Ta valis numbri ning pärast kolme kutsuvat tooni vastas naine, kelle hääl oli Ethani jaoks võõras.
“Salateenistus.”
“Tere, siin on Ethan Burke. Kas ma saaksin palun Adam Hassleriga rääkida.”
“Ta pole hetkel kättesaadav. Kas ma saan teid kuidagi aidata?”
“Ei, ma tõesti pean temaga rääkima. Kas teda pole täna büroos?”
“Ta pole hetkel kättesaadav. Kas ma saan teid kuidagi aidata?”
“Kas ma saaksin tema mobiili proovida? Kas te võiksite mulle selle numbri anda?”
“Ah, ma kardan, et ma ei tohi seda infot välja anda.”
“Kas te teate, kes ma olen? Agent Ethan Burke?”
“Kas mina saan teid kuidagi aidata?”
“Mis on teie nimi?”
“Marcy.”
“Te olete uus, õigus?”
“See on minu kolmas päev.”
“Vaadake, ma olen sattunud Idaho osariigis Wayward Pinesis paraja supi sisse. Kutsuge Hassler otsekohe telefonile. Ükstapuha, mida ta teeb. Kui ta on koosolekul… kui ta on sital… kurat, kutsuge ta ikkagi telefonile.”
“Ah, ma vabandan.”
“Mida?”
“Ma ei saa seda vestlust jätkata, kui te minuga niiviisi räägite.”
“Marcy?”
“Jah?”
“Ma vabandan. Kahju, et ma häält tõstsin, aga ma pean Hassleriga rääkima. Asi on pakiline.”
“Ma annan talle sõnumi edasi, kui te soovite.”
Ethan pani silmad kinni.
Ta hoidis ennast vägisi vaos, et mitte telefoni karjuda.
“Ütle talle, et ta helistaks agent Ethan Burke’ile Wayward Pinesi šerifijaoskonda või Wayward Pinesi hotelli, tuba 226. Ta helistagu otsekohe, kui ta sõnumi saab. Agent Evans on surnud. Kas ta saite minust aru?”
“Annan talle sõnumi edasi!” ütles Marcy reipalt ja pani toru ära.
Ethan lõi telefonitoruga viis korda vastu lauda.
Kui ta toru tagasi pani, märkas ta, et šerif Pope seisab koosolekusaali uksel.
“Kas midagi on viltu, Ethan?”
“Pole viga… ainult juhtagendiga ei saanud hästi ühendust.”
Pope tuli sisse ja sulges ukse. Ta istus laua teise otsa, Ethani vastu.
“Te väitsite, et kaks agenti läksid kaotsi?” küsis Pope.
“Just.”
“Rääkige mulle teisest agendist.”
“Tema nimi on Kate Hewson. Ta töötas Boise’i büroos ja enne seda Seattle’i omas.”
“Kas te tundsite teda seal?”
“Me olime partnerid.”
“Nii et ta suunati mujale?”
“Jah.”
“Ja Kate tuli siia koos agent…”
“Bill Evansiga.”
“… et seda ülisalajast juurdlust läbi viia.”
“Õigus.”
“Ma tahaksin aidata. Kas te soovite minu abi?”
“Muidugi, Arnold.”
“Olgu. Alustame otsast peale. Kuidas Kate välja näeb?”
Ethan seadis ennast mugavamalt tugitooli.
Kate.
Ethan oli viimase aasta jooksul harjutanud end nii põhjalikult naisest mitte mõtlema, et tal kulus tema näo meenutamiseks jupp aega, kuna mälestus kiskus lahti haava, mis oli vaevalt armistunud.
“Ta on 156 sentimeetrit pikk. 48 kilo.”
“Väike tüdruk, eh?”
“Parim seadusetundja, keda ma tean. Kui ma teda viimati nägin, olid tal pruunid lühikesed juuksed, aga ta võis need pikaks kasvatada. Sinised silmad. Ebatavaliselt kaunis.”
Issake, ta tundis ikka veel naise maitset.
“Iseloomulikke tunnuseid?”
“Tegelikult jah. Tema põsel on tuhm sünnimärk. Helepruun, paari sentimeetri suurune.”
“Annan oma abilistele teada, võib-olla lasen isegi temast pildi joonistada, et seda linnas näidata.”
“See oleks tore.”
“Mida te ütlesite, miks Kate Seattle’ist mujale suunati?”
“Seda ma ei seletanud.”
“Noh, mida te siis teate?”
“Räägiti mingitest sisemistest ümberkorraldustest. Ma tahaks autot näha.”
“Millist autot?”
“Musta Lincoln Town Cari, millega ma õnnetuse ajal sõitsin.”
“Jah, muidugi.”
“Kust ma võiksin selle leida?”
“Linna servas on romula.” Šerif tõusis püsti. “Mis see aadress oligi?”
“604, 1. avenüü. Ma saadan teid sinna.”
“Pole vaja.”
“Ma tahan.”
“Aga mina ei taha.”
“Miks?”
“Kas teil on veel midagi vaja?”
“Ma sooviksin teie juurdluse tulemusi teada.”
“Tulge homme pärast lõunat tagasi. Siis näete, kus me oleme.”
“Ja kas te viite mind romulasse autot vaatama?”
“Arvan, et saab ikka. Aga nüüd lähme. Ma saadan teid välja.”
Ethani pintsak ja särk lehkasid veidi vähem, kui ta need selga pani ning Wayward Pinesi šerifijaoskonnast ära läks. Ta haises ikka veel, aga arvas, et laibalehk äratab vähem tähelepanu kui mees, kes kõnnib linnas ringi üksnes pükste väel.
Ta
