ühendavad teraspõimingud lasid teineteisest lahti, juhtmed tõmbusid pesadesse, ning hetke balansseerisid küborgi kaks poolt ühel jalal, siis sirutusid jäsemeteta kehapoole õõnsustest välja pneumaatilised käed ja jalad, ning Kallose asemel seisid taas kaks meest, Kal ja Los. Keha eraldumine oli käinud kiirelt ja loomulikult. Sama ei saanud öelda aga mõistuse kohta. Kui tajude ühendamine oli ebameeldiv, siis eraldumine oli vahest veelgi ebamugavam, jättes kummagi poole mõistusesse pikalt kestva tühjustunde, justkui oleks neist midagi olulist välja rebitud. Seetõttu kippusid nad mõlemad pärast lahtivõtmist pigem vaikima ja teised kaastöötajad olid harjunud neid seejärel mitte tülitama. Seda arvesse võttes polnud ime, et mõlemad pooled ühendasid end kokku üha harvemini ja mida harvemini nad seda tegid, seda ebamugavam see protsess oli. Tegemist oli omaette nõiaringiga ning nad ka ise mõistsid seda, kuid vältisid kramplikult sel teemal rääkimast. Eriti skisofreeniliseks muutus lugu aga siis, kui Kal leidis, et Los ei taha mingeid mälestusi temaga jagada. Justkui polekski nad ühe terviku kaks poolt. Kal oli sellest alguses südamepõhjani solvunud, ent taipas veidi järele mõelnuna, et ka temal on vahest imelik mõningaid enda intiimsemaid kogemusi Losiga jagada, näiteks Mstislavast, sellest paksujuukselisest Kiievi kaunitarist. Ainus, mis teda veel aeg-ajalt kokku ühenduma sundis, oli see, et ühes tükis olles oli ta tuju tublisti parem kui üksi. Tundus, nagu oleks nende kahe eraldumisel kogu pessimism jäänud temasse ja elurõõm kandunud Losi sisse.
«Lähme siis,» lausus Los.
Jomka viipas lastele.
«Mudilased, marsh-marsh, iitima ja siis kalale!»
Süngeks muutunud Kal suundus tagasi oma kambri poole. Aastasadu tagasi vaevas nende ühist, Kallose nimelist keha vähk. Haigusest haaratud kehapool lõigati Kuu kirurgide poolt küljest ning pandi külmutusse. Puudu oleva asemele loodi mehaaniline protees. Sadakond aastat hiljem, kui allesjäänud pool oli juba vanadusse suremas, arenes Kuu Multirahvuselise Kultuuri meditsiiniteadus nii kaugele, et suudeti keha vananemine peatada, see isegi tagasi pöörata, ning nagu muuseas, kõrvalefektina loodi ka vähiravim. Kallos, kellest tolleks ajaks oli jäänud sõprade narritusel vaid Kal, lasi oma Los-poole üles soojendada ning terveks ravida. Arstid siiski ei soovitanud tal kehi enam otseselt ühendada, kuna Los ei taastunud meditsiiniliste pingutuste kiuste vajalikul määral. Ta jäi nõrgemaks ja, mis seal salata, testide kinnitusel ka veidi lihtsameelsemaks kui Kal. Siis lasi Kal Losilegi mehaanilise proteesi külge panna ja teha vajalikud seadistused, et nad saaksid elektroonika ja mehaanika vahendusel siiski üks olla, ehkki suutsid vajadusel tegutseda ka eraldi indiviididena. Eraldi viibides olid nad nagu vennad, Los küll noorem ja lollim, kuid siiski veri Kali verest ja liha tema lihast, mõistus tema mõistusest.
«Kal, tule sa ka sööma!» hõikas Los oma eemalduvale poolele järele. See lõi käega. Los laiutas käsi.
Lapsed kilkasid, kui sammusid skelettide terasjalgade kolinal söögisaali poole. Skelett-ammede robootika hoidis maimikutest põnnid ja tirtsud kenasti jalul ning viis, kuhu vaja. Jomka juhatas neid eest ja Los järgnes. Ta vaatas pisikesi heldinult. Kui põnnid ükskord uuele koduplaneedile jõuavad, siis on nad juba täisväärtuslikud estronaudid. Pluuto vajas uusi elanikke. Üldse vajas kogu Päikesesüsteem seemendamist, sest arstiteaduse võidukäigust ja uute taevakehade hõivamisest hoolimata ei suudetud Kuu Kultuuris lahendada väljaspool Maad kosmilise kiirguse tõttu inimeste viljatuks jäämise probleemi5. Seetõttu kuulutati Maa kaitsetsooniks ja siinsed sünnitusvõimelised inimesed kaitse all olevaiks. See kaitseala seisis noa tera peal. Maavõõriku plöga poolt oli kogu planeet tundmatuseni muudetud. Endiseks olid jäänud vaid Baltikum ja sellega külgnevad alad, kus oli jõutud paljud tulnukate alieenformimiskastid Ippoliti orbitaalkahuritega õigeaegselt hävitada. Puhastatud ala ümbritseti kiiremas korras paljude robotiseeritud baasidega, mis pealetungiva võõrliigiga lõputult sõdis, hoides viimast inimasustusega lapikest enam-vähem puhtana. Perimeetri sees said inimesed ise hakkama. Neid varustati vähesel määral seadmetega, et parandada veidi nende elujärge ja hoida välja suremast, kuid peeti madalal arengutasemel, sest kardeti, et kui nad tsiviliseerida, siis pagevad maalased olukorda kainelt hinnates Maalt jalamaid kosmosesse, maavõõrikud võtavad Maa lõplikult üle ning kosmoses viljatuks jääv inimkond sureb välja.
