iga jalaaste nõudis nüüd masendavas koguses energiat. Kõikjal tema ümber sulasid laiali tuled – keerlevad pikad sabad muutusid üha kirkamaks, moonutades tema nägemist, nagu ta näeks maailma üksnes fotona, mis on pika säriaja abil tehtud öisest linnast, kus autotuled venivad hiilgavateks pulkadeks ning tänavalaternad põlevad nagu leeklambid.
Ethan põrkas kellegagi kokku.
Üks mees tõukas teda ja nõudis: “Kuhu te enda arust lähete?”
Enne järgmist ristteed tärkas Ethanis kahtlus, kas ta suudab teed ületada.
Ta tuigerdas tagasi ning istus kõnniteele, toetades selja vastu majaseina.
Tänav oli nüüd rahvast täis – Ethani silm ei seletanud suurt midagi, ent ta kuulis jalaasteid betoonil ning katkeid möödaminejate vestlustest.
Ta kaotas igasuguse ajataju.
Ta oleks justkui und näinud.
Nüüd lamas ta külili külmal betoonil, kuulis kellegi hingamist ja häält, mis oli määratud otse talle.
Sõnade tähendus püsis talle arusaamatuna.
Ta tegi silmad lahti.
Öö oli käes.
Ethan vabises.
Tema kõrval põlvitas naine ning Ethan tundis tema kätt oma õlgadest haaramas. Naine raputas teda, rääkis temaga.
“Söör, kuidas te ennast tunnete? Kas te kuulete mind? Söör? Kas te võiksite mulle otsa vaadata ja öelda, mis on halvasti?”
“Ta on purjus.” Mehehääl.
“Ei, Harold. Ta on haige.”
Ethan üritas naise nägu fookusse saada, aga öö oli pime ja ähmane ning ta nägi üksnes tänavalaternaid, mis särasid väikeste laikudena, ning aeg-ajalt valgusesähvatusi mööduvatelt autodelt.
“Mu pea valutab,” kurtis Ethan häälel, mis näis liiga tuhm, hädine ja pelglik, et olla tõesti tema oma. “Ma vajan abi.”
Naine võttis tal käest kinni ja ütles, et ta ei muretseks, ei kardaks, et abi juba tuleb.
Ja ehkki käsi, mis hoidis Ethani kätt, ei kuulunud kohe kindlasti noorele naisele – nahk oli selleks liiga pingul ja õhuke nagu päevinäinud paber –, oli hääles midagi nii tuttavlikku, et see liigutas mehe südant.
4. PEATÜKK
Nad lahkusid Bainbridge’i saare praamiga Seattle’ist ning suundusid poolsaart mööda põhja, Port Angelese poole. Kokku neljas autos sõitsid viisteist Burke’ide kõige lähemat sõpra.
Theresa oli lootnud ilusat päeva, ent oli külm ja tibutas vihma. Olympicu mäed olid pilvede varjus ning maanteelt ei näinud midagi peale vahetu ümbruse.
Aga sellel kõigel polnud tähtsust.
Nad läksid ilmast hoolimata. Kui ka keegi teine poleks Theresale seltsi pakkunud, oleksid nad Beniga retke kahekesi ette võtnud.
Autot juhtis Theresa sõbratar Darla, Theresa istus oma seitsmeaastasel pojal käest kinni hoides tagaistmel ning jälgis läbi vihmapiiskadega kattuva klaasi, kuidas vihmamets tumerohelise häguna mööda libiseb.
Mõni kilomeeter linnast läänes viis osariigi kiirtee 112 nad Striped Peakile viiva raja algusse.
Taevas oli endiselt pilves, aga sadu oli lakanud.
Nad kõndisid vaikides mööda veeäärset matkarada. Ainsateks helideks olid jalgade lirtsumine poris ning mere murdlainetus.
Theresa vaatas rajalt alla abajasse. Et vesi polnud nii sinine, nagu ta mäletas, pani ta pilvisuse, mitte oma kehva mälu arvele.
Seltskond möödus Teise maailmasõja aegsetest punkritest, ronis läbi sõnajalasalude ning seadis sammud metsa.
Sammal igal pool.
Puudelt nõrgus ikka veel vett.
Isegi talve hakul püsis taimekasv lopsakas.
Nad lähenesid mäetipule.
Terve aja polnud keegi suud lahti teinud.
Theresa tundis jalgades kirvendust ja silmis pisaraid.
Vihma tibutas, kui nad tippu jõudsid – sadu ei olnud tugev, ainult tuul kallutas juhuslikke piisku küljelt küljele.
Theresa läks aasale.
Nüüd ta nuttis.
Selgel päeval oleks siit kilomeetrite kaugusele näinud, kusjuures meri jäi kolmsada meetrit allapoole.
Täna oli mäetipp uttu mähkunud.
Naine varises märjale rohule, peitis pea põlvede vahele ja nuttis.
Kuulda oli üksnes vihmasabinat tema mantlikapuutsil.
Ben istus ema kõrvale. Naine pani talle käe ümber ja ütles: “Sa pidasid vahvasti vastu, väikemees. Kuidas tunne on?”
“Pole väga viga. Kas me oleme päral?”
“Jah, me oleme päral. Kui udu poleks, siis näeks siit palju kaugemale.”
“Mis me nüüd teeme?”
Ema pühkis silmi ning hingas üle keha värisedes sügavalt sisse.
“Nüüd ma jutustan sinu isast. Võib-olla teevad seda teised ka.”
“Kas ma pean?”
“Ainult siis, kui sa ise tahad.”
“Ma ei taha.”
“Sobib.”
“See ei tähenda, et ma ei armasta teda enam.”
“Ma tean seda.”
“Kas issi tahaks, et ma temast jutustaksin?”
“Mitte siis, kui see sulle ebamugavust valmistab.”
Theresa pani hetkeks silmad kinni, et ennast koguda.
Ta ajas end püsti.
Sõbrad sagisid sõnajalgade vahel ja puhusid kätele sooja.
Mäeharjal oli külm ja rõske. Tugev tuul rullus roheliste lainetena üle sõnajalgade. Oli nii jahe, et inimeste hingeõhk auras.
Theresa kutsus sõbrad enda juurde. Vihma ja tuult trotsides koondusid kõik kobarasse.
Naine hakkas jutustama, kuidas nad Ethaniga mitmekuise kohtamise järel poolsaarel käisid. Nad ööbisid Port Angelese külalistemajas ning sattusid õhtupoolikul Striped Peaki matkarajale. Rahulikul ja selgel õhtul jõudsid nad mäe otsa päikeseloojanguks ning kui Theresa üle väina avanevat vaadet Lõuna-Kanadasse nautis, laskus Ethan põlvili ja tegi talle abieluettepaneku.
Sama
