lapsed sellest järeldust, et nende vanemate käitumine on vale. Nad arvavad, et nemad ise käituvad valesti. Nad minetavad oma eneseaustuse ja neisse hakkab kogunema süü– või häbitunne. Sellised muutused jätavad jälje kogu eluks nii lapse elukvaliteedile kui ka vanema ja lapse suhtele.
Kurb fakt on see, et mida rohkem inimese isiklikku terviklikkust kahjustada, seda enam hakkab ta üldjuhul kuritarvitajaga koostööd tegema ja talle alluma. See ei kehti ainuüksi laste, vaid ka vägivaldsete partneritega koos elavate naiste kohta. Terapeudid, kes on tegelenud täiskasvanud piinamisohvritega, on täheldanud seost kuritarvituse määra ja süütunde vahel. Piinaja selge eesmärk on hävitada ohvri isiklik terviklikkus – see on peaaegu võrreldav ohvri surmaga. Piinaja seisukohast on piinamine kõige tulemusrikkam siis, kui ohver tunneb end juhtunu pärast täielikult häbistatuna.
Samasugune eneseaustuse täielik puudumine ja kõikehõlmav süütunne on omane lastele, kes on vanemate füüsilise või vaimse julmuse tõttu mõnda abiasutusse paigutatud. Ka nemad tunnevad oma vanemate suhtes teatavat lojaalsust ja leiavad sageli, et nad on kohustatud nädalavahetuseks või pühadeks koju minema, kuigi nad teavad, et võivad seal tõsiselt viga saada.
Lapsed, kelle isiklik terviklikkus on kahjustatud, on alati sellest kuritarvitusest täiskasvanutele märku andnud, kuid nende sõnum jäetakse sageli tähelepanuta, tõrjutakse kõrvale või tõlgendatakse seda valesti.
Näiteks minu lapsepõlves uskusid väga paljud lapsevanemad ja õpetajad, et lapsi on võimalik muuta „headeks“ sellega, kui öelda neile, kui „pahad“ nad on. Lapsed hakkavad ainult siis „hästi” käituma, kui täiskasvanud ütlevad neile piisava veendumusega, kui halb nende käitumine on.
Ent öelda lastele, et nad eksivad, tähendab kahjustada nende isiklikku terviklikkust. Sageli annavad nad ka ise sellest kahjustamisest küll mitteverbaalsete vahenditega, kuid täiesti selgelt ja üheselt mõistetavalt märku: nad puhkevad nutma või ilmub nende näole valulik ilme. Nad vaatavad täiskasvanule hetkeks otsa ja juhul, kui nende sõnumit kuulda ei võeta, muutub nende keha jäigaks, nad heidavad pilgu maha ja pea vajub norgu. Nad ütlevad kogu oma olemusega: „Sa teed mulle haiget!“
Õigupoolest ütlevad mõned lapsed ka sõnadega: „Sa teed mulle haiget!“, kuid kuulevad selle peale täiskasvanult kohe: „Ole vait, kui ma sinuga räägin!“ Sageli tõlgendavad täiskasvanud laste kehakeelt valesti, pidades seda vastupunnimiseks, ning reageerivad sellele käsuga: „Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!“ Sellised vanemate reaktsioonid on kantud teatud välisest, ühiskondlikust ideaalist ja toimuvad lapse isikliku terviklikkuse arvelt. Sellised reaktsioonid edastavad lapsele sõnumi: „Pole tähtis, kas see, mida ma ütlen, teeb sulle haiget või ei – ja kui see ka teeb haiget, jääbki see sulle paremini meelde! Olulisem on, et sa õpiksid viisakas olema, see tähendab, et sa pead inimesele, kes sinuga räägib, otsa vaatama!“
Kui see sõnavahetus lapsele veel piisavalt muljet ei avalda, haaravad täiskasvanud vahel lapsel lõuast ja lükkavad selle jõuga üles. Sellises olukorras jääb lapsele vaid üks võimalus end kaitsta: lüüa silmad maha. See reaktsioon ajab mõned vanemad sedavõrd marru, et nad lasevad käiku füüsilise vägivalla või käsivad lapsel niikauaks oma tuppa minna, kui ta on meelt parandanud.
Miks peeti seda võtet, mis alles mõnekümne aasta eest oli Taanis väga levinud ja mida mitmetes maades siiani kasutatakse, normaalseks ja aktsepteeritavaks? Sellel on kaks põhjust.
