siin on veel üks hääl – üksik kilk siristab lähedal põõsas.
See tõi Ethanile meelde tema lapsepõlve Tennessees, õhtud oktoobri keskpaigas, kui ta istus klaasitud verandal, isa suitsetas piipu ning nad vaatasid sojapõlde, kuni kilkide koor oli vaikseks jäänud. Kõik, peale üheainsa.
Kas polnud luuletaja Carl Sandburg millestki sarnasest kirjutanud? Ethanile ei tulnud värsirida täpselt meelde, aga see kõneles midagi viimase kilgi häälest jäisel maal.
Laulukilluke.
See väljend oligi talle meeldinud.
Laulukilluke.
Ethan peatus põõsa kõrval, pooleldi oodates, et siristamine järsult katkeb, aga see jätkus niivõrd muutumatu rütmiga, et näis peaaegu mehaanilisena. Selle heli tekitamiseks hõõruvad kilgid tiibu kokku – ta oli seda kusagilt lugenud.
Ethan vahtis põõsast.
Mingisugune kadakas.
Meeldiv tugev lõhn.
Tänavalatern heitis kadaka okstele päris palju valgust ning Ethan kummardas, et kilki paremini näha.
Siristamine jätkus häirimatult.
“Kus sa oled, väikseke?”
Ta kallutas pead.
Nüüd põrnitses Ethan midagi, mis okste vahelt vaevu silma paistis. Aga see polnud kilk. Hoopis mingisugune karp, umbes tema iPhone’i suurune.
Ethan pistis käe kadakaokste vahele ja puudutas karpi.
Siristamine muutus nõrgemaks.
Ta võttis käe ära.
Valjemaks.
Milleks seda küll vaja on?
Kilgi siristamine tuli hoopis mingist seadmest.
Kell oli peaaegu pool üksteist, kui Ethan hotellitoa lukust lahti tegi ning sisse astus. Ta viskas kingad jalast, võttis end alasti ning heitis voodisse ilma, et oleks vahepeal isegi valgust süüdanud.
Enne sööma minekut oli Ethan ühe akna praokile jätnud ning nüüd tundis ta rinnal jahedat tõmbetuult, mis päevast leitsakut peletas.
Minuti pärast hakkas tal külm.
Ta ajas end istukile, tõstis üles päevateki ja lina ning ronis sinna alla.
Ethan võitles edutult oma elu eest, olend tema seljas raevutses, see üritas tema kõri lõhki kiskuda, aga Ethanit hoidis elus üksnes raudne haare ümber koletise kaela – ta pigistas ja pigistas seda –, ometi rakendas olend elajalikku jõudu. Ta tundis lihaseid pinguldumas, kuna tema sõrmed kaevusid piimjasse poolläbipaistvasse nahka. Ethan ei lõdvendanud oma haaret, ehkki tema õlavarte lihased tõmbusid krampi ning randmed nõtkusid. Kuid olevuse nägu ja hambad nihkusid ligemale…
Ethan nõksatas voodis, ta nõretas higist ja ahmis õhku, süda tagus nii kõvasti, et see polnud mitte niivõrd tuksumine, vaid tema rindkere pidev võbisemine.
Seda, kus ta on, taipas Ethan alles siis, kui ta nägi maali, mis kujutas kauboisid lõkke ümber.
Äratuskell öökapil näitas 3:17.
Ethan pani lambi põlema ja vaatas telefoni.
Kaks… null… kuus…
Kaks… null… kuus…
Kuidas ta küll ei mäleta oma kodust telefoninumbrit? Või isegi Theresa mobiilinumbrit? Kuidas on see võimalik?
Ethan lükkas jalad voodist välja, tõusis püsti ja läks akna juurde.
Rulood paotades vaatas ta vaikset tänavat.
Pimedad hooned.
Tühjad kõnniteed.
Homme läheb paremini mõtles ta.
Ta saab oma telefoni, rahakoti, püstoli, portfelli tagasi. Helistab oma naisele, oma pojale. Helistab Seattle’isse ja kõneleb juhtagent Hassleriga. Jätkab juurdlust, mille pärast ta üldse siin viibib.
3. PEATÜKK
Ta ärkas peavaluga, pilust ruloode vahel voogas tuppa päikesevalgust.
Ethan pööras end ümber ja vaatas äratuskella.
“Persse.”
12:21.
Ta oli maganud lausa lõunani.
Ethan ronis voodist välja ning sirutas käed pükste järele, mis vedelesid põrandal hunnikus. Samal ajal kuulis ta kedagi uksele koputamas. Õigupoolest oli keegi tema uksele juba tükk aega koputanud ning ta taipas esimest korda, et ähmane tagumine ei piirdunud vaid tema peaga.
“Mr Burke! Mr Burke!”
Ukse taga karjus Lisa, hotelli administraator.
“Üks sekund!” hüüdis Ethan. Ta tõmbas püksid jalga, komberdas ukseni, tegi luku lahti ja võttis keti eest.
“Jah?” küsis Ethan.
“Hotellist lahkumine on kell üksteist.”
“Vabandust, ma…”
“Mis juhtus teie sõnapidamisega?”
“Ma ei saanud aru…”
“Kas te olete juba oma rahakoti tagasi saanud?”
“Ei, ma alles ärkasin. Kas kell on tõesti kaksteist läbi?”
Lisa ei vastanud, üksnes jõllitas meest vihaselt.
“Lähen kohe šerifijaoskonda,” selgitas mees, “ja niipea, kui ma saan…”
“Ma tahan võtit tagasi ja ma tahan, et te toast välja koliksite.”
“Mida?”
“Kolige toast välja. Minge ära. Minge välja. Mulle ei meeldi, kui mind ära kasutatakse, mr Burke.”
“Mitte keegi ei kasuta teid ära.”
“Ma ootan.”
Ethan uuris pingsalt naise nägu, otsides midagi – leebumist, tema vankumatuse hetkelist mõranemist –, aga ta ei tabanud kaastunde varjugi.
“Las ma panen end riidesse.” Mees püüdis ust sulgeda, kuid naine asetas oma jala lävele.
“Ah, sa tahad vaadata, kuidas ma riidesse panen? Tõesti?” Ethan läks selg ees tuppa tagasi. “Tore. Naudi siis vaatemängu.”
Naine jäigi uksele seisma ning jälgis, kuidas mees tõmbas palja jala otsa kingad, sidus paelad, nööpis kinni oma plekkidest kirju valge triiksärgi ning pusis kaks minutit
