sai juba nii kaugele, siis saab edasigi. Miski vääksatas tema koormas, mees võpatas, esimesele vastas teine kääksatus. Kuid need olid läbi une häälitsused, vaikisid varsti ning vankri kõrval käija tõmbas kergendatult käisega üle higise lauba, pomisedes taaskord habemesse ja lüües ette elektriuse keerlevat risti. Siis, ehmunud oma teost, rehmas käega üle rinnaesise, nagu püüdes ristilöömist olematuks teha. Kus sa hullvaim, hirmuta veel vanatühi ära, siis mine tühjalt tagasi. Hobu pruuskas ehmunult ja tardus seisma. Mees nõõtas, muisutas huuli.
«Noh, Makuška, nõõ, tule, kallike, mis sa nüüd…?»
Kuid hobune vaid pruuskas, kraapsas kabjaga pahaselt maad ega liikunud sammugi. Ümberringi kohas mets, vihaselt, justkui olles aimu saanud, milleks teeline oli tulnud. Miski liigutas pimeduses ja ise, mitte tuul ei kõigutanud.
«Ippolitike, kaitseja, ära lase hukka saada,» pomises mees ja kobas uuesti kirve järele.
«Viin hommepäev papile priske lamba, lasen ikoonikese ees lambikese süüdata, jäta ainult hing sisse.»
Metsast tema ümber kostis imelikke hääli. Ei olnud need igapäevased, seletatavad, oh ei, keegi itsitas, keegi lidus padinal, kuskil oleks justkui hambaid laksutatud.
«Aita, püha taevaisake, ole vaesele Prokofile abiks,» pobises mees rutuliselt ja nüüd alles tuli talle meelde valgust teha. Käsikaudu leidis ta lambikese, leidis tuhka peidetud söekesega vakakese, kuid valgust polnud enam vaja. Mets tema ümber lõi rohekalt hiilgama. Suutmata hirmule vastu panna, jättis mees lambi kus seda ja teist, hoidis ühe käega kirvest ja ladus teisega keerlevaid riste ette, nii kuidas jaksas. Kummalises valguses – pimeduse ja rohelise valguse värelevais loiteis – tantsisid musthaldjad ja ta taipas, et oli jõudnud õigele kohale. Neli teed kohtusid siin avaral lagendikul ja tema ustav Makuška oli peatunud otse Tonditee ristis. Siinsamas vedeles kolme aasta eest kollide lõhkikistud eelmise papi pealuu, mida keegi polnud puutuda julgenud.
Üks eemal varjudes kõikuvatest põõsastest hakkas liigutama, tõusis, kasvas, rebis juured maast ja võnkles üle lagendiku vankrimehe poole. Mees pillas kirve, alles nüüd meenusid talle taas nõia õpetused nagu lambi süütamine ja sool. Kiiruga kahmas ta taskust soola, viskas seda põõsa poole ja hüüdis nõiasõnad. Tont peatuski.
«Isake, öövürstike, teeme kaupa, mina annan oma, sina anna oma, öö on rahul, meie rahul,» vuristas mees, endal hambad plagisemas, nii et pooled sõnad habemesse kadusid.
«Prokofi, ennäe, tulid viimaks,» sisises põõsatont. Talumehel tõusid oma nime kuuldes juuksed peas püsti. Kust tont teda teadis, kuidas aimas oodata? Hiilis öösiti maja ümber? Kuulas pealt nende jutte, vaatas pajaaugust tegemisi?
«Kuidas…ku…»
«Oled mul juba ammu nimekirjas, hoian sul silma peal…»
Prokofi tundis, kuidas miski silmus tal kõri ümber kokku tõmbus. Ta oli kurjavürsti hingekirjas! Oh, ilmaasjata hakkasin jamama, nüüd on hingeke läinud. Kuid niipalju mehel oidu oli, et ta kurku kerkinud tüki alla neelas ja noogutas.
«Tulin isake, tulin… kas… kas näitan kaupa?»
«Pole vaja, tean su kaupa, vaatasin juba, kaup on hea, sobib.»
Prokofi neelatas. Ta oleks tahtnud põlvili laskuda ja õudusest ulguda, kuid ei julgenud. Seepärast kordas ta mõttes muudkui: Ippolitike, taevaisake, hoia mind! Kui kehvasti läheb, löö elektriuse väega tont maha, panen küünla, lambigi süütamise eest maksan papile.
«Mine nüüd,» susises tölder põõsast.
«Aaa… aga kaup?»
«Juba on tehtud su kaup, mine koju.»
