selle probleemi lahendamise enda peale, nii et me mõlemad saaksime end paremini tunda.“
Ent kui me küsiksime emalt, kas see karjuv laps, kelle ta just päevahoidu jättis, teeb temaga koostööd, ütleks ta ülima tõenäosusega „ei“. Seda sellepärast, et ema arusaam koostööst seostub pigem kohanemisega. Ema ootab, et koostööaldis laps suudaks lahkumist taluda ilma pisaraid valamata.
Sama dünaamikat kohtame siis, kui viime lapse hamba- või mõne muu arsti juurde või laseme tal kokku puutuda ükskõik milliste uute olukordadega.
Karen ja Christian on pärast pikki aastaid kestnud lastetust äsja esmakordselt lapsevanemateks saanud. Karen on end aastaks töölt vabaks võtnud, et tütar Sarah’ga kodus olla. Nagu enamik värskeid lapsevanemaid, on Karen ja Christian üliõnnelikud ja samal ajal ebakindlad, kas nad ikka suudavad lapsevanemaks olemise tohutu vastutusekoormaga hakkama saada.
Mitmel põhjusel pole neil võimalust oma ebakindlusest üksteisega rääkida. See tähendab, et Karen peab ilma oma tunnetes selgusele jõudmata suutma igapäevaselt imikuga hakkama saada. Kui Christian koju jõuab või külalised tulevad, päritakse emalt kas Sarah’ heaolu kohta või noogutatakse, kui imetore see on, et Karen saab nii palju aega lapsega koos veeta.
Aegamööda surub Karen oma ebakindluse maha ja tal tekib väga selge arusaam Sarah’ hügieenist ja toitmisest: tema tütrel peavad olema kenad riided, tema pepu ei tohi hauduma minna ning ta peab sööma regulaarselt ja soovitavalt palju.
Kolmekuuselt hakkab Kareni tütar rinnapiima välja oksendama. Karen satub paanikasse, kuid ei räägi probleemist kellelegi enne, kui tütar hakkab lõpuks kaalust alla võtma. Siis alles võtab Karen end kokku ja räägib lastearstiga. Kuna on väike tõenäosus, et lapsel võib olla kaasasündinud südamepuudulikkus, tehakse talle arstlik läbivaatus. Läbivaatus ei näita ühtegi füüsilist häiret, kuid oksendamine jätkub. Rinnaga toitmine, mis oli seni intiimne ja meeldiv toiming, muutub nüüd nii ema kui tütre jaoks õudusunenäoks.
Kuigi Karen ei ole sellest teadlik, teeb tema tütar koostööd ja annab emale väga asjakohast tagasisidet. Tütre sõnumit saab tõlgendada mitmel moel.
Esimene oksendamisjuhtum võis tähendada järgmist:
„Aitäh, ema, mul on nüüd kõht täis!“
„Ema, mulle meeldiks süüa pigem siis, kui ma olen näljane, mitte siis, kui sinul tekib soov minuga seda intiimset kogemust jagada.“
„Meie vahel on midagi valesti, ema. Soov olla hea ema on muutunud sulle kinnisideeks, nii et sa oled täiesti unustanud, et ka minul on vajadused. Kas sa ei leia, et sa peaksid natuke isaga rääkima?“
„Kuula, ema. Ma lihtsalt ei suuda taluda seda, kuidas sa mind kohtled. See teeb mind haigeks!“
Ent Karen ei pea oma tütart koostööaltiks – hoopis vastupidi.
Möödub mitu nädalat. Pärast teistkordset haiglasse jõudmist otsustavad nad pöörduda pereterapeudi poole. (Enamik terapeute jõuaksid siin kolmele järeldusele: et Karen on neurootik, et tema abielu on karile jooksnud või et lapsega on midagi valesti.) Pärast seda, kui Karenilt otsesõnu küsiti, millist koostööd ta Sarah’lt ootaks, vastas naine: „Kui ta ometi korralikult sööma ja kaalus juurde võtma hakkaks, oleksin ma väga õnnelik.“
See aga pole viis, kuidas lapsed koostööd teevad. Nad alustavad probleemi juurtest. Ilma, et nad ise seda teaksid, osutavad nad alati just sellele kohale, mis takistab pere heaolu.
Perekond einestab restoranis. Kui teistele serveeritakse kohvi, saavad nelja- ja seitsmeaastane laps jäätist, mille nad kiiresti nahka panevad. Sel ajal on vanemad jõudnud täielikult süveneda ühte olulisse ja isiklikku vestlusse.