Esiteks tegid seda kõik lapsevanemad, mistõttu ei tekkinud kellelgi küsimustki, kas see on ikka õige. Teiseks – ja see on olulisem aspekt – tegid lapsed koostööd! Laps, keda lüüakse või kes ilma õhtusöögita voodisse saadetakse, saab paar tundi hiljem või järgmiseks hommikuks šokist üle ja taastab armastava läbisaamise vanematega. Ta mängib isaga palli, räägib avalalt emaga ja jookseb sõpradega õues ringi. Võib-olla vabandab ta vanemate ees rituaalselt või siis haaravad vanemad ise initsiatiivi, öeldes: „Unustame selle tüli, nüüd on kõik jälle hästi.“
Laps ei ole oma vanemate peale pahane ega suhtu neisse kriitilisemalt kui varem. Kuid ta on kaotanud taas väikese osakese oma eneseaustusest, ta on nüüd veidi vähem tema ise ja veidi rohkem see, kes ta tema vanemate arvates peaks olema. Ent nagu kõik teisedki lapsed, armastab ta oma vanemaid tingimusteta ja on valmis andma neile just sellise poja või tütre, keda nad soovivad, sõltumata sellest, mis see talle maksma läheb. Ta on nii veendunud, et neil on õigus ja tema eksib, et neelab suure tõenäosusega oma valu ja alanduse alla. Kahekümne aasta pärast teeb ta tõenäoliselt sama oma lapsele.
Laste võimet koostööd teha kasutatakse sageli argumendina, mis peab tõestama teooriat, justkui oleks olemas mingi üks kasvatusviis, mis on „õige“, või justkui see, kuidas täiskasvanud lastega käituvad, ei teeks neile tegelikult kahju. Vanemad näitavad näpuga kuulekatele lastele ja ütlevad: „Ahaa! Ma ütlesin sulle, et me kasvatame Johnnyt õigesti. Näe, kui kenasti ta koostööd teeb!“
Noorel emal on raskusi kõigi nende majapidamistöödega, mis teda töölt tulles kodus ees ootavad. Kuna ta on oma laste isast lahutatud, peab ta ise hoolitsema kolmeaastase tütre ja viieaastase poja eest, koristama, süüa tegema, pesu pesema ja pere rahaasjad kontrolli all hoidma. Tema jaoks oli lahendus see, et ta laskis lastel iga päev mitu tundi oma toas istuda ja televiisorit vaadata, sest nii sai ta ise samal ajal koduseid töid teha.
Laste õpetaja märkas, et lapsed on lasteaias kuidagi passiivsed ja kurvavõitu. Kui neilt küsiti, kas midagi on juhtunud, kaebas poiss, et ta peab kogu aeg oma toas istuma. Õpetaja helistas laste emale. Ema ei ajanud poisi juttu tagasi ning tõi enda õigustamiseks välja kaks aspekti: tema enda ema oli temaga samamoodi teinud ja see polnud talle mingit kahju avaldanud. Teiseks kuulis ta laste toast möödudes, et nad mängisid ja paistsid eluga rahul olevat. Loomulikult ei olnud lapsed oma eluga rahul, nad tegid lihtsalt koostööd.
Seda näidet tuues ei olnud minu eesmärk alustada vaidlust teemal, kas on õige või vale lapsed iga päev mõneks tunniks oma tuppa saata. Ma tahtsin rõhutada, et lapsed saadavad meile välja selgeid signaale ja meil lasub kohustus neid tõsiselt võtta, seda isegi juhul, kui see paiskab põrmu viisid, kuidas meid ennast lapsena kasvatati või kuidas teised vanemad oma lapsi kasvatavad.
Füüsiline vägivald on rünnak iga inimese isikliku terviklikkuse vastu, samamoodi kehtib see ka suhetes lastega. Me võime üritada füüsilist vägivalda põhjendada argumentidega nagu „ainuke lahendus“ või „ta teadis, millega riskib“ või väites, nagu oleks täiskasvanul õigus last füüsiliselt karistada. Tõepoolest, rohked peitenimetused, mille oleme välja mõelnud selleks, et näidata oma käitumist pehmemas valguses, peaksid meil justkui aitama sulgeda silmad tunde ees, et me teeme midagi, mille kohta teame, et see on vale.
Paljud täiskasvanud õigustavad füüsilist karistust sarnaste argumentidega nagu see ema, kes lapsed oma tuppa käsutas: „Mina sain lapsena samuti mõned tublid nahatäied, olin need ära teeninud ja need ei teinud mulle mingit kahju.“ Või „Aga see toimib! Kui lapsed teevad pahandust, anna neile üks tubli laks ja võid kindel olla, et nad seda enam kunagi ei tee.“
Argumendile „see toimib“ ei tugine mitte ainult lapsevanemad, vaid ka hariduse ja vaimse tervise asjatundjad. Pealiskaudsel vaatlusel võib näida, et neil on õigus. Need meetodid toimivad tõepoolest. Mida rohkem üks pool nõuab teiselt poolelt isikliku terviklikkuse ohverdamist, seda paremini sellised meetodid näivad toimivat. See on ka põhjus, miks kuueaastane intsestiohver võib näha välja nagu flirtiv neljateistkümnene Lolita või miks Jaapani koolilapsed teevad enesetappe hirmust, et nad pole koolitöös piisavalt edukad. See on põhjus, miks uued ususektid tõmbavad oma trikkidega ligi nii suuri rahvamasse. See on põhjus, miks kümned tuhanded inimesed puhkevad nutma, kui sureb mõni Stalin või Tito. See on põhjus, miks patriarhaalsed isad ja võimunäljas vanaemad saavad elada illusioonis, et nende selja taga
