hakkas kostma sammumüdinat ja veidrat metalset müra. Hetk hiljem lendasid sealt kui kivid katapuldist välja Muhkard ja Jürno ning nende järel koletu elukas. Märksa suurem kui need, keda Õnnepäev oli just veidi aega tagasi purustanud.
«Aaaaapppi!» kisas Muhkard, silmad suured nagu tõllarattad. Enne kui Õnnepäev jõudis reageerida, sülitas masinamürakas kogu ümbruse üle paksu sinaka gaasiga. Sedavõrd vängega, et see lämmatas nende sõiduki katlaski tule. Kuskilt kostis maoljate läkastamist ja köhimist. Erinevalt Õnnepäevast olid nemad oma maskid ära võtnud. Õnnepäev torkas käe vagonetti, avas tööriistakasti ja sikutas sealt välja raudkangi. Maa põrumisest taipas ta, et ründaja on tema juures, ning ta virutas, virutas veel teist ja kolmandatki korda. Kostis kolinat, kui kang tabas midagi, miski krudises ja siis tabas teda paremasse külge hirmus hoop. Vägilane vaarus tagasi, kuid sööstis uuesti peale, lõi taas ja taas ning kargas järjekordse vastuhoobi eest kõrvale. Ta valmistus kohe ka kolmandaks rünnakuks, ent neetud elajas oli teda lüües lõhkunud maski jooksva õhutoru. Põletav tuli jõudis ka tema kopsudesse. Vägilane tundis, kuidas pisarad silma tungisid ning kuidas mürgine gaas talle tuhanded tillukesed küüned kurku surus. Ei jäta! Vihast röökides sööstis kangelane edasi ning rabas metallkoletist kogu oma keharaskusega. Elukas paiskus ümber. Ulguv Õnnepäev ronis talle kukile, ise enam midagi tajumata, sest eluka mürgine hingeõhk väänas ta piinarikastesse valuhoogudesse. Kinnisilmi kostitas vägilane oma vastast aina uute hoopidega. Mõni hetk oli kosta vaid kohutavaid kajavaid metallikõmakaid nagu sepikojas ja seejärel saabus vaikus. Õnnepäev ukerdas liikumatuks jäänud koletise otsast maha ning kaotas seejärel hapnikupuudusest teadvuse. Kui ta mõistus uuesti tööle hakkas, lebas mees juba sõidukil ning Jürno askeldas midagi keskendunult tema maskiga. Nähes, et vägilane on taas teadvusel, naeratas ta talle julgustavalt.
«Pole hullu, mürakas! Õhuwooliku rebend, parandasin selle üks-kaks ära. Paistab, et tarkade pingutustest oli siiski kasu. Tulid ilma maapealse õhuta wäga kenasti toime.»
Viimase märkuse peale Õnnepäev vaid mühatas, ta kurk oli sissehingatud mürgist endiselt hell, muidu ta oleks alles öelnud neile raiskadele, mida ta nende pingutustest ja nende tulemustest õigupoolest arvab. Tont võtaks, kui oli midagi, mida Õnnepäev vihkas maa-aluse elu juures kõige rohkem, siis oli selleks see äraneetud Ippoliti armust ilmajäetud õhk, mida maoljad hingasid. Maa-aluste targad olid kohe algusest peale proovinud ka teda seda hingama harjutada, lasknud tal väikeste kogustena mürki kopsudesse imeda, teinud talle ebameeldivalt torkivaid süste ja kokkuvõtteks peale pikki kangelasele põhjustatud piinu käed üles tõstnud ja alla andnud. Eriti muidugi siis, kui nad nägid, et mida rohkem nad mässasid, seda haigemaks Õnnepäev jäi ja isegi pärast süstide lõpetamist oli vägilane kuude viisi põdenud ja alles hiljuti oli tervis temasse uuesti tagasi hakanud voolama ja endine jõud taastuma. Ta tõstis pead ja püüdis uurida, kus nad on. Kahel sirgel metall-latil liikuv sõiduk kulges taas edasi, möödudes loendamatutest rämpsu ning konte täis harukoridoridest, seintele kinnitatud redelitest ning ammu suletud ja kinni roostetanud luukidest.
