hea. Dr Miter tuleb varsti teid vaatama. Kas ma võiks teie vererõhku mõõta?”
“Muidugi.”
“Tore.”
Pam tõstis vererõhuaparaadi kärult, mis oli voodi jalutsis, ning kinnitas manseti ümber mehe vasema õlavarre.
“Te ehmatasite meid tõsiselt, mr Burke,” ütles Pam mansetti täis pumbates. “Läksite kusagile kõndima.” Naine oli tasa, sel ajal kui mõõdiku osuti paika nihkus.
“Mis ma hindeks saan?” küsis Ethan.
“Viis pluss. Ülemine on 122. Alumine 75.” Ta avas manseti. “Kui teid siia toodi, siis te sonisite,” rääkis ta. “Paistis, et te ei tea, kes te olete.”
Ethan ajas ennast voodis istukile. Udu tema peas hakkas hajuma. Ta viibis omaette palatis – siin näis talle juba tuttav. Voodi kõrval oli aken. Rullkardinad olid alla lastud, läbi nende imbus valgust nii napilt, et võis olla kas varahommik või õhtupoolik.
“Kust te mind leidsite?” küsis ta.
“Mack Skozie maja eest. Te minestasite. Kas te mäletate, mida te seal tegite? Mack ütles, et te olite omadega täitsa sassis.”
“Ma ärkasin eile jõe ääres. Ma ei teadnud, kes ma olen või kus ma olen.”
“Te lahkusite haiglast. Kas te mäletate, kuidas te läksite?”
“Ei. Ma läksin Skozie’de majja, kuna ta oli ainus Mack telefoniraamatus.”
“Ma vist ei taipa.”
“Mack oli ainus nimi, mis mulle midagi ütles.”
“Kuidas nii?”
“Sest Mack oli viimane sõna, mida ma lugesin, enne kui veoauto meiega kokku põrkas.”
“Õigus jah… teie autole sõitis küljelt sisse Macki veoauto.”
“Just.”
“Mõistus on kummaline asi,” leidis õde, kõndides ümber voodijalutsi akna juurde. “See töötab mõistatuslikult. Loob kõige veidramaid seoseid.”
“Kui kaua ma olen siin olnud?”
Õde tõmbas rullkardinad üles.
“Poolteist päeva.”
Sisse tulvas valgust.
Oli hommik. Päike kerkis idapoolse kaljuseina kohale.
“Teil oli tõsine peapõrutus,” rääkis õde. “Oleksite võinud seal surma saada.”
“Ma tundsingi, nagu sureksin.”
Linnale langev hommikune päikesevalgus oli vaimustav.
“Kuidas on teie mäluga?” küsis Pam.
“See on küll kummaline. Kõik tuli tagasi, kui mulle õnnetus meenus. Nagu oleks keegi lüliti sisse vajutanud. Kuidas on lood agent Stallingsiga?”
“Kellega?”
“Selle mehega, kes oli autos minu kõrval esiistmel, kui kokkupõrge aset leidis.”
“Ahhaa.”
“Ta ei jäänud ellu, ega ju?”
Õde tuli voodi juurde tagasi. Ta kummardus ja pani käe mehe randmele. “Ma kardan, et mitte.”
Seda oligi Ethan arvanud. Pärast sõda polnud ta enam sääraseid vigastusi näinud. Ent talle tegi ikkagi tuska, et ta kahtlus kinnitust leidis.
“Kas ta oli teile lähedane sõber?” küsis õde.
“Ei. Ma kohtusin temaga esimest korda alles samal päeval.”
“Ikkagi pidi jube olema. Mul on väga kahju.”
“Mis on minu kahjud?”
“Vabandust?”
“Minu vigastused?”
“Dr Miter oskab teile kindlasti paremini vastata, aga te saite peaajupõrutuse, millega on nüüd korras. Mitu ribi on murdunud. Palju kriimustusi ja muhke. Selliste tingimustega oleks teil võinud minna palju, palju halvemini.”
Õde seadis sammud ukse poole. Ust avades vaatas ta kähku selja taha.
“Nii,” nentis ta. “Kindel, et mälu tuleb tagasi?”
“Täiesti.”
“Mis on teie eesnimi?”
“Ethan,” vastas mees.
“Suurepärane.”
“Kas te võiksite mind aidata?” küsis Ethan.
Lai soe naeratus. “Ütelge ainult.”
“Ma pean inimestele helistama. Oma naisele. Oma ülemusele. Kas keegi on nendega ühendust võtnud?”
“Ma usun, et keegi šerifi juurest võttis teie omaste ja ülemusega ühendust kohe pärast õnnetust. Rääkis neile, mis juhtus, milline on teie olukord.”
“Kokkupõrke ajal oli mul pintsaku taskus iPhone. Kas te juhtumisi teate, kus see on?”
“Ei, aga ma võin teie jaoks Nancy Drew’d mängida ja selle välja uurida.”
“See oleks teist äärmiselt lahke.”
“See väike punane nupp voodivõre küljes? Näete seda?”
Ethan heitis pilgu allapoole, nupule.
“Olen vaid ühe nupuvajutuse kaugusel.”
Õde vaatas talle veel korra särasilmil otsa ja lahkus.
Ruumis polnud televiisorit ega telefoni. Ainsaks meelelahutuseks oli ukse kohal asetsev seinakell, mille minutiosuti tiirlemist Ethan kiindunult jälgis. Hommikust sai keskpäev ja seejärel pärastlõuna.
Ethan polnud endas täiesti kindel, aga paistis, et tema palat on kolmandal või isegi neljandal korrusel. Õde oli rullkardinad üles tõmmanud, ning kui ta seinakella jälgimisest tüdines, pööras ta end ettevaatlikult külili, et vaadelda, mis on Wayward Pinesis teoksil.
Oma vaatluspostilt nägi ta otse alla Main Streetile ning mitme kvartali ulatuses kummalegi poole.
Ethan teadis juba enne siiatulekut, et tegemist on uinuva linnakesega, ent siinne loidus valmistas talle ikkagi ebameeldiva üllatuse. Tunni jooksul loendas ta tosinajagu inimesi, kes jalutasid mööda kõnniteed, kuid linna peatänaval ei näinud ta sõitmas ühtegi autot. Kõige põnevam paik oli kahe kvartali kaugusel, kus ehitajad maja seinu püstitasid.
Ta mõtles oma Seattle’is elava naise ja poja peale, lootes, et nad on juba tema poole teel. Arvatavasti läksid nad kohe esimesele lennule. Nad lendaksid Boise’i või Missoulasse. Siis rendiksid auto ja teeksid pika sõidu Wayward
