hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta.
“Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.”
Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta.
“Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.”
Kõveras ja köökus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam ta liigetega noana kokku vajutama.
“Ka mees!” lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.
“Mees mis mees,” vastas Mari. “Näe, laps teisel ja kõik.”
“Aga naine toidab meest ja last,” tähendas Andres.
“Noh, Miinal seda va jäksi ikka on,” arvas Mari. “Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks ä’ägi.”
“Ega hullusi tea,” vastas Andres nagu rahuldunult. Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: “Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.”
“Mis asjast sa siis nüüd nii?” küsis Mari.
“Eks ikka meie oma asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas nii kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas pole, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega pildund, nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.”
Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel omale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda omale sulaseks, millele Matu vastas.
“Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.”
“Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,” vastas Andres. “Juba mitu aastat.”
“Või nii!” imestas Mart. “Kuule hullu, või ei riidlegi. Siis võiks tulla küll.”
“Oled sa siis prii?”
“Linnuprii,” vastas poiss.
“Kas või täna Vargamäele?”
“Kas või täna,” kinnitas poiss.
Ja nõnda see sündiski: istuti täna rekke ja sõideti Vargamäele. Vana sulase aasta polnud küll veel täis, aga seda parem, sest kevadel hakkas karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis. Andres ise oleks ehk lautade ehitamisega veel viivitanud, aga Mari käis peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega põle õige asi: liiga põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik kinnitasid nagu ühest suust, et ära tehtud, muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis oli sest abi, kui teine võis uue viguri sinu viguri peale teha. Sellepärast ei aidanud ei üheksat tõugu terariistade pealt jootmine kevadel karjalaskmisel, ei karvadega suitsetamine, ei sõnade lugemine, ei lõppenud looma lauda uksepaku ette matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.
Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei olegi siin tegemist kurjade inimestega, sest nende tempude peale peaks ometi midagi hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud – põhjuseks on jällegi Juss. Sest just tema surmast saadik läheb Vargamäe Eesperes loomadega tagurpidi. Niisugune arvamine andis Marile uut hoogu nukrustamiseks ja surnuaial käimiseks. Andrese eest püüdis ta oma mõtteid võimalikult salajas hoida, aga ometi näis see kõik aimavat. Mari läks ettevaatuses viimaks niikaugele, et laste haual käies jättis Jussi haua vaatamata, aga see oli Andresele eriliseks tõenduseks, kuidas Mari süda Jussi küljes ripub. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata jättis.
“Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.”
Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ja ei läinud mitte seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt, muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel aimdus püsis, et Mari ikka veel ei suuda vabaneda mineviku kurja mõju alt, siis ei tundnud ka tema kunagi seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud olla. Selle tõttu hakkasid aastad ka temasse rohkem mõjuma kui õigus, liiatigi veel, et ta sagedase meelehärma summutamiseks viimase jõuluaja kulutas töörühmamiseks. Kaela- ja pihasooned olid tal sagedasti ülal nagu vorstid ja Mari näppis ning mudis neid kuni käte ja sõrmede tuimenemiseni. Tuli vahel ka Liisi oma kätega ning pigistas isa voolmeid, kuid temal polnud selleks õiget jäksi. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga isa seljas tallata, kui see laskus õuel murul või toas põrandal kõhuli, nii pikk kui ta oli.
“Lastest hakkab juba abi saama,” ütles Andres Marile, kui Liisi teda nõnda tükk aega oli tallanud. “Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud-kondid pehmeks. Las ta aga kasvab.”
“Kui kasvab, tallab su lömaks,” arvas Mari.
“Ei niipea veel,” vastas Andres.
Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus, veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.
“Nagu vana hobusesetukas,” ütles ta siis iseenda kohta. “Esteks luud-liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.”
“Jah, põle änam endine mees,” arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka veel Matuks hüüti.
“Ega Oru Pearugi änam jäksaks sind mööda sood taga ajada,” ütles Andres.
“Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,” lausus sulane.
“Küllap saame näha,” naljatas Andres. “Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see ei tähenda head.”
“Minu pärast või?” küsis Mart.
“Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.”
“Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,” ähvardas sulane.
Aga Pearul oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja “rehnutipidamises” ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maa peal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri ja aia vahele jäi tubli tänavalaiune maariba, kuhu asutas puuistanduse. Endastki mõista, et naaber oma loomi ei võinud tema istandikule lasta. Nõnda pidi ka tema omalt poolt aia tegema, kas piirile või ka pisut oma maa sisse, nii et piir vabaks jäi, see olenes tema vabast tahtmisest ja “rehnutipidamisest”. Andres tegi oma aia harilikult ikka piirile ja siis lõhkus Pearu omal üsna maha ja andis oma kalli puuistanduse iseenda loomadele tallata. Niisugune imelik “rehnutipidamine” oli temal oma kohaga ja
