# #Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli putkas hämar. Ta haaras telefoniraamatu ketist ja upitas end püsti. Läbi räpase klaasi nägi Ethan päikeseketast libisemas kaljurüngaste taha, mis piirasid linna läänest.
Hetkel, kui päike kadus, langes temperatuur vähemalt viis kraadi.
Ehkki Ethan mäletas veel oma numbrit, harjutas ta ettevaatuse mõttes seda mitu korda klahvidel. Kuigi ta lootis telefonitorust valimistooni kuulda, püsis seal vaikus, ent telefonitraatidest kostus siiski tasast raginat, mida ta polnud varem kuulnud.
“Halloo? Halloo?”
Ta pani toru ära ja võttis taas telefoniraamatu kätte. Eelmisel korral oli ta uurinud perekonnanimesid, et mõni neist ärataks mälestusi või tekitaks üldse mingeid tundeid. Nüüd vedas ta sõrmega mööda eesnimesid, püüdes eirata valu oma kuklas, mis oli juba tagasi pugenud.
Esimene lehekülg – mitte midagi.
Teine lehekülg – mitte midagi.
Kolmas lehekülg – mitte midagi.
Kuuenda lehekülje alaosas ta sõrm peatus.
Ethanil jagus kahele viimasele leheküljele üksnes põgusalt tähelepanu – Skozie oli ainus Mack, keda Wayward Pinesi telefonikataloogis kohtas.
Ethan lükkas õlaga klaasust ning astus putkast välja varaõhtusele tänavale. Kuna päike oli nüüd kaljurünka taga, tuhmus taevas ruttu ning temperatuur langes.
Kus ma öö veedan?
Ethan tuigerdas mööda kõnniteed. Sisehääl nõudis, et ta läheks otse haiglasse. Ta oli haige.
Janus. Näljas. Segaduses. Ilma rahata. Igalt poolt oli valus. Ja üha vaevalisem oli hingata, kuna ribid tegid iga kord haiget, kui kopsud nende vastu puutusid.
Ent miski Ethanis tõrkus haigla vastu. Südalinnast Mack Skozie maja poole liikudes taipas ta, millega tegemist.
Taas kord… hirm.
Ethan ei teadnud põhjust. Tõrkumine polnud mõistuslik. Aga ta ei tahtnud haiglasse jalgagi tõsta.
Mitte praeguses seisundis. Üldse mitte.
See oli väga veider hirm. Ebamäärane. Nagu öösel metsas kõndimine, teadmata täpselt, mida karta. Hirm oli veelgi võimsam just seepärast, et ta oli saladuslik.
Hiljem, kaks kvartalit põhja poole, jõudis ta 3. tänavale. Tema rinnus pitsitas, kui ta astus kõnniteele ja seadis sammud itta, südalinnast eemale.
Esimesel postkastil, millest Ethan möödus, oli kirjas 201.
Ta oletas, et Skozie’de maja jääb vaid kahe kvartali kaugusele.
Eespool mängisid lapsed ühe maja hoovil: nad jooksid vaheldumisi läbi rohus lebava vooliku veejoa. Ethan püüdis selle maja teivasaiani jõudes sirgelt ja ühtlaselt kõndida, aga ikkagi pidi ta oma vasemat külge säästma, et ribides ei kihvataks.
Lapsed jäid mehe lähenemisel vaikseks ja jõllitasid teda varjamatult. Uudishimu ja umbusaldus, mida laste pilgud väljendasid, panid meest kohmetuma.
Ethan ületas taas tänava ning liikus järgmises kvartalis veelgi aeglasemalt, möödudes kolmest tohutust männist, mille oksad heitsid tänavale varje.
Selles kvartalis algasid värvikirevate viktoriaanlike majade numbrid kõik kolmega.
Skozie’de maja oleks olnud järgmine.
Ethani peopesad tõmbusid niiskeks ning tuikamine tema kuklas kostis kui sügavale maa alla maetud basstrumm.
Kaks sekundit kahekordselt nägemist.
Ethan pigistas silmad kinni, ning kui ta need taas avas, oli see kadunud.
Järgmisel teeristil jäi Ethan seisma. Tema suu, mis oli olnud kuiv, oli nüüd justkui vatti täis. Tal oli raske hingata, kuna kurku kogunes sappi.
Kõik saab selgeks, kui ma tema nägu näen.
Lihtsalt peab saama.
Ethan astus kõhkleva sammu sõiduteele.
Käes oli õhtu, mägedest laskus jahedus, mis täitis oru.
Õhtupäike toonitas Wayward Pinesi ümbritsevad kaljud taevaga ühtemoodi roosaks. Valu käes piineldes oli seda ilu siiski raske hoomata.
Mehest möödus vanem abielupaar, kes vaikides käsikäes jalutas.
Muidu oli tänav tühi. Isegi südalinnast ei kostnud mingit kära.
Mees ületas sileda musta asfaldi ning astus kõnniteele.
Postkast 401 oli otse ees.
403 oli kohe järgmine.
Ethan pidi pidevalt silmi kissitama, et ta ei näeks asju kahekordselt ning et migreen teda enda võimusse ei haaraks.
Viisteist valulist sammu ning ta seisiski musta postkasti number 403 kõrval.
SKOZIE.
Et mitte kukkuda, otsis mees tuge aiateivastest.
Ta tegi riivi lahti ning lükkas väravat oma musta kinga kulunud ninaga.
Hinged krigisesid, kui värav avanes.
Värav vajus aegamisi taas kinni.
Tee oli laotud vanadest tellistest ning viis verandale, kus oli kaks kiiktooli ja väike sepisrauast laud. Maja ise oli lilla, roheliste ehisliistudega, ning läbi õhukeste kardinate oli näha, et sees põleb tuli.
Mine. Küsi järele.
Mees komberdas maja poole.
Topeltnägemise hood ajasid iiveldama ning nende allasurumine nõudis talt üha suuremat pingutust.
Ethan astus verandale ning haaras uksepiidast kinni täpselt õigel ajal, et mitte kukkuda. Mehe käed värisesid kontrollimatult, kui ta tõstis koputi selle vaskplaadilt.
Mees ei jätnud endale sekundi murdosagi, et järele mõelda.
Ta põrutas neli korda koputiga vastu plaati.
Tundus, nagu annaks talle keegi iga nelja sekundi tagant kuklasse vopsu, sest tema nägemisvälja täitsid leegitsevad pimeduslaigud.
Teisel pool ust kuulis Ethan, kuidas puitpõrand lähenevate sammude all ägiseb.
Põlved läksid nõrgaks.
Et püsti püsida, klammerdus Ethan verandaposti külge.
Puituks avanes laialt, ning mees, kes oleks võinud olla talle isaks, vaatas teda läbi välisukse akna. Vana mees oli pikk ja kõhn, tema pealael oli halli. Tal oli valge kitsehabe ning tema põskedel olid punased soonekesed, mis viitasid, et mees on kogu elu palju joonud.
“Kas
