peale, kui kaks sihukest kruwisid maha täiesti uue jupi, mille me olime minu töökojas eelmine päew valmistanud ja wärskelt külge pannud. Tassisid selle minema ja olimegi ilma.»
«Kae!» hüüatas Õnnepäev ja tõstis oma kõverdunud relva. Pimedusest ilmusid veel kolm rembotti. Seekord tundus Õnnepäeva ärevus õigustatud olevat, sest nood suundusid otse nende poole. Muhkard osutas ärevalt veel kahe roheselgse elaja poole, kes samuti ilma igasuguse keerutamiseta otse rõdu poole tulid.
«Nii palju ei ole ma neid wigureid kunagi koos näinud.»
«Ja tulewad otse siia.»
«Äkki, kuna Maailma Süda on töö lõpetanud, on nad wiimaks näljas?»
«Wõi peavad meid tema seiskumises süüdlasteks?»
Jürno lõi raamatu plaksuga kinni, kahmas lambi ja hakkas igaks juhuks liikuma väljapääsu poole. Õnnepäev tundis, kuidas vana hea võitlusvärin ta lihastes surisema lõi. Juba ammu oli temas kasvanud viha ja raev. Maoljaid ei saanud ta tappa, kui tahtis veel kunagi välja saada, ent nüüd viimaks oli keegi, kelle peale kibedust välja valada.
«Mia tulen viimasena,» kõmistas ta läbi maski niisuguse võitlusraevuse häälega, et kaaslased suuri vaevu sõnadest aru said.
Maoljad jälgisid silmanurgast, kuidas «parasiidid» kindlameelselt ja ähvardavalt aina lähenesid ja maa-aluste samm aina kiirenes. Olukord tundus tõepoolest üsna ohtlikuks kujunevat. Viimaks ei pidanud Jürno vastu ja pistis kaitserüü hõlmu laiali lüües jooksu, Muhkard sööstis talle järele. Nad pagesid platvormi lõpus oleva luugini ja pugesid sellest kibekähku läbi. Õnnepäev järgnes neile pika sammuga ja jäi luugil viivitama, oodates, et vähemalt mõni rembott neile järgi jõuaks ja ta saaks neile koha kätte näidata. Kuid nood olid kõik jäänud pidama maoljate poolt lahti kistud suure juhtpuldi juurde. Elukad kaevusid eemaldatud paneeli alt paistvasse juhtmerägasse ja näisid maoljaliha sootuks unustanud olevat. Vägimees kiristas hambaid.
«Mia teitele näitan,» pomises ta ja sööstis metalltoru viibutades tagasi platvormile. Enne, kui elukad end tema poole pöörata jõudsid, virutas ta raevukate hoopidega kaks neist alla, nii et reaktorisaal kõmas. Kolmas jõudis põrandale esimese hoobi eest ära karata, kuid lendas selili jalahoobist, mis ei jäänud kangilöökidele sugugi alla. Olevus vehkis korra abitult jalgadega, sai ühe neist põrandaresti külge haakida ja hakkas end püsti ajama, kuid Õnnepäev puuris toru tema kõhtu kaitsvast kestast läbi. Remboti sisemus särtsus, sealt tõusis suitsu ja masin kangestus, olles naelutatud toruga põrandaresti külge. Õnnepäev, veendunud, et sealt küljest enam ohtu ei ole, keeras end väledalt ringi, haaras kahel viimasel elukal, kes juhmilt toimuvat jälgisid, jätketest, keerutas raskeid mehaanilisi seadeldisi nagu põhukotte ja saatis nad üksteise järel hooga lendu. Need vihisesid otse reaktori suunas, kõmatasid vastu selle korpust ja partsatasid tükkideks pudenedes juppide vihmana alla.
«Vaat niimoodu, murdõkinäod!»
Õnnepäev seisis, rind kummis, vaadates rahulolevalt oma kätetööd. Lahinguraev lahtus, kuid mõnus võbelus lihastesse jäi. Ta kangutas ka kinninaelutatud roboti lahti ja heitis selle üle ääre alla. Seejärel suundus ta rõhutatud aeglusega luugi poole, mille pilust vahtis teda maskiklaaside tagant kaks paari kohkunud silmi. Õnnepäev ronis luugist läbi ning maoljad taandusid talle ruumi tehes eemale. Vägimees lükkas paksust rauast luugi pauguga kinni ja lukustas sissepääsu, keerates suurt roostes rataslukku nagu möödaminnes. Mitte nii nagu maoljad, kahekesi ja higistades, vaid nagu koletisetapjale kohane, muuseas, justkui ratas ei avaldakski vastupanu. Lukk krigises ja kägises hämaruses, nagu teades juba, et see on viimane kord, kui teda kasutatakse.
«Wägev etteaste,» pomises Muhkard kerge vapustusega. Ta polnud veel kunagi näinud, et keegi oleks paljakäsi koopaelukate vastu läinud, mis siis, et need olid teadaolevatest kõige ohutumad. Õnnepäev patsutas talle üleolevalt õlale.
«Siukseks tööks o mia sündindki.»