Viimaks peatusid nad kesk suurt hämarat ruumi. Rajatise keskel põlesid mõned üksikud akutoitel elektrilambid, kuid isegi nende jõuline ja erk valgus ei küündinud selle tohutu maa-aluse õõnsuse servadeni. Tundus, justkui ripuksid lambid kaugete tähtedena kõrgel keset laia öötaevast. Lampide all, varjudes, kössitasid hobuseraua kujuliselt plastköites raamatuid täis riiulid, mille vahel istusid juttu ajades ja oodates kolm tarka. Taadid olid suurte habemete ja pikkade juustega, nad paistsid igivanad, konutasid jahedust pelgavalt paksudesse tehiskiust mantlitesse mähituina, viimast reaktorisooja õhkavate ventilatsiooniavade resti peal. Vagonett peatus otse tarkade juures. Õnnepäev ja tema kaks kaaslast ronisid välja. Vägimees lausa ägises mõnust, et sai ennast viimaks sirutada. Hüva soe hoovus põrandaresti alt uhkas neist üle, peletades nahalt sõiduga kallale pugenud külma. Õnnepäev jäi sõidukit seiskama, Jürno ja Muhkel aga istusid tarkade vastu ja vaikisid mõne hetke tervituseks. Vagonett naksus ja sisises, Õnnepäev aga võttis lapi ja hakkas selle ümber käima, pühkides uuretest mustust ja ise kuulates, kõrv kikkis. Poleks ta endale tegevust leidnud, pidanuks ta lahkuma, minema külma ja jahedasse nurka toruderägastiku vahel, kuhu ta oli vanadest kaltsudest endale midagi pesa moodi ehitanud.
«Kuidas retk läks, wennad?» päris viimaks Pörker, tarkade eestkõneleja.
«Kas suutsite Südame kõnet näha ja tõlgendada?»Jürno põrnitses maha, vaatas pimedas askeldavat Õnnepäeva suurt kogu ja ohkas.
«Käisime, nägime, tõlgendasime. Ei tahaks nõndawiisi öelda, aga midagi rõõmustawat ei ole. Muistsete ehitatud jõuallikas on peatumas ja me oleme määratud elama ilma tema elustawa energiata. Raamatus on praegune juhtum märgitud kui kõige hullem wõimalikest, mille parandamiseks pole meile enam esiwanematelt juhiseid jäetud.»
Kolm taati vahetasid pilke. Sellist vastust polnud keegi oodanud. Eks oli ju ennegi Maailma Südamega muresid olnud, kuid need said alati lahendatud, ükskõik kui keeruline ja raske viga ka ei olnud. Sajad ja tuhanded olid teinekord hukka saanud töö käigus, kuid tehtud ta alati sai.
«Ehk teavad masinwaimud, kuidas jõuallikat remontida?»
Jürno raputas pead.
«Me sõitsime Kupard Masinarääkija juurest läbi ja ta kõneles waimudega. Nad ütlesid, et ka nad ise on hääbumas. Maailma Süda on sama hästi kui surnud ja seda ei päästa enam miski. Nad… nad palusid hoopis meie käest abi; kui nad seda ei saa, siis suiguwad peagi surmaunne ega ärka enne, kui reaktor on uuesti käiwitunud.»
Meeste vahele sigines ehmunud vaikus. Kui juba masinavaimud abi paluvad… Muhkard, noorim kohalviibijaist, ei pidanud vastu: «Aga äkki on raamatuid weel kusagil? Mõningaid unustatud tekste, mis on kuskil peidetud paigas?»
Ta hääl värises. Targad ei hakanud talle isegi vastama.
«Wõib-olla kui tugewdada kaitseülikondi, wõtta kümme tugewat meest ja ronida päris alla…» proovis Jürno üht terve tagasitee peas keerelnud mõtet vanadele ette sööta.
«Reaktori tuuma?! Eluisu on otsas wõi?» põrutas Pörker vihaselt. Teisedki kaks mõmisesid pahuralt.
«Oleme sind kaswatanud ja õpetanud, mõelnud endi sekkagi kutsuda, kui aeg käes, aga sellised lollused!»
Jürno kahvatus häbist ja langetas pea.
«Teinekord mõtle, enne kui ütled!»
«Aga mida siis teha?» pomises Muhkard. Talle heideti selline pilk, et noormehe suu klõpsatas kinni.
«Mitte kümmet meest ei ole teile hullutempudeks waja, waid teete hoopis nii – lähete maaemade manu. Nende tarkused ulatuwad samuti wäga kaugele. Wast leiame abi nende juurest.»
Õnnepäev nägi, kuidas Jürnol vajus suu ehmatusest lahti, Muhkardil hakkasid aga käed värisema. Õnnepäev oli maaemadest kuulnud mõningaid lugusid, kuid täit aimu neist salapärastest olevustest tal ei olnud. Räägiti, et nad on neetud rahvas, kes iidsel ajal ebardideks moondati, kuid kes on säilitanud kaugete aegade tarkused. Ainult et inimkeelt nad ei kõnelnud ja sosistati, et kõik, kes nendega räägivad, lähevad varem või hiljem kärna ja hulluks. Targad noogutasid üksteisele ebalevalt otsa vaadates päid. Vanim neist patsutas Jürno käsivart.
«Ära wahi meid nõnda, Jürno, halbadel aegadel on maaemadest alati abi olnud ja kui su teated on õiged, siis praegune on halwim aeg halwimatest. Olen ise nendega kunagi nooruses rääkinud ja näe, elan ja sain neilt toona lahendusegi.»
Jürno neelatas ja noogutas alistunult. Taadil, kes seda ütles, olid jalgade asemel kombitsad ja ühe silma asemel oli kinnikasvanud vastik punane muna.
«Mõistan, kaalul
