– ühte F. Paul Wilsoni esimestest teostest.
Letini jõudes küsis Ethan baarimehelt: “Kas Beverly on täna tööl?”
Mees tõstis sõrme püsti.
Läks mööda kümme sekundit, kuni ta lõigu lugemise lõpetas.
Viimaks pani ta raamatu kinni ja pöördus Ethani poole.
“Mida te juua soovite?”
“Mitte midagi. Ma otsin naist, kes siin eile õhtul teenindas. Tema nimi oli Beverly. Kena brünett. Kolmekümnendate eluaastate keskel. Üpris pikk.”
Baarimees tõusis püsti ja asetas raamatu letile. Tema pikad hallinevad juuksed olid sogase nõudepesuvee värvi. Ta seadis need hobusesabasse.
“Te olite siin? Selles restoranis? Eile öösel?”
“Täpselt nii,” vastas Ethan.
“Ja te räägite, et teid teenindas pikk brünett naine?”
“Täpipealt. Tema nimi oli Beverly.”
Mees raputas pead ning Ethanile ei jäänud märkamata pilge ta silmis.
“Siin baaris on palgal kaks meest. Keegi Steve ja mina.”
“Ei, mind teenindas eile õhtul naisterahvas. Ma sõin ühe burgeri ja istusin seal.” Ethan osutas nurgatoolile.
“Ärge saage valesti aru, semu, aga kui palju te jõite?”
“Mitte midagi. Ja ma pole teie semu. Olen föderaalagent. Ja ma tean, et olin eile õhtul siin, ning ma tean, kes mind teenindas.”
“Vabandust, mees, ma ei oska midagi muud ütelda. Arvatavasti te olite mõnes muus restoranis.”
“Ei, ma…”
Ethani valdas järsku tülpimus.
Ta vajutas sõrmeotstega oimukohtadele.
Nüüd tundis ta oimuarteri pulssi, iga südametukse võimendas külma peavalu. Sellist valu – põgusat, ent läbilõikavat – tundis ta lapsena siis, kui oli hauganud liiga suure mahlapulga- või jäätiseampsu.
“Söör? Söör, kuidas te ennast tunnete?”
Ethan taarus leti juurest eemale, saades veel suust: “Ta oli siin. Ma tean küll. Ma ei tea, miks te nii räägite…”
Järgmisel hetkel seisis ta väljas kõnniteel, käed põlvedel, kõveras okseloigu kohal, mis tema taipamist mööda oli tema oma. Ta kurk oli sapist kõrbemas.
Ethan ajas end sirgu ja pühkis pintsakukäisega suud.
Päike oli juba kaljude taha loojunud, linnale laskus õhtune jahedus.
Tal oli vaja veel mitu toimetust teha – Beverly tuli üles leida, ta pidi kiirabisse minema ja asjad ära tooma –, kuid kõige enam soovis ta rahus voodisse heita ning valu ja segaduse ära unustada. Aga sügaval sisimas tõstis pead tundmus, mida oli järjest raskem eirata.
Puhas õudus.
Üha tugevnev tunnetus, et midagi on väga, väga valesti.
Ethan tuigerdas kivitrepist üles ning tõukas uksed lahti, et hotelli astuda.
Fuajeed soojendas kamin.
Kolde ääres sohval istus noorpaar ja rüüpas vahuveini. Ethan aimas, et nad on romantilisel puhkusel ja naudivad täiesti teistsugust Wayward Pinesi külge kui tema.
Tiibklaveri ääres istus smokingis mees ja mängis laulu “Always Look on the Bright Side of Life”.
Ethan astus valvelaua juurde ning sundis end valust hoolimata naeratama.
Sama töötaja, kes oli ta hommikul toast välja visanud, tegi suu lahti veel enne, kui ta üles vaatas.
“Tere tulemast Wayward Pinesi hotelli. Kuidas ma saan aidata…”
Ethanit nähes naine vakatas.
“Tere, Lisa.”
“Muljetavaldav,” ütles naine.
“Mis siin muljet avaldab?”
“Te tulite tagasi, et ära maksta. Te ütlesite mulle, et te tulete veel, aga ma tõesti ei mõelnud, et teid iialgi näen. Ma vabandan selle eest, et…”
“Ei, kuulake mind ära, ma ei leidnud täna oma rahakotti üles.”
“Te tahate öelda, et te ei tulnudki toa eest tasuma? Nagu te mulle mitu korda lubasite?”
Ethan pani silmad kinni ja hingas valu trotsides sisse.
“Lisa, te ei kujuta ettegi, milline päev mul on olnud. Ma pean üksnes mõneks tunniks pikali heitma. Ma ei vaja tuba isegi terveks ööks. Lihtsalt kohta, kus lõõgastuda ja magada. Tõesti on valus olla.”
“Pidage kinni.” Ta libistas end toolilt maha ja kummardus üle leti Ethani poole. “Te ei suuda ikka maksta ja nüüd küsite minult uut tuba?”
“Mul pole kusagile mujale minna.”
“Te valetasite mulle.”
“Mul on kahju. Ma tõesti arvasin, et saan rahakoti tagasi…”
“Kas te saate aru, et ma panin oma töö teie pärast kaalule?”
“Mul on kahju, ma ei tahtnud…”
“Minge ära.”
“Vabandust?”
“Kas te ei kuulnud mind?”
“Mul pole kusagile minna, Lisa. Mul pole telefoni. Mul pole raha. Ma pole eilsest õhtust saati söönud ja…”
“Öelge palun, kuidas peaks see mulle korda minema?”
“Ma pean ainult mõneks tunniks pikali heitma. Ma palun teid.”
“Vaadake, ma seletasin teile olukorda nii hästi, kui suutsin. Nüüd on teil aeg minna.”
Ethan ei liigutanud. Ta põrnitses naist, lootes, et tema silmadest paistev valu teise härdaks teeks.
“Nüüd,” ütles naine.
Mees tõstis alistumise märgiks käed ja eemaldus letist.
Kui ta ukseni jõudis, hüüdis Lisa talle järele: “Ma ei soovi teid siin enam kunagi näha.”
Ethan peaaegu et kukkus trepist alla, kõnniteele jõudes käis tal pea kohutavalt ringi. Tänavalaternad ja mööduvate autode tuled hakkasid keerlema. Ethan tundis, kuidas jõud tema jalgadest kaob, nagu oleks keegi juhtme välja tõmmanud.
Siiski komberdas ta kõnniteed mööda edasi kaheksa kvartali kaugusel kõrguva punase tellishoone poole. Ta kartis küll, aga nüüd ta vajas haiglat. Tahtis voodit, und, ravimeid. Et valule kuidagi lõpp teha.
