probleeme. Pärast Teist maailmasõda kerkis esile sama negatiivne arusaam ka eelpuberteedist, mis püüdis justkui hoiatada väiksemate laste vanemaid, et probleemid on kohe-kohe ukse ees.
Objektiivselt nähtuna on teismeiga intrapsüühiline (indiviidi sisimas toimuv), psühhoseksuaalne arenguperiood, mis tekitab paljudes kaheteist- kuni viieteistaastastes lastes ebakindlust ja segadust. Kujutelm, nagu võiks see areng iseenesest põhjustada konflikte suhetes, on jama. Konfliktide hulk ja intensiivsus sõltub muuhulgas täiskasvanute endi suutlikkusest teadvustada oma vanemliku rolli muutumist ning viisist, kuidas nad suhtuvad oma lapse isiksuse arengusse tema esimesel kolmel-neljal eluaastal.
Teismeliste mässumeelsus
Teismeea kirjeldamisel kasutatakse tihti militaristlikku ja poliitilist sõnavara: mäss, sõltumatus, revolutsioon ja distsiplineerimatus. Selles pole midagi üllatavat. Võimustruktuuris, milles täiskasvanud esindavad stabiilsust ja panustavad konfliktivaba õhustiku säilitamisse, käsitletakse igasugust progressiivset arengut paratamatult kui rünnakut struktuuri vastu.
Samasugust dünaamikat võime täheldada keskealiste naiste puhul. Kui neil jõuab kätte menopaus, seostatakse iga nende tegu ja meeleolu hormoonidega. See vabastab võimupositsioonil olijad ehk mehed igasugusest vastutusest igasuguste ebakõlade ees. Samamoodi süüdistatakse teismelisi teismeliseks olemises. Selle asemel peaksid täiskasvanud julgema endale tunnistada, et nende võim peresuhete kujundamisel hakkab vähenema.
Vaadelgem järgnevalt veel mõnd mõistet, mida me traditsiooniliselt lastekasvatuses oleme kasutanud. Neis kajastub võimupositsioonil olijate reaalsuse käsitlemise viis. Nende mõistete taga on veendumus, et kõigi poolte jaoks on parim säilitada olemasolev võimustruktuur.
Piiride seadmine
Võimustruktuuride toimimiseks on vaja reegleid ja korda. Seetõttu on varasematel aegadel püütud paika panna teatud piire, et hoida laste füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed pürgimused kontrolli all. Need piirid (ehk see, mida lapsed tohivad ja ei tohi, peaksid ja ei peaks) olid lastele peale sunnitud, just nagu oleks perekond mingi kontrollorgan.
See süsteem pani täiskasvanud uskuma, et teatud piirid on lastele head ja vajalikud. Lastele piiride seadmise vajalikkust toetavad paljud inimesed, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid, mis seda usku kinnitaksid. Lubage täpsustada: on tõsi, et laste areng on harmooniline ja eluterve neis peredes, kus täiskasvanud kehtestavad teatud piire. Ent nagu ma hiljem selgitan, on oluline, et nii lapsed kui täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Kellelegi teisele piiride kehtestamine on eelkõige ikkagi võimu väljendus.
Piiride küsimus kerkib paratamatult esile iga kord, kui lapsevanemad laste kasvatamisest räägivad. Me oleme harjunud arvama, et ainult meie põlvkonnal on piiride seadmisega raskusi, et meie vanemad said selle ülesandega palju hõlpsamini hakkama. Tegelikult on piiride kehtestamine olnud alati raske. Lapsevanemad on alati ekspertidelt nõu küsinud, kuidas panna lapsed „käituma“ või „sõna kuulama“, nagu seda tavaliselt nimetatakse. Niikaua, kui pered on üritanud säilitada võimustruktuuri, on vanematel soovitatud piire kehtestades silmas pidada nelja elementi – ühtsus, resoluutsus, tagajärjed ja õiglus. Vaadelgem igaühte neist pisut lähemalt.
Ühtsus
Öeldakse, et ühtsuses peitub jõud. Täpselt selline arusaam peitub ühe tähtsaima pereelu kohta käiva tõekspidamise taga: „Oluline on, et vanemad oleksid kasvatusküsimustes ühel meelel.“ Ma olen kohtunud lugematu hulga paaridega, kes ohverdasid oma abielu selle nimel, et selle ideaali järgi elada, ning tundsid sügavat süütunnet, kui see neil ei õnnestunud. Nagu paljud teisedki lapsevanemad, uskusid nad, et lapsed tunnevad end kõige kindlamalt siis, kui nende vanemad on alati ühel nõul. Nad arvasid, et kui nad ühel meelel olla ei suuda, teevad nad oma lastele kahju. Teatav hulk eriarvamusi oli siiski lubatud, kuid neid tohtis väljendada ainult pärast laste magamaminekut. Laste juuresolekul ei lepitud millegi muu kui tingimusteta ühtsusega.
