Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3. Maniakkide Tänav
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3 - Maniakkide Tänav страница 8
Taas oli Õnnepäev kitsas metallkastis koos kahe maoljaga. Nad tuhisesid aina alla ja alla. Kord olid käigud kitsad ja raidkujudega kaunistatud, raiutud aastakümneid tagasi, kui uut magistraali ehitati. Kord aga laiad ja ilmetud, andes tunnistust, et need olid iidsed, sadu ja sadu aastaid juba kasutuses olnud. Õhk, mis niisamagi oli kogu varjendis maapealsele rahvale mürgine, haises siin isegi läbi maski. Maoljate riigi nii vanas osas polnud Õnnepäev veel viibinudki. Siin asusid kaevandused ja põlevkivikeemia tehased. Rööpaid oli seetõttu maha pandud lausa mitmes reas, kõik vagonette tihedalt täis. Mitu korda sõitsid nad läbi tohutute koobaste, mis olid maast laeni täis hiigelhammasrattaid ja neid ühendavaid linte. Ent kõik need masinad seisid paigal. Jürno vaatas neid vaikseid, hämaraid saale tõsise näoga.
«Näed, maapealne, warem käis siin usin töö, nüüd on aga Südame energia lakanud ja kõik seisab.»
Las ta tühi siis seisab, mürgitabki vähem, mõtles Õnnepäev. Nad kolisesid mööda pikkadest põlevkivi ääreni täis laotud vagonetiridadest. Need ilmusid pimedusest ja kadusid sinna, nagu oleks neid olnud lõputult. Õnnepäev oleks tahtnud jätta samamoodi seljataha need pikad pimedad päevad siin maa all. Ta mõtles, et mida oleks siinveedetud ajast meenutada, kui ta peaks ükskord pääsema. Suurt midagi peale pimeduse ja haisu, mürgise õhu ja pideva maski kandmise. Muhkard vaatas samuti möödavilksatavaid kivikoopaid, kuid tema mõtted käisid hoopis teist rada.
«Ehk rajada põlewkiwi baasil uus energiajaam,» pakkus ta. Jürno kehitas õlgu. Sellest liigutusest võis välja lugeda, et enam ei suuda neid päästa miski. Hukk on kindel.
«Ehk saakski, aga selleks tuleks ehitada wajalikud seadmed, seadmete ehitamiseks oleks aga waja energiat, mida meil ei ole.»
Muhkard sellega ei nõustunud.
«Tegelikult wõimatu see ei ole, masinad on meil ju olemas. Minu tehnikasaalis saaks sõidukite auruseadmed wabalt seada ümber nende käitamiseks siin.»
«Wõi nii, aga millega me siis ringi sõidaks?»
«Pikapeale ehitame uued.»
«Parem nõu oleks wast ikka Süda käima saada.»
«Seda küll.»
Õnnepäev silmitses neid kahte. Muhkard tundus igati asjalik sell. Saaks ta äkki endaga nõusse, tõukaks Jürno üle masinaserva välja ja põrutaks kahekesi üles, maa peale. Sihukesele osavnäpule leiaks Tarbatuski kõvasti tööd. Siis meenus talle Muhkardi arvukas perekond ja vägilane heitis plaani peast. Ilma oma pägaliketa Muhkard ei lahku. Peale selle ei kannata maoljad maapealset õhku, vaevalt on ta nõus ülejäänud elu elama, mask peas, nagu Õnnepäev siin all. Veidi aja pärast tuli neile vastu kamp tahmaseid tegelasi. Need olid alumiste tunnelite põlevkivikaevurid. Märgates tunnelikäänaku tagant välja pahvivat vagonetti, hakkasid nad kätega ja lampidega vehkima. Muhkard lasi osa auru pahinal välja. Kogu tunneli lõi sooja niiskust täis, Õnnepäeval oli tunne, nagu oleks keegi leili visanud. Ta oleks hea meelega maski peast heitnud, kuid nüüd ainult kirus endamisi. Auruvagun tasandas kaevuriteni jõudes käiku.
«Jõudu, wennad!» tervitas Jürno.
«Tarwis-tarwis, pidage kinni, edasi ärge minge!»
«Peame minema, on waja!»
«Kuhu teil seal waja?»
«Alla, maa-emade juurde, uurime kuidas saaks Maailma Südamele taas elu sisse puhuda.»