Söögisaalis võtsid lapsed toidujagaja ümber kohad sisse, imesid söötjaluttidest oma portse ja muudkui esitasid küsimusi. Kuni Jomka sõi, rahuldas Los järelkasvu uudishimu ümbritseva maailma kohta. Paari nädalaga ei olnud lapsed kehaliselt kasvanud kuigi palju, ent nende mõistus töötas kiipide varal nagu fusioonmootor ja rääkida oleks nad osanud justkui aastaid.
«Onu Los, miks te aina ütlete, et Pluuto on planeet, kuid andmebaaside järgi klassifitseeritakse teda kääbusplaneediks?»
«Ei ole ta midagi kääbus. Ka Eesti oli Maa peal väike riik, kuid ometi ei kutsutud teda kääbusriigiks. Me olime esimesed võrdsete seas. Oluline pole füüsiline suurus, vaid vaimusuurus! Andmebaas on vana, mu väike sõber, algus pandi talle juba siin, Maal, enne katastroofi. Meil ei ole piisavalt töökäsi, et kõike kogu aeg kaasajastada, andmete juurdelisamine ise on juba tükk tegemist. Õpi suhtuma sealsetesse andmetesse kriitikameelega.»
Mudilased sumisesid omavahel.
«Aga onu Los, miks just Eesti on Maa inimkonna keskus?»
«Sest Eesti, see on eriline paik. Inimkonna kultuuri häll.»
Jomka köhatas ja tähendas vaikselt: «Õppige ka ankl Losi õpetustesse kriitikameelega suhtuma. Ta on sama õuld nagu see andmebaas, pärit kah katastroofieelselt Maalt ja tal on teatud iseärasused, eriline kiiks kõige suhtes, mis vanasse kolasse puutub.»
Los muigas.
«Ja onu Jomka juttudesse suhtu ka kriitikameelega, ta ajab päris tihti igasugust lollust suust välja. See on seepärast, et ta pole päris puhastverd eestlane, korjasin ta üles kaugelt teispoolt Peipsi järve, formimise piirilt. Ilmselt jõudsid alieenid siiski juba tema neuroneid mõjutada, ja kuigi ma tsiviliseerisin teda, tõin temani kultuuri, halastusest, mida ta hinnata ei oska, siis see händikäplus lööb temas teinekord ikka välja.»
Põnnid kõõritasid Jomka poole, siis jälle Losi.
«Aga kuskohast sa meid üles korjasid, onu Los?»
«Ah teid või…»
Los sattus hetkeks vastamisega raskustesse. Jomka köhatas, muiet varjates. Los, kes seda märkas, läks vihaseks.
«Mis sa, Jomka, köhid siin. No mis te ise arvate? Eesti keelt oskate? No vot, Eestist korjasingi.»
Jomka aga ei kavatsenud sugugi Losi mängu mängida.
Nagu kiusukurat oli täna temasse pugenud.
«Või Eestist? Korjas ta teid samast, kust mind leiti, Peipsi tagant. Mina ju oskan ka eesti keelt?»
«Jaa,» kinnitasid põnnid, «oskab ju!»
«Onu Jomkat ärge vaadake, see pole tal mingi õige oskus, tema on nagu ahv, mida ette näitad, kohe hakkab järele tegema. See järeletembutamine on onul kõik neist rikutud neuronitest, vaevalt ta arugi saab mida tegelikult räägib.»
«Aga sa, tšaild, vaata andmebaasist järele,» soovitas Jomka, «sealt on näha, et teid korjati üles teispoolt Peipsit.»
«Teispool Peipsit on suur tükk põlist eesti ala!» põrutas Los vastu.
«Mine vaata andmebaasist, kui ei usu! Kõik puha Eesti!»«Mina pole tšaild, ma suhtun sellesse sinu andmebaasi juba ammu kriitikameelega!»
«Kuule, Jomka, mine õige oma asju ajama! Vaata kui
Viljatuse ravimatuse põhjustest saab lugeda Maniakkide Tänava loost «Surema programmeeritud», jutukogust «Duumioru lood».