Vägilane vaatas seda öeldes maoljale säärase pilguga otsa, et too tõmbus sisemiselt kössi. Nii Muhkardile kui Jürnole meenus jalamaid, et vaevalt aasta tagasi oli Õnnepäev sisenenud nende koobaslinna nagu surmakülvav vihur, pidades ka maoljaid elukateks, keda tuleb hävitada, ning oli tapnud nende seast sadu, enne kui ta kinni püüti ja taltsaks tehti1. Jürno mõtles hirmuvärinaga, et ta oli seekord jätnud maha kõik relvad, sest uskus, et maapealne paharet oli taltunud. Mis siis, kui too otsustab nüüd, veremaik suus, ka nemad vastu seina sodiks visata, jõudu oli tol töllil selleks enam kui küll. Ent Õnnepäev ei tormanud neid tapma. Ta mõnules oma äsjases võidus nagu laps õliloigus. Jürno patsutas omakorda Õnnepäeva varrukat ja viipas siis teised endale järgnema, pealik oli siin ju ikkagi tema.
Vaid veidi eemal, raudsetel rööbastel, ootas neid pimeduses seisev jõuvanker. Nad poleks seda ehk näinudki, kui katla all poleks endiselt leegitsenud tuli, mis veikles tunneliseintelt vastu ja näitas varje tantsitades teed enda juurde. Jürno kinnitas lambi sõiduki esiotsa külge ja kõik kolm ronisid sõidukisse. See oli karm, ilma suuremate ilustusteta, teraskabiiniga vagonett. Õnnepäev tundis end selles masinas üsna kehvasti, sest liikuri kabiin oli ehitatud maoljate järgi ning tema pidi sinna mahtumiseks end kõvasti pressima ja litsuma, jäädes viimaks ebamugavalt mootori ning esimeste istmete vahele kägarasse.
Jürno posis mõtlikult masina mootori kallal, sikutas seal ühtesid käepidemeid välja, surus teisi sisse ning keerutas mingit ratast. Ta võttis kaitsemaski ära ja vanamehe nägu väljendas sügavaimat muret. Raudloom hakkas ühtlaselt podisema, masin nõksatas paigalt. Aeglaselt roomasid rataste kolinal mööda paljad kiviseinad, millele oli aeg-ajalt justkui kaunistuseks kinnitatud torusid ja voolikuid. Nii mõnestki kohast olid need ammustel segastel aegadel puruks kistud ja miskipärast parandamata jäänud. Ju neil siis erilist tähtsust ei olnud, mõtles vägilane. Tema oli siin võõras, vang ja kohalikke värke nii hästi ei tundnud, kui ta tahtnud oleks. Õnnepäev ei saanud kogu reisi rahu, parem jalg suri tal ära enne, kui nad üldse liikumagi said hakata. Aegamööda üritas ta seda masseerida ning seejärel paremasse asendisse nihutada. Viimaks tundus talle, et see isegi õnnestus – või oli jalg muutunud lihtsalt nii tundetuks, et ei andnud endast märku. Nüüd keerasid nad tunnelisse, kus polnud pikalt-pikalt mingit valgustust ja ainus kuma tuli sõiduki ees olevast lambist. Päikesepaistet tahaks, mõtles Õnnepäev, ja normaalseid inimesi tahaks. Kõneleks nendega millestki igapäevasest, nagu ilm või sõjaõnn. Pajataks, kuidas ma neid raudputukaid seal reaktori juures kolkisin. Kurat! Võtaks Ippolit kõiki neid maa-aluseid, nende leiutisi ja koobaslinnu, siunas ta mõttes. Kui saaks veel kunagi tagasi üles, värske õhu ja päikesepaiste kätte. Seal ei peaks ellujäämiseks hingama läbi voolikute, ning nägemine ei sõltuks ähmastest lampidest. Ta lootis, et see aeg pole enam kaugel. Maoljad olid aegamööda Õnnepäeva vastasest umbusust üle saanud ning lubanud tal nendega koos ringi käia. Vägilase muutis ahvatlevaks kaaslaseks tema hiiglasuur jõud, mistõttu teda kaasati pakikandjana üha pikematele retkedele koobaslinna sügavaimatesse osadesse. Kahju, et mitte pindseimatesse.
Teel tegid nad peatuse. Kupard Masinarääkija eluase, õudne urgas, kuid siin oli õnneks valgust. Aatomipatarei vaevaline tuluke hõõgus laes oma viimaseid hõõgumisi. Jürno ja Muhkard kadusid madalasse käiku, kuhu Õnnepäeva suur kogu ei mahtunud. Nii jäi ta välja ootama ja sai selga sirutada. Masin tema kõrval levitas ebameeldivat haisu, naksus ja puhises. Kuskilt kostis summutatud krabinat. Pimedusest ei paistnud midagi, kuid tavaliselt nii vaikses maa-aluses riigis oli iga hääl vihje elusolendile ja Õnnepäev lootis, et saab kellegagi rääkida, pajatada oma teost. Krabin kordus ja mehemürakas keeras pea viltu, et paremini kuulda. Ta ei suutnud aru saada, kas see tuli urust, kuhu kaks maoljat olid pugenud, või sammus keegi mööda tunnelit lähemale või hoopis sibasid maaemad kuskil seina taga omaenda asju ajada. Õnnepäev nõjatus kaaslasi oodates vagunile ja jäi pimedusse põrnitsema.
Täpsemalt saab selle kohta lugeda Maniakkide Tänava loost «Põrguvärav», kogumikust «Saladuslik tsaar».
