ja ajas end oiates püsti. Südames hakkas taas pistma.
«Ära annan, võtku, kes tahab,» pomises ta küüru vajudes. Prokofi silmitses pika pilguga hämaras metsaaluses mustendavat varandust. Suure jõupingutusega keeras ta sellele selja ja hakkas lohiseval sammul kodu suunas liikuma. «Viimasel hetkel andestasid, isake, suuremeelne oled,» pobises ta. «Teist korda ma su kannatust proovile ei pane. Ise löön ennast maha, kui jälle eksin. Surmani olen tänulik, ei jätnud mu lapsi orvukesteks, eidekest leseks. Ravisid hinge ahnusest terveks, kõik hüvitan, kõik teen heaks.»
3. PEATÜKK:
KUS RAHVAS, KELLE SAATUS ESIMESENA SEGI LÖÖDI, PEAB OMA TARKADEGA ARU
Kolm kohmakais kaitseülikondades kogu – Muhkar, Jürno ja Õnnepäev – seisid hädise õlilaterna valguses roostes platvormil ja kiikasid selle all valitsevasse udusesse hämarusse.
«Kaks rohelist wilgatust, paus, jälle kaks rohelist wilgatust ja punane lamp põleb pidewalt,» raporteeris Muhkard, kes oli vanast Jürnost märgatavalt parema silmanägemisega. Jürno lõi kaitseülikonda nagistades kaenla all olnud paksu plastköites raamatu valla, toetas selle niiskele piirdele, lappas krabisevaid, kiletatud lehti ja vedas näpuga mööda viimaks leitud rida.
«Kaks rohelist, pidew punane… nii… see tähendab… hmm… tsen…tsent…tsss…fugaar pump on lakanud töötamast.»
«Äh, mes see tähendab?» päris Õnnepäev kõrvalt. Ta hääl kõmises kaitsemaski tagant nagu karu urin. Suurt kasvu mees kõrgus pisikeste kaaslaste kohal nagu torn. Ta pruun, kulunud ja paigatud, paksust presendist, paljude keraamiliste plaatidega tugevdatud kaitserüü oli üsna samasugune kui maoljatel, kui välja arvata selle suurus ja rohmakus. Maoljad oleks saanud tema vägevat mantlit vabalt telgina kasutada. Õnnepäeva jaladki olid kängitsetud tugevatesse kaevandussaabastesse, mis kohalikele võinuks asendada mõnd keskmist konteinerit, sest Õnnepäev oli kaks korda suurem kui ükskõik kes ta vangistajatest. Siin maa all ei teinud keegi nii suuri esemeid ja seepärast, kuna elu oli talle armas, oli vägimees kogu oma varustuse selle pika vangistusaasta jooksul ise valmistanud. Sotsiaalses hierarhiaski asus vang üsna all ja seepärast ei teinud Jürno tema küsimust märkamagi.
Ruum, kus nad asusid, oli hiigelsuur ja sügaval maa all, kuid nii seda kui teist oli siin seistes raske aduda. Nende platvorm oli saali kõige kõrgemas punktis ja Õnnepäeva pea ulatus siin peaaegu lakke. Betoneeritud, niisked ja hallitanud seinad ei kutsunud enda vastu toetama. Õnnepäev kiikas allapoole, sinna, kuhu sihtisid Muhkardi silmad, ning aimas pimeduses kogu koobast täitvat masinavärki. Jürno jutu järgi kulus vähemalt päev, kui tahtsid mööda teenindustunneleid roomates sellele ringi peale teha.
«Kas lähen toon tööriistakoti seia?»
Jürno põrnitses tardunult kirjaridu ega vastanud.
«Mis wilgatused need õige olid?» küsis ta. «Ütle uuesti.»
Muhkar kummardus taas alla vaatama ja kordas öeldut. Jürno põrnitses kirjaridu samasuguse liikumatusega nagu enne ja mõmises viimaks pahaselt.
«Ebausutaw. See tähendab, kui ikkagi uskuda Kupard Masinarääkija ülestähendusi, siis… see tähendab reaktori seiskumist.»
Muhkard ja Jürno vaatasid teineteisele otsa.
«Kuidas nõnda?»
«Wat nõnda! Nagu kirjas, nii ka ütlesin!»