Kaevurite juht, pika habemega mehike sülitas kivipõrandale süsimusta läraka.
«Maa-emad, see on hea, nõu on waja, aga ma ei soowita teil alla minna, seal uputab.»
«Uputab?»
«Jah, kui Süda otsad andis, siis lõpetasid pumbad, mis on alati alumistelt korrustelt wett wälja uhtunud, töö ja nüüd tõuseb weetase koleda kiirusega. Juba warem suutsid pumbad suuri waewu oma töö ära teha, nüüd aga on suisa häda käes. Ei tule meil ka põlevkiwi kaewamisest enam miskit välja. Mitmed käigud on juba wee all ja maa-emade uks – see on sealsamas lähedal. Ehk leiate mõne teise tee?»
«Teist teed me kahjuks ei tea, peame katsuma ikka sedasama wana sissepääsu.»
Vana kaevur vangutas pead.
«Õnn siis kaasa teile.»
«Kulub ära, ehk on maa-emadest abi.»
«Kui ei ole, siis peame siit warsti wälja, pinnale kolima, wesi neelab meid kõiki.»
Jürno noogutas hüvastijätuks, Muhkard tõstis auru ja masin puhkis kolinal edasi pimedusse. Jürno ja Muhkard vaatasid teineteisele üle kägaras istuva Õnnepäeva tõsiselt otsa.
«Pahad lood.»
Õnnepäev kuulas maoljate juttu ja ta suu venis varjatult aina laiemale naerule. Hea, et maoljad seda ta nägu katva toruloti alt ei näinud. Ah siis niiviisi olid lood! Maoljad peavad pinnale minema! Ta peaaegu luksatas naerust, selle vastu ei olnud tal midagi, siis pääseb ka tema siit minema. Oleks võinud ju seda varem teada, siis oleks juba ammu visanud mõne kivi nende Südamesse või midagi sellist.
«Waat siis, aga pumpade jaoks saab ka aurumasinaid kohendada,» pomises Muhkard.
«Hmm, läheb tõesti kitsaks, kõige jaoks jääb praeguste masinate jõudlusest wäheks.»
Viimaks jõudsid nad kaevanduslinnast läbi, veel sügavamatesse käikudesse ja tee viis ikka ja aina alla. Peagi jäid selja taha ka põlevkivikaevandused, nad olid juba päris põhja ligidal. See siin oli maoljamaa kasutamata osa. Vagun peatus, siit edasi enam rööpaid ei läinud. Edasised käigud olid kasutamatusest lumivalget sammalt täis kasvanud. Hallitusena mõjuv kaame sammal ulatus Õnnepäevale põlvini, maoljatele aga lausa rinnuni. Mingit rada ei olnud, nad olid sunnitud kahlama sellest lihtsalt läbi ning udupeen tunnelitaim vajus nende jalgade all lössi, madaldudes nagu orja hing. Kõige ees läks muidugi Õnnepäev, kes teistele rada sisse trampis. Tema püksid olid taimeeostega kubemeni koos.
«Kaua veel?»
Jürno tõstis lambi kõrgemale ja uuris käiku, silmad vidukil. Ta ei olnud ka ise kindel.
«Mitte wäga kaua.»
Tal oli õigus, peagi käik lõppes ja nad jõudsid tupikusse. Tunneli seinas laiutas suur roostes luuk, näha, et juba aastakümneid avamata seisnud ja pooleldi samblasse mattunud. Vastikustundega kraapis Õnnepäev luugi vabaks, loopides valgeid taimetükke kõikjale laiali. Kaks maoljat seisid eemal, vaikides, mõttesse vajunult. Ettevõtmine tundus mõttetu, sest luuk oli nii roostes, et lihtsam olnuks ilmselt kõrvalt uus tunnel kaevata, kui hakata seda siin lahti kangutama. Oma tööga valmis saanud, astus Õnnepäev puhisedes eemale.
«Seda me küll lahti ei saa,» arvas Muhkard.
Jürno astus edasi ja kobas oma mantli alt välja pika pulga.
«Me ei pea sinna sisse murdma, meil on Wõtmesau.»
Ta puudutas luuki sauaga, kuhu oli sisse sulatatud ennemuistsete poolt vermitud maagilised uksevõtmed. Luuk lendas pauguga sissepoole lahti, puistates õhku pilve roostetolmu ja prahti. Maoljad