See tõekspidamine kehtib aga ainult siis, kui me käsitleme perekonda poliitilise üksusena. Tõepoolest, kui võimupositsioonil olijad peavad tagama reeglid ja korra, siis on neil otstarbekam olla ühel meelel, sest nii saab oma lastele ühtse leerina vastu astuda.
Ühtsuse põhimõtet järgivad vanemad tajusid sedagi, justkui annaksid nende erimeelsused lastele võimaluse üht vanemat teise vastu üles ässitada ja lüüa nii kiilu pere juhtide vahele. Ent tegelikkuses on ju vanemad harva ühel meelel. Paljudes peredes on isa ainult selleks astunud üles karmikäelise korralooja rollis, et ema saaks esitleda leebemat käitumist. Niisuguses olukorras ei käsitletud ema osa mitte kui ebalojaalse sõduri oma, vaid kui lahingusanitari oma, kelle ülesanne on haavatute eest hoolt kanda. Kuid isegi seda rolli täites ei seadnud naised tegelikult kahtluse alla vajadust kehtestada lastele piire ega üritanud vabaneda piirangutest, mis nende endi elu kammitsesid.
Minu arvates ei ole tähtis, kas lapsevanemad on kasvatusküsimustes ühel meelel. Sisuliselt peavad nad ühel meelel olema vaid ühes asjas – nimelt selles, et nad ei pea ühel meelel olema. Ainult siis, kui vanemad peavad teineteise erinevaid arusaamu valedeks ja ebasoovitavateks, hakkavad lapsed tundma end ebakindlalt.
Resoluutsus
Resoluutsust, mis on oma sisult üsna lähedane ühtsusega, peetakse samuti vajalikuks vahendiks, säilitamaks võimustruktuure. Kui keegi pereliikmetest väljendab erinevat seisukohta, siis käsitletakse seda kui vaenulikku vastuseisu ja tulemuseks on konflikt. Mida tähendab sel juhul täiskasvanute resoluutsus? Seda, et nad suudaksid laste allumatuse peale ühel häälel „EI!“ hüüda.
Eluterve alternatiiv sellele võimumängule oleks avatud, igaühe jaoks sobilikdialoog, misvõtabarvesselastesoove, unistusijavajadusisamapalju kui täiskasvanute omi. Selline dialoog on märk tõelistest juhioskustest.
Tagajärjed
Oletame, et lapsed ei kuula sellegipoolest sõna. Ka siis mitte, kui vanemad on ühisel seisukohal ja resoluutsel hääletoonil lastega vestelnud. Mida nüüd teha? Sõltumata konkreetse konflikti iseloomust, valivad vanemad nüüd ühe kahest: nad kasutavad kas füüsilist vägivalda või piiravad laste isiklikku vabadust.
Kumbagi neist pole kerge ellu viia. Enamik vanemaid ei suuda oma lastele füüsiliselt haiget teha ega end süüdi tundmata laste isiklikku või sotsiaalset vabadust piirata. Just sellepärast haarame me selliste tuttavate õigustuste järele nagu
• „See kõik on ainult sinu enda huvides!“
• „Küll sa siis hakkad sellest aru saama, kui ise suureks saad!“
• „Sa pead õppima kohanema!“
• „See teeb mulle rohkem haiget kui sulle!“
• „Kui sa sõna ei kuula, peame seda sulle pähe taguma, kuni sa lõpuks aru saad!“
Mida lapsed sellest õpivad?
• Kui lapsevanem ütleb: „Mina olen see, kes siin praegu otsustab!“, siis õpivad lapsed sellest, et neil puudub isiklik vabadus.
• Kui lapsevanem ütleb: „Laps räägib siis kui kana pissib!“, siis õpivad lapsed sellest, et neil puudub sõnaõigus ja et nad peavad valima, mida rääkida tohivad.
Huvitav on see, et pärast laste karistamist tunnevad paljud vanemad muret, ega nad sellega enda ja lapse läbisaamist ei kahjustanud. Oma hirmu väljendavad vanemad sageli käskluse vormis: „Tule, tee nüüd isale kalli-kalli ja unustame kogu loo“ või siis kaudsemalt,
