kutsutigi, polnud teda isegi vaatamas käinud. Ethan oli pidanud elu jooksul pikalt haiglates viibima ning kogemuste põhjal ei jätnud õed ega arstid teda kunagi üksinda kauemaks kui kümneks sekundiks – alatasa tõi keegi mõne uue ravimi või torkis ja urgitses niisama ta kallal.
Seevastu siin teda lausa eirati.
Õde polnud talle isegi iPhone’i toonud, rääkimata teistest asjadest. Kui palju tegemist võib ühes kolkahaiglas olla?
Ethan sirutas käe paneeli poole, mis oli voodivõre küljes, ning vajutas pöidlaga nupule.
Viisteist minutit hiljem läks palatiuks pärani ning õde Pam tõttas sisse.
“Jumal, kui kahju mul on. Märkasin alles kümne sekundi eest, et te olite helistanud. Paistab, et meil on sideraskusi.” Pam jäi voodijalutsisse seisma ning toetas kätega metallvõrele. “Kuidas ma saan teid aidata, Ethan?”
“Kus on dr Miter?”
Pam krimpsutas nägu. “Ta on olnud terve õhtupooliku erakorralise operatsiooniga seotud. See on üks nendest viietunnistest õudustest.” Naine puhkes naerma. “Aga ma rääkisin talle hommikul teie seisundist ja sellest, kui hästi teie mälu tagasi tuleb, ning ta arvab, et te saate suurepäraselt hakkama.”
Pam tõstis heakskiidu märgiks mõlemad pöidlad üles.
“Millal ma teda näen?”
“Paistab, et ta teeb oma ringkäigu pärast õhtusööki, mis on järgmise poole tunni jooksul.”
Ethan pidi pingutama, et kasvavat pettumust varjata.
“Kas teil on õnnestunud mu telefon ja teised asjad üles leida? Need, mis mul enne õnnetust olid? Näiteks rahakott ja must portfell.”
Pam andis hooletult au ja tegi mitu sammu paigalmarssi.
“Kohe saab, kapten.”
“Tooge mulle siis kohe lauatelefon. Ma pean mitu kõnet võtma.”
“Muidugi, politseinik.”
“Politseinik?”
“Kas te polegi siis föderaalpolitseinik?”
“Ei, ma olen Ühendriikide salateenistuse eriagent.”
“Päriselt?”
“Päriselt.”
“Ma arvasin, et te kaitsete presidenti.”
“Meil on muidki asjatoimetusi.”
“Mida te siis meie väikeses paradiisis teete?”
Ethan naeratas naisele jahedalt.
“Ma ei saa sellest rääkida.”
Tegelikult ta tohtis küll, aga ei soovinud.
“Nüüd olen ma täitsa põnevil.”
“Telefon, Pam.”
“Vabandage?”
“Mul on tõesti telefoni vaja.”
“Varsti saab.”
Kui viimaks läikival metallkandikul õhtusööki toodi – rohelist ja pruuni pläga –, ent telefoni ei antud, otsustas Ethan lahkuda.
Muidugi, ta oli juba korra varem jalga lasknud, aga siis oli ta peapõrutuse tõttu arust ära.
Nüüd mõtles ta selgesti.
Peavalu oli kadunud, ta hingas hõlpsamini ja mitte enam nii vaevaliselt. Kui arst oleks tast tõepoolest hoolinud, oleks ta ehk viimase kümne tunni jooksul viitsinud tema juurest läbi astuda.
Ethan ootas, et õde lahkuks. Veel uksel kinnitas naine, et haiglatoit “maitseb palju paremini, kui pealtnäha paistab!”.
Kui uks sulgus, kiskus Ethan tilguti randmest ning ronis üle voodivõre. Linoleumpõrand tema paljaste kandade all oli jahe. Kuigi tal jäi normaalsest enesetundest veidike puudu, oli tal ikkagi märgatavalt parem kui nelikümmend kaheksa tundi varem.
Ethan komberdas kapi juurde ja tõmbas ukse lahti.
Tema särk, pintsak ja püksid olid riidepuul, kingad kapi ees põrandal.
Sokke polnud.
Aluspükse polnud.
Lähen siis ilma.
Kiuslik valu ilmutas end siis, kui ta kummardus, et pükse jalga tõmmata – see oli terav näpistus kõrgel vasemal küljel, ent kadus, kui ta end taas sirgu ajas.
Ethan nägi vilksamisi oma paljaid jalgu, ning nagu tavaliselt paiskas armide rägastik ta kaheksa aasta tagusesse aega, pruunide seintega ruumi, mille surmalehk ei lahkunud temast iialgi.
Ethan veendus rahulolevalt, et taskunuga on endiselt pintsakutaskus. See oli mälestus kahekümnendate eluaastate algusest, mil ta helikopterimehaanikuna töötas. Nüüd võis nuga pigem talismaniks kui tööriistaks pidada, selle olemasolu aga pakkus veidigi kindlustunnet.
Ta seisis vannitoas peegli ees, pusides lipsule sõlme teha. See õnnestus alles viiendal katsel. Sõrmed tõrkusid, nagu poleks ta aastaid ühtegi lipsusõlme sidunud.
Kui ta viimaks midagi valmis sai, astus ta sammu tagasi, et end üle vaadata.
Nägu polnud enam nii lapiline. Pintsakul oli aga ikka veel rohu- ja muruplekke ning vasema tasku kohal oli rebend. Valge triiksärk oli samuti määrdunud – ta märkas krae juures verepritsmeid.
Viimaste päevadega oli ta vöökohalt kadunud mitu sentimeetrit, püksirihma pidi kinnitama viimasesse auku. Sellest hoolimata tundusid püksid liiga laiad.
Ethan keeras veekraani lahti, tegi käed märjaks ja vedas sõrmedega läbi juuste.
Ta korrastas seitli ning püüdis juuksed soengusse seada.
Seejärel loputas ta suud mitu korda leige veega, aga hambad tundusid ikkagi mustad.
Ja kaenlaalused – need lehkasid.
Habe tahtis samuti ajamist. Sellest oli möödas aastaid, kui ta viimati nii kasimatu oli.
Ethan pani kingad jalga, sidus paelad kinni ning astus vannitoa ukse poole.
Instinkt käskis tal märkamatult lahkuda, ning see ajas teda segadusse. Ta on föderaalagent, kes on Ameerika Ühendriikide valitsuselt saanud täisvolitused. See tähendab, et inimesed peavad tegema, nagu ta käsib. Isegi õed ja arstid. Nad ei soovi, et ta ära läheks? Nende mure. Ent ometi pelgas ta nägelemist. Ta teadis, kui tobedalt see kõlab, aga ta ei tahtnud Pamile vahele jääda.
Ta pööras uksenuppu ja paotas paari sentimeetri võrra ust.
Niipalju kui ta nägi, oli koridor tühi.
Ta kuulatas.
Õdede lobisemist ei kostnud isegi kaugelt.
Ega sammude