Muhkard ronis piirdelt alla, kummardus raamatu kohale ja vedas ka ise tumedas kindas näpuga mööda ridu. Õnnepäev, kes nende targutusest suuremat ei taibanud, vahtis niisama ringi. Reaktor või makabtor, talle oli see ükskõik, keegi niikuinii midagi seletada ei kavatsenud ja tühi nendega siis. Ta silmad peatusid, tabades pimedusehämus midagi liikumas. Vägimees püüdis uduseks tõmbunud maskiklaase puhtamaks hõõruda, et paremini näha, kuid see ei tahtnud hästi õnnestuda. Ta võttis maast lambi ja keeras selle leegi suuremaks – ning tabaski liikumise uuesti, nüüd oli see juba lähemal ja Õnnepäev napsas Muhkardil õlast kinni: «Kae, Muhk, kae, mes see sial o?»
Kuid maoljal jagus praegu silmi vaid Jürno mapis kirjas olevale. Ta vilksas korraks pilgu Õnnepäeva näidatud suunda, raputas siis tohutu käe oma õlalt ja uuris koos Jürnoga pabereid edasi.
«Näita paremini walgust!»
Õnnepäev tõstis lambi kõrgemale, kuid jälgis kasvava rahutusega, kuidas pimeduses krabistas mööda seinapragusid lähemale üks ajast üsna rohekaks tõmbunud metallkoorikuga ebameeldiv elukas. Too sibas ühe juhtmepuntra ja seadmehunniku juurest teise juurde, peatudes siin ja seal, oma jäledate jätketega sobrades, nagu süüa otsides, ja sibas siis jälle edasi. Siksakitades tõmbus ring kolme uurija ümber aina lähemale. Mida kauem Õnnepäev teda vaatas, seda kindlamaks muutus tema veendumus, et olevuse keerdkäigud olid petekas. Ükskõik kuidas too ka ei liikunud, siis liikumise keskpunktis olid just nemad. Õnnepäev haaras nüüd Jürnol õlast ja näitas uuesti eluka poole. Seegi maoljas pomises midagi pahaselt, lükkas käe eemale ja ronis hoopis koos Muhkardiga uuesti rõduäärele, et taas all plinkivaid tulukesi uurida.
Õnnepäev, kes nende kõrval seisis, tundis, kuidas tal nahk ohu eelaimuses pisitasa sügelema hakkas, ja ta pomises valjult: «Lämme parem eemale, enne ku riaktori hingus meitel jälle naha punetama lööb…» ja kui kumbki maoljas väljagi ei teinud, lisas: «… vai sootuks ä keedab.»
Ikka ei midagi. Varematel kordadel oli see lause neile kahele tolvanile alati mõjunud. Rohekas metallelukas oli aga juba ähvardavalt lähedal. Õnnepäev lasi kiirelt silmadel ringi käia, asetas lambi tagasi maha ja kahmas ühest pooleldi läbi roostetanud rõdupiirdest. Ta kangutas seda nii, et liigesed naksusid ja metall kiunus. Kriiskav metallikiunumine äratas nüüd ka viimaks maoljate tähelepanu.
«Hei!» hüüdis Jürno kurjalt.
«Jäta! Tahad, et me alla sajaks wõi?»
Kuid nüüd oli Õnnepäev see, kellel polnud aega nende jutule tähelepanu pöörata. Metallpiire murdus raksatades rõdu küljest lahti ja järgmisel hetkel virutas kangelane sellega kõigest jõust ründava eluka pihta. Käis kõva kõmakas, sädemeid ja roostet lendas, kui metall kohtus metalliga. Õnnepäev põrutas käed kohutavalt ära, kuid rohelinegi elukas kaotas tasakaalu, ta küünised libisesid seinapragudest välja ja abitult seina kaapides kadus koletis vuhinal alla, udusesse pimedusse, reaktorisaali kauge põranda suunas. Muhkard ja Jürno seisid rabatult, elukale järele vahtides. Alles siis, kui kauge mürtsatus andis tunnistust eluka päralejõudmisest, suutsid nad end taas liigutada.
«Mis see oli?» küsis Muhkard.
«Põle aimugi,» kohmas Õnnepäev ja uuris oma relva, mis oli kõvast hoobist kõveraks kooldunud, «a igatahes o tal neetult kõva koorik ümmer.»
«Miks sa ta alla lõid?»
Õnnepäev ei uskunud oma kõrvu.
«Ta ründas!»
«Hm.»
Jürno vaatas veelkord alla.
«Ei tahaks uskuda… warem pole nad kunagi…»
«Ah tie olete noid näinud? Mes asi tuu siis oli?»
Jürno vangutas pead, tal oli tähtsamaid muresid, kui loll-Õnnepäevale selgitusi jagada, kuid kartes, et hiiglane jälle midagi rumalat teeb, soostus erandi tegema.
«Kupard Masinrääkija