Lapsed istuvad veidi aega vestlust pealt kuulates, ent peagi mõtlevad nad välja ühe mängu. Nad hakkavad väga tasakesi mööda restorani ringi kõndima, moodustades vabade laudade vahel järjest suuremaid ja keerulisemaid kujundeid. Vanemad hõikavad neid paar korda ja lapsed katkestavad mängu, kuid jätkavad seda siis taas.
Äkki hõikab isa neid pahasel häälel. Kui lapsed seejärel kuulekalt laua juurde saabuvad, ütleb isa: „Kas te ei kuulnud mind? Kui te ei suuda korralikult käituda, siis me enam teiega koos välja sööma ei lähe. Mis seal ikka, aitab naljast. Hakkame koju minema!“
Lapsed on keeletud. Sõnagi lausumata ja mahalöödud silmil lahkuvad nad restoranist, seljad kühmus. Nad tegid koostööd – täielikult, siiralt ja otseselt. Nende käitumine ütles: „Kuna meie vanemad on süvenenud teineteisega vestlemisse, leiame me endale mingi tegevuse, et neid mitte segada.“
Kerime ajas edasi mõned kuud kuni päevani, kui üks lastest ütleb isale: „Kas me võiksime täna õhtul välja sööma minna?“
„Võib-olla,“ ütleb isa. „Aga te peate korralikult käituma ja mitte õhtut ära rikkuma nagu eelmine kord.“
Taas kord peab vanem lapse spontaanset, armastavat ja arvestavat käitumist „mittekoostöövalmiks“. Taas kord ajab vanem segamini koostöö ja „hea käitumise“. Ta on otsustanud keskenduda mitte võrdsel austusel põhineva suhte loomisele, vaid kuulekusele.
Kui uurime laste käitumist teisest vaatenurgast, suudame ehk näha, et lapsed on täielikud koostööeksperdid kõikides valdkondades. Võtame näiteks nelja-aastase poisi, kes juba kasutab samasugust kõnnakut nagu tema isa, kuueaastase tüdruku, kes sööb täpselt nagu tema ema, või üheksa-aastase poisi, kes räägib oma noorema vennaga täpselt samamoodi, nagu isa räägib temaga. Kui me vanematena näeme, kuidas lapsed meid sel moel matkivad, tunneme me end sellepärast vaid harva häirituna või segaduses olevana. Vastupidi, meile see pigem meeldib.
Ent kui lapsed kopeerivad või väljendavad tundeid ja hoiakuid, mida me tahaksime parema meelega enda teada hoida või millest me pole ise üldse teadlikud, siis reageerime me tõenäoliselt hoopis negatiivsemalt. Väga väikesed lapsed uurivad kõigepealt meid, et osata lugeda meie tundeid, ja asuvad alles siis end väljendama. Jälgige näiteks, mis juhtub, kui te külastate mõnd perekonda, kus kasvab poole kuni kahe ja poole aastane laps. Kui olete tuppa astunud, uurib laps mitu sekundit hoolega oma ema või isa nägu. Kui üks vanem reageerib ärritatult, närviliselt, hirmunult või pole lihtsalt külaliste vastuvõtmise meeleolus, hakkab laps nutma või pöörab näo teist eemale. See on hetk, kui lapsevanem tõenäoliselt tunneb, et ta on kohustatud ette manama seltskondliku naeratuse ja teile ütlema: „Aa, see oled sina! Tule ometi sisse!“ Ent laps jääb tõrksaks.
Samamoodi panevad lapsed tähele, kui ema võõrustab oma uut austajat, kuid pole ise kindel, kas tal on selle mehe vastu mingeid tundeid. Või seda, kui isa on hakkanud kohtamas käima uue naisega, kuid tahaks seda lapse eest salajas hoida.
Pereterapeudina näen ma sellist kopeerimist iga päev. Lapsed, eriti väiksemad, satuvad peresessioonide ajal ärevusse ja hakkavad tähelepanu nõudma niikaua, kui mina ja nende vanemad oleme antud pere probleemi välja selgitanud. Kui probleemile on kord juba jälile jõutud ja lapsevanemad on võtnud endale vastutuse sellega tegelda, jäävad väiksemad lapsed sageli magama, suuremad hakkavad kas joonistama või tunnevad igavust ja tahavad koju minna.
Lapsed kopeerivad oma vanemaid isegi konfliktide ja probleemide puhul. Nende kalduvus nii toimida on sageli viinud spekulatsioonideni, et näiteks alkoholism on pärilik. Minu kogemus pereteraapia vallas on näidanud, et kui alkohoolikutest vanematega koos kasvavast lapsest saab täiskasvanuna alkohoolik, siis teeb ta lihtsalt koostööd oma ennasthävitava vanemaga, kelle suhtes
