sai tal pärast number kuut tarkus otsa.
Ta valis numbrilaual 411.
Pärast kahte kutsuvat tooni kostis operaatori hääl: “Mis linn ja nimi?”
“Seattle, Washington. Ethan Burke. B-U-R-K-E.”
“Üks hetk, palun.” Ta kuulis, kuidas naine liini teises otsas klahvidel klõbistab. Pikk paus. Siis: “B-U-R-K-E?”
“Just.”
“Sir, registris ei ole sellist nime.”
“Kindel?”
“Jah.”
See oli kahtlemata veider, aga tema töö loomuse tõttu võis oletada, et ta number on registrist välja jäetud. Kui järele mõelda, siis oli ta selles peaaegu veendunud. Peaaegu.
“Olgu, aitäh.”
Ta pani toru hargile ning avas telefoniraamatu, et üles otsida šerifijaoskonna number.
Viis kutsuvat tooni hiljem läks telefon kõneposti.
Pärast vastava piiksu kuulmist lausus Ethan: “Ameerika Ühendriikide salateenistuse eriagent Ethan Burke, Seattle’i büroost. Nagu te teate, sattusin mõne päeva eest Main Streetil autoõnnetusse. Ma pean teiega rääkima nii ruttu, kui võimalik. Haiglast teatati, et teie käes on minu isiklikud asjad, kaasa arvatud rahakott, telefon, portfell ja relv. Tulen kohe hommikul nendele järele. Kui keegi saab selle sõnumi varem kätte, siis palun helistage mulle Wayward Pinesi hotelli. Ma peatun toas kakssada kakskümmend kuus.”
Oli juba öö, kui ta hotellitrepist alla läks. Jalad valutasid pööraselt, aga nälg sundis tagant veelgi tugevamini.
Kohvik, mis asus hotelli kõrval, oli suletud. Ethan siirdus tähistaeva all põhja poole, möödudes paarist kingipoest, haruldasi raamatuid müüvast raamatukauplusest ja advokaadibüroost.
Polnud veel väga hilja, aga kuna kõik oli ööseks suletud, olid Main Streeti kõnniteed inimtühjad. Ta oli juba jõudnud leppida õudusega, et kõigele muule lisaks peab ta õhtusöögita magama minema, kui ta järgmises kvartalis valgust täheldas. Ta lisas automaatselt sammu, haistes hoone ventilatsioonitorust sooja toidu aroomi.
Kui ta sissepääsuni jõudis, vaatas ta läbi akende hämarasse kõrtsi, mille nimi oli The Biergarten.
Ethani süda hüppas rõõmust – ikka veel avatud.
Ta astus sisse.
Ainult kolm lauda olid hõivatud.
Ta istus baaripukile.
Läbi mõlemale poole avanevate köögiuste kandus temani lahtisel grillil küpseva liha särinat.
Käed kulunud baariletil puhkamas, nautis Ethan esimest korda üle mitme päeva meelerahu. Mälestused Stallingsist ja õnnetusest olid eredad ja tõusid pidevalt esile, aga ta ei lasknud end liialt segada. Selle asemel hingas ta sisse ja välja ning üritas käesolevas hetkes püsida.
Viie minuti pärast lükkas uksed valla pikk naine, kelle pruunid juuksed olid pulkadega üles kuhjatud.
Naine avas baarikapi, tuli laialt naeratades Ethani juurde ning asetas tema ette õllealuse.
“Mida te joote?”
Naine kandis musta T-särki, millele oli trükitud kõrtsi nimi.
“Õlu oleks tore.”
Baaridaam võttis pindise klaasi ning astus õllekraanide juurde. “Midagi heledat? Tumedat?”
“Kas teil on Guinnessi?”
“Meil on midagi sarnast.”
Naine oli juba kraani lahti keeranud, kui Ethanile meenus, et tal pole raha.
Baaridaam pani ta ette klaasi, mille külgedelt valgus koorekarva vahtu, ja küsis: “Kas te ainult joote või tahate menüüd ka näha?”
“Muidugi, tahaks ikka süüa ka,” vastas ta, “aga te lööte mu maha.”
Naine naeratas. “Veel mitte. Ma ei tunnegi teid.”
“Mul pole raha.”
Naise naeratus kustus. “Olgu, võib-olla on teil õigus.”
“Ma seletan. Kas te nägite autoõnnetust, mis toimus mõne päeva eest Main Streetil?”
“Ei.”
“Kas te olete sellest kuulnud?”
“Ei.”
“Hüva, avarii, millesse ma sattusin, toimus siit mõni kvartal lõunasse. Õigupoolest sain alles haiglast välja.”
“Nii et need kenad muhud ongi sealt pärit?”
“Just täpselt.”
“Ma püüan ikka veel aru saada, kuidas see on seotud sellega, et teil pole võimalik mulle maksa.”
“Ma olen föderaalagent.”
“Küsimus jääb samaks.”
“Väidetavasti on minu rahakott ja telefon šerifi käes. Tegelikult kõik asjad. See on väga tüütu.”
“Nii et te olete siis FBI-st või mis?”
“Salateenistusest.”
Naine naeratas ja küünitas üle baarileti tema poole. Hämaras oli olnud seda raske taibata, et lähedalt oli naine väga hea välimusega – Ethanist mõni aasta noorem, fotomodellile sobilike põsesarnadega, lühikese ülakeha ja pikkade jalgadega. Kahekümnendates eluaastates oli ta kindlasti jalustrabav kaunitar, ehkki ka kolmekümnendad – kolmkümmend neli või kolmkümmend viis, mis ta võis olla – ei paistnud teda just kehvasti kohtlevat.
“Ma ei tea, kas te olete pettur ja see on lihtsalt teie mäng, tulla siia oma musta ülikonna ja hullu…”
“Ma ei valeta…”
Naine pani sõrme mehe huultele. “Minu meelest olete te kas täpselt see, kes ütlete, või siis imehea valetaja. Aga see on hea lugu ja head lood mulle meeldivad. Igal juhul on õhtusöök maja kulul.”
“Ma ei valeta… mis on teie nimi?”
“Beverly.”
“Mina olen Ethan.”
Naine surus ta kätt. “Meeldiv kohtuda, Ethan.”
“Beverly, niipea kui ma homme hommikul oma rahakoti ja asjad saan, tulen siia…”
“Ja ma oletan… annate mulle suure jootraha.”
Ethan raputas pead. “Nüüd te teete minuga nalja.”
“Vabandust.”
“Kui te mind ei usu, siis ma…”
“Ma
