tõi menüü. Ethan tellis kartulilaaste ja juustuburgeri nii pooltoore lihaga, kui vähegi võimalik. Kui Beverly oli tellimusega kööki kadunud, asus Ethan õlut rüüpama.
Hmm. Midagi oli viltu. Õlu oli leige ning peaaegu maitsetu, kui mitte arvestada nõrka kibedat järelmaitset.
Kui Beverly uuesti nähtavale ilmus, pani Ethan klaasi baariletile tagasi.
“Ma saan tasuta süüa, nii et ma ei tahaks kurta,” lausus ta, “aga selle õllega on midagi valesti.”
“Kas tõesti?” Naine osutas klaasile. “Kas tohib?”
“Laske käia.”
Beverly tõstis laualt klaasi ja rüüpas. Klaasi tagasi pannes lakkus ta ülemiselt huulelt vahtu.
“Minule küll maitseb.”
“Kas tõesti?”
“Jah.”
“Ei, see on leige ja… ma ei tea… lihtsalt… sellel pole üldse mingit maitset.”
“Kummaline. Mina küll nii ei arva. Kas te soovite mõnda muud õlut?”
“Ei, arvatavasti ma ei tohigi juua. Hoopis vett paluks.”
Beverly tõi talle uue klaasi ja valas jääkuubikute peale vett.
Ethan tõstis tulikuuma juustuburgeri mõlema käega taldrikult.
Beverly pühkis parasjagu lapiga baarileti teist otsa, kui Ethan, kes alles burgerit suu ees hoidis, ta enda juurde kutsus.
“Mis valesti?” küsis naine.
“Mitte midagi. Esialgu. Tulge siia.”
Naine tuli ja seisis ta ette.
“Minuga on nii,” rääkis Ethan, “et umbes kaheksakümnel protsendil juhtudest, kui ma tellin burgeri poolküpse lihaga, nagu näiteks praegu, saan ma selle läbiküpsetatuna. Ma ei tea, miks enamik kokki ei suuda hamburgerit õigesti teha, aga lood on juba nii. Ja teate, mida ma teen, kui ma saan üleküpsetatud hamburgeri?”
“Saadate selle tagasi?” Beverlyl polnud eriti lõbus.
“Täpipealt.”
“Teid on kuradi raske rahuldada, kas te teate seda?”
“Tean küll,” ütles Ethan ja haukas suutäie.
Ta mälus kümme sekundit.
“Noh?” küsis Beverly.
Ethan pani burgeri taldrikule tagasi ja neelatas, pühkides samal ajal käsi rätiga puhtaks.
Ta osutas burgerile. “See on lausa meistriteos.”
Beverly naeris ja pööritas silmi.
Selleks ajaks, kui Ethan oli taldriku täiesti tühjaks teinud, oli ta restoranis ainus klient.
Baaridaam viis taldriku ära ja tuli veel kord, et mehele taas vett valada.
“Kas teiega on korras, Ethan? On kusagil ööbida?”
“Jah, ma rääkisin hotelli administraatorile augu pähe, et ta mulle toa annaks.”
“Tema ka jäi teie loba uskuma, nii või?” Beverly muheles.
“Tervenisti.”
“Kuna mina teen välja, siis kas ma saaksin magustoitu pakkuda? Meie šokolaadikook on lausa ebamaine.”
“Aitäh, aga ma peaks vist minema hakkama.”
“Mida täpselt te siin teete? Ametialaselt, ma mõtlen. Ma saan aru, kui te ei tohi sellest rääkida…”
“Otsin kadunud isikuid.”
“Kes läksid kaotsi?”
“Kaks salateenistuse agenti.”
“Nad kadusid siin? Wayward Pinesis?”
“Umbes kuu tagasi saabusid agent Bill Evans ja agent Kate Hewson siia, et läbi viia salajast juurdlust. Käesoleva õhtu seisuga pole nendest kümme päeva midagi kuulda olnud. Side on täielikult katkenud. Mitte ühtegi elektronkirja. Mitte ühtegi telefonikõnet. Isegi nende auto GPS kiip jäi vait.”
“Ja teid saadeti neid otsima?”
“Varem töötasin koos Kate’iga. Me olime partnerid, kui ta Seattle’is elas.”
“Ja ei midagi enamat?”
“Vabandust?”
“Lihtsalt partnerid?”
Ethanis tärkas kurbus, kaotusvalu ja raev.
Aga ta hoidis ennast vaos.
“Jah, me olime lihtsalt partnerid. Aga sõbrad ka. Igatahes olen ma siin nende jälil. Et teada saada, mis juhtus. Nad koju tuua.”
“Kas te arvate, et nendega juhtus midagi halba?”
Ethan põrnitses naist sõnatult, mis oli juba iseenesest vastus.
“Hüva, ma loodan, et te leiate, mida otsite, Ethan.” Beverly võttis põlle esitaskust tšeki ning lükkas selle üle leti.
“Ahhaa, ma võlgnen siis nii palju?”
Ethan heitis pilgu tšekile. See polnud tegelik arve. Beverly oli trükiteksti peale käsitsi kirjutanud aadressi.
“Mis see on?” küsis Ethan.
“Ma elan seal. Kui teil on midagi vaja, satute pahandustesse, mida iganes…”
“Mida? Kas te olete nüüd minu pärast mures?”
“Ei, aga ilma raha, telefoni ja dokumentideta olete te haavatav.”
“Nii et te usute mind nüüd?”
Beverly sirutas käe üle baarileti ning pani selle sekundiks mehe käele.
“Ma uskusin teid algusest peale.”
Kõrtsi ees võttis Ethan kingad jalast ning astus paljajalu mööda kõnniteed. Betoon oli külm, aga vähemalt võis ta kõndida ilma, et oleks endale haiget teinud.
Selle asemel, et hotelli tagasi minna, suundus ta üht Main Streeti põiktänavat mööda kusagile elamurajooni.
Ta mõtles Kate’i peale.
Kummalgi pool tänavat seisid viktoriaanlikud majad, mille palkonitel põlesid laternad.
Vaikus oli jahmatav.
Seattle’is polnud sääraseid öid mitte kunagi.
Seal kostis alati kiirabiauto sireeni või autoalarmi
