teda pingilt tõusma. Mees vaatas üles, keset kvartalit silmas ta lõhna allikat, nimega The Steaming Bean.
Hmm.
Ehkki see fakt polnud kaugeltki mitte kõige tarvilisem, adus mees nüüd, kuidas ta armastab head kohvi. Lausa januneb selle järele. Veel üks tükike mosaiigist, mida kujutab endast tema identiteet.
Ta kõndis kohviku juurde ning tõmbas ukse lahti. Kohvik oli väike ja vahvasti sisustatud – juba lõhnast oli selge, kui hea on siinne kohv. Paremal pool leti taga olid espressomasinad, kohviveskid, mikserid, napsipudelid. Kolm baaripukki olid hõivatud. Teise seina ääres paiknesid sohvad ja toolid. Raamaturiiul oli täis kapsaks loetud põnevusromaane. Kaks vanameest olid ametis malepartiiga, mille võitja oli õigupoolest juba selge. Seinu ehtis kunst – rida mustvalgeid autoportreid keskealisest naisest, kelle näoilme püsis igal fotol sama. Varieerus üksnes kaameranurk.
Mees lähenes kassale.
Kui blondide rastapatsidega kahekümnendates eluaastates baaridaam teda viimaks märkas, näis mehele, nagu vilksataks neiu kenades silmades õudu.
Kas ta tunneb mind?
Nähes kassa taga peeglis oma peegelpilti, märkas mees otsekohe, mis pani naist teda vastikusega vaatama – mehe vasakut näopoolt moonutas suur turse ning vasak silm oli peaaegu kinni paistetanud.
Oh õudust. Keegi on mulle korralikult kolki andnud.
Kui paistetanud põsk välja arvata, polnud mees üldsegi halva väljanägemisega. Ta paistis endale vähemalt 184 sentimeetrit pikk. Tal olid lühikesed mustad juuksed ning kahepäevane habe, mis varjutas alumist näopoolt. Ümber õlgade liibuv pintsak ja rinna kohal pingule hoidev triiksärk reetsid tema lihaselist kehaehitust. Enda meelest võis ta jätta reklaami- või turundusspetsi mulje – arvatavasti on ta profiil vastupandamatu, kui ta habet ajab ja ennast üldse korda teeb.
“Mida teile?” küsis baaridaam.
Mees oleks kohvitassi eest olnud kõigeks valmis, ent tal polnud aimugi, mis on tema enda nimi.
“Kas teil on hea kohv?”
Küsimus tekitas naises kerget hämmingut.
“Jah, muidugi.”
“Linna parim?”
“See ongi linnas ainus kohvik, aga jah, meie kohv on imehea.”
Mees küünitas üle baarileti. “Kas te tunnete mind?” sosistas ta.
“Vabandage?”
“Kas te tunnete mind ära? Kas ma käin siin?”
“Te ei teagi, kas te olete siin varem olnud?”
Mees raputas pead.
Naine uuris teda mõnda aega, kas ta on ikka siiras, äkki on lömmis näoga tüüp peast segi või narritab teda.
Lõpuks vastas naine: “Ma ei arva, et oleksin teid varem näinud.”
“Ongi nii?”
“Me pole ju New Yorgis.”
“Tõsijutt. Kas te olete siin kaua töötanud?”
“Veidi üle aasta.”
“Ja ma ei käigi siin alatasa?”
“Kindlasti mitte.”
“Kas teilt võib veel midagi küsida?”
“Ikka.”
“Kus me oleme?”
“Kas te ei teagi, kus te olete?”
Mees kõhkles hetkeks, kas ikka tasub oma täielikku abitust tunnistada. Kui ta viimaks pead raputas, kortsutas baaridaam uskumatusest kulmu.
“See pole üldse naljakas,” ütles mees.
“See on Wayward Pines, Idaho. Teie nägu… mis teiega juhtus?”
“Ma, ma ei tea veel täpselt. Kas linnas on haigla?” Seda küsides tundus mehele, nagu oleks temast nõksatus läbi käinud.
Mingi eelaimus?
Või veab sügavale vajunud mälestus külma sõrmega mööda tema selgroogu?
“Jah, seitse kvartalit siit lõunasse. Peaksite kohe erakorralisse minema. Võiksin teile kiirabi kutsuda.”
“Seda pole vaja.” Mees astus leti juurest eemale. “Aitäh… mis teie nimi on?”
“Miranda.”
“Aitäh, Miranda.”
Tagasi päikese kätte jõudes hakkas mees taas jalgel vankuma ning peavalu sai häirivat hoogu juurde. Kuna sõiduteel polnud autosid, lõikas ta kohe üle Main Streeti. Suundudes 5. tänava poole möödus ta noorest emast ja selle väiksest pojast, kes sosistas midagi, mis kõlas nagu: “Emme, kas see on tema?”
Naine püüdis sisistades poega vaigistada ning mehe vabandavat pilku tabades pomises: “Vabandust, muidu ta ei ole ebaviisakas.”
Mees jõudis 5. tänava ja Main Streeti nurgale, kahekorruselise punakaspruunist liivakivist maja ette, mille klaasuste kohal ilutsesid sõnad FIRST NATIONAL BANK OF WAYWARD PINES. Hoone nurga taga märkas ta telefoniputkat.
Ta luukas selle poole nii kiiresti, kui jaksas, ning sulges enda järel ukse.
Telefoniraamat, mille ta eest leidis, oli kõige õhem, mida ta oli kunagi näinud. Kuigi ta lootis seda lehitsedes pisutki selgust saada, sisaldas see üksnes kaheksa lehekülge mitmesaja nimega, mis nagu kõik muugi selles linnas ei tähendanud talle mitte midagi.
Ta heitis telefoniraamatu käest, nii et see jäi keti otsa tolknema, ja vajutas pea vastu külma klaasi.
Mehe pilk langes klahvidele.
See, mille ta oli just välja nuputanud, vedas ta suu naerukile.
Ma tean oma kodust telefoninumbrit.
Enne kui ta telefonitoru tõstis, sisestas ta numbri kindluse mõttes mitu korda. Kodunumber paistis olevat lausa tema sõrmede lihasmällu kulunud.
Ta mõtles helistada vastuvõtja kulul, lootes kogu hingest, et keegi on kodus – et tal üldse on keegi olemas. Muidugi ta ei tea naise nime, vähemasti mitte täpselt, aga ehk tunneb viimane tema hääle ära ja võtab kõne vastu.
Mees võttis telefonitoru ja hoidis seda kõrva juures.
Klahv, mida ta vajutas, oli “0”.
Valimistooni polnud.
Ta vajutas hargile mitu korda, aga midagi ei juhtunud.
Mehele endalegi tuli üllatusena, kui ruttu ta enesevalitsuse kaotas. Ta viskas toru käest. Hirm ja viha valdasid teda täienisti. Ta võttis parema käega hoogu, et rusikaga läbi klaasi virutada, sõrmenukke säästmata, aga valu tema muljutud ribides mattis kõik ning sundis ta telefoniputka põrandale maha heitma.
Nüüd