Tantsivad varjud ümber lagendiku kadusid, musthaldjate rohekas hiilgus hääbus, siin-seal veel kihistati, kuskil murdus oks. Siis jäi vaid pimedus ja puulatvades nohisev tuul. Veel uskumata, et teda ei kistudki lõhki, süütas Prokofi värisevi käsi lambi ja uuris koormat vankris. Lapsi ei olnud enam, kõik kümme maimukest olid kadunud, selle asemel paistis heintest nõiasaag, varupatarei sinna juurde ja võlulamp, mille Prokofi hirmust vabanemise nuuksatusega süütas. Kalk elektrivalgus lõi kogu lagendiku valgeks nagu päeval, heitmata varju isegi mehe selja taha või vankri alla.
«Oi, öövürstike, armuline isake, hoopis sulle Khal-L´hos ohverdan kukekese, see on alles kaubake, oi on varanduseke.»
«Tule jälle…» kohises mets. Prokofi jäi kuulatama, ei midagi, tavaline metsakohin, kuid igaks juhuks pomises siiski habemesse: «Tulen, kurjaisake, kindlasti tulen.»
Jätkates nina alla kinnituste ja lubaduste mõmisemist, keeras mees tardumusest ärganud hobuse koos vankriga teeristis ringi ja muisutas kodu poole tagasi. Enne küla kustutas ta võluvalguse, sülitas pihku ja pigistas kämbla ümber kirvevarre. No tulgu nüüd keegi ja proovigu temalt ta varakest võtta. Halvasti läheb tollel, oi halvasti. Ei karda Prokofi enam kedagi maa ja taeva vahel. Kui elas metsatondi üle, siis elab üle kelle tahes ja Ippolit mingu kukele ja papp kirikus aga sõitku seenele… hohohoo!
Äkki märkas Prokofi, kuidas taevas lõi helendama tulekera. Hetkedega kasvas see kõrgel-kõrgel suureks nagu heinasaad ja valgustas kogu öist metsa, nagu oleks valitsenud päine päev. Kostis kohutav kõmakas, nii et hobune ehmus ja vanamehe kõrvad ähvardasid pea küljest lennata.
«Armu! Isake Ippolit, armu!» kisendas Prokofi kabuhirmus.
«Annan ära! Kõik annan ära! Kirikule!»
Uus kõmakas oli veel valjem kui eelmine. Meeletuks läinud hobune kukkus lõhkuma ja kihutas hirnudes pimedusse, vanker kolinal järele. Vanamehe jalad lõid nõrgaks ja ta vajus jõuetult teele. Valguskera kadus üle Prokofi pea ja kustus silmapiiri taha. Kuum tuulehoog sasis metsa, nii et see oigas. Järgmisel hetkel vappus maa nagu merepind ja vanamees haaras küüntega mullapinna järele, kartes uppumist.
«Armu!» kisendas ta.
«Palverännakule lähen! Vagameheks hakkan!»
Mets tema ümber sahises ja loomad-linnud selles lömitasid hirmunult. Saabus vaikus. Ainult kuskil kaugel-kaugel Tsuudimaa pool lõi taevakaar kahjutulest hõõguma. Vanamees hingas kähinal ja kompas võbisevate sõrmedega rinnaesise järele. Rinnus pistis nii, nagu tahaks süda end küüntega välja kraapida ja putku panna.
«Mööda läks,» ägises taat.
«Vaata kus, Ippolit, isake, andestasidki. Päris viimasel hetkel.»
Ta kompas maad enese ümber, miski polnud pragunenud, kuhugi polnud ta kukkunud ja napist pääsemisest vapustatuna poetas talumees pisara halli habemesse.
«Küll võttis õõnsaks, päris tühjaks kraapis seest.»
Ta katsus oma niiskeid pükse.
Taat kuulas metsa hääli, loomad ja linnud ja taimed hakkasid rahunema, kõikjalt kostis sabistamist ja krabinat, kuid see ei olnud enam paaniline. Taat rehmas käega üle näo, tasapisi tuli jõud liikmeisse tagasi.
«Ilmaasjata solvasin taevataati, see ei tähenda head. Inimene on ikka ülbe, vabandust, taevaisake, enam ei tee.»
Ta kobas veel ringi, sai kirvevarre käe alla ja ajas end püsti. Püksid olid märjad ja ligased ning taat võttis nad jalast. Pikk talupojasärk ulatus kondiste põlvedeni ja kattis meheau. Reostatud kaatsasid ei raatsinud ta siiski maha jätta, vaid keris kokku ja võttis näpu otsa. Nii ta kodu
