kui nad talvel külma eest tuppa toodi, kus nad haledalt ja armetu määgisid, tuli tal see sõna meelde – ühes õe näoilmega, mis sellel seda sõna öeldes olnud. Samuti mäletas ta seda sõna ja näoilmet kevadel, kui jooksis lontis kõhuga ja lotendavate nisadega emis karjaaias ja tänavas, kari karjuvaid põrsaid kannul. Need tundusid nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all.
XXX
Aastat poolteist peale seda, kus Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid Vargamäe Andrest ja Mari vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisvääriline oli ta välimus.
“Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine.
“Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup pehmelt köhatades.
“Kus sa siis nüüd oled?” päris Mari.
“Kus ma siis ikka pean olema,” vastas poiss nagu süüdlaselt. “Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.”
“Kuule hullu, või Miina juures!” imestas Mari, omal oli millegipärast na hea meel. “Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.”
“Mis nüüd sellepärast, aga…” lausus Jaagup. “Mul põlnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.”
“Oled siis päriselt Miina kaelas?”
“Sedapuhku küll,” tunnistas poiss puhtsüdamliselt.
“Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele.
“Kes siis, kui mitte ise.”
“Võtsid sisse midagi või?”
“Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida… igasugu solki,” seletas poiss. “Aga viimaks mõjus, välja lasid.”
“Surnuaiale,” lausus perenaine.
“Olgu kas või surnuaiale,” ütles poiss. “Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.”
“Aga mis selle Roosiga siis nüüd on?” küsis Mari uudishimulikult.
“Mis ta’ga ikka on,” venitas poiss. “Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.”
“Kas sinu oma või?” päris Mari.
“Ei, see põle minu,” vastas poiss kindlalt.
“Kelle siis?” imestas Mari. “Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.”
“Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes mind muidu peksma oleks tulnd.”
“Ah siis ainult Miinaga oli sinul!”
“Ainult Miinaga,” kinnitas poiss.
“Jätad nüüd Roosi maha?”
“Mina veel mõni võtja või jätja,” arvas Jaagup. “Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.”
“Ah pilli ka änam ei jäksa?” imestas perenaine.
“Ei änam!” kinnitas Jaagup. “Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui krääksutan vahel, istub kui nott.”
“Tähendab isasse… Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?”
“Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma a’ab vahel.”
“Kas teil süüa ikka on?” küsis perenaine tasakesti, nagu saladuslikult.
“Tänini ikka on olnd,” vastas poiss. “Miina ründab ju ööd kui päevad – kolm suud jahvatavad.”
“Mõtlesin,
