tüdruk…”
Kuningas ägises. „Seitse põrgut, ära hakka jälle temaga pihta. See asi on otsustatud. Ma ei taha sellest rohkem kuulda.”
„Miks sa mind oma Käeks tahad, kui sa minu nõu kuulda ei võta?”
„Miks?” Robert naeris. „Miks mitte? Keegi peab ju seda neetud kuningriiki valitsema. Pane see märk rinda, Ned. See sobib sulle. Ja kui sa selle mulle veel üks kord näkku viskad, siis vannun sulle, et ma panen selle neetud värkstüki Jaime Lannisterile rinda.”
CATELYN
Idataevas oli roosa ja kullakarva, kui päike Arryni oru kohale tõusis. Catelyn Stark toetus kätega peenelt tahutud kivirinnatisele oma akna taga ja jälgis valguse võidukäiku. Maailm tema all värvus mustast sügavsiniseks ja siis roheliseks, kui koit üle nurmede ja metsade hiilis. Alyssa Pisaratest, mille lummutislik veevool üle mäeturja sööstis ja mööda Hiiglase Piigi kaljuseina pikka langemist alustas, kerkis valendav udu. Catelyn tundis näol peenikest veepihu.
Alyssa Arryn oli oma mehe, oma vendade ja kõigi oma laste tapmist pealt näinud, kuid ei olnud ometi eluajal ühtegi pisarat valanud. Nii otsustasid jumalad pärast tema surma, et ta ei pea saama rahu enne, kui tema silmavesi niisutab Oru musta mulda, kuhu olid maetud need, keda ta kunagi armastas. Alyssa surmast oli nüüd möödas juba kuus tuhat aastat ja ikka veel polnud ükski piisk sellest voolust kaugele alla orupõhja jõudnud. Catelyn küsis endalt, kui suure kose moodustaksid tema enda pisarad, kui ta ükskord sureb. „Räägi lõpuni,” ütles ta.
„Kuningatapja kogub Casterly Kaljul väge,” vastas ser Rodrik Cassel kambrist tema selja taga. „Teie vend kirjutab, et ta saatis Kaljule ratsanikud nõudmisega, et isand Tywin oma kavatsuste kohta selgitust annaks, kuid ta pole mingit vastust saanud. Edmure käskis isand Vance’il ja isand Piperil valvata mäekuru Kuldhamba all. Ta tõotab teile, et ta ei loovuta jalatäitki Tullyde maad, seda esmalt Lannisteride verega niisutamata.”
Catelyn pööras päikesetõusule selja. Selle ilu ei teinud ta tuju sugugi paremaks; tundus kuidagi julm, et üks päev koidab nii kaunilt ja lõpeb nii vastikult, nagu see päev lõppeda tõotas. „Edmure saatis ratsanikud teele ja jagas tõotusi,” ütles ta, „kuid Edmure pole Vetevoo isand. Mida kuulukse minu auväärt isast?”
„Kirjas ei olnud isand Hosteri kohta sõnagi, mu emand.” Ser Rodrik näppis oma põskhabet. See oli ajal, mil ta oma haavadest paranes, tagasi kasvanud, lumivalge ja torkiv kui astelpõõsas, ja ser Rodrik nägi peaaegu endine välja.
„Mu isa peab olema väga haige, kui ta Vetevoo kaitsmise Edmure’i kätte andis,” sõnas Catelyn murelikult. „Mind oleks tulnud äratada kohe, kui lind pärale jõudis.”
„Meister Colemon ütles mulle, et teie auväärt õde pidas paremaks teil magada lasta.”
„Mind oleks tulnud äratada,” kordas Catelyn kindlalt.
„Meister mainis mulle, et teie õde kavatseb teiega vestelda pärast kahevõitlust,” ütles ser Rodrik.
„Ta siis mõtleb selle komejandi ikkagi maha pidada?” Catelyn krimpsutas nägu. „Kääbus mängis temaga nagu kassipojaga ja ta ei saa sellest ikka veel aru. Ükskõik mis täna hommikul ka juhtuks, ser Rodrik, kuid meil on ülim aeg teele asuda. Minu koht on Talitundrus oma poegade juures. Kui te olete piisavalt tugev, et teed alustada, siis palun ma Lysat, et ta meile Kajakalinnani kaitsesalga kaasa annaks. Sealt pääseme laevaga edasi.”
„Jälle laevaga?” Ser Rodrik tõmbus näost kergelt roheliseks, kuid suutis judina siiski alla suruda. „Olgu nõnda, mu emand.”
Vana rüütel jäi väljas ukse kõrvale ootama, Catelyn aga kutsus ümmardajad, kelle õde talle andnud oli. Kui ma Lysaga enne seda kahevõitlust räägin, suudan ma ehk tema meelt muuta, mõtles ta, kui ümmardajad teda riidesse panid. Lysa käitumine sõltus tema meeleolust ja tema meeleolu muutus iga tunniga. Uje tüdruk, keda Catelyn Vetevoo ajast tundis, oli kasvanud naiseks, kes oli vaheldumisi uhke, kartlik, julm, unistav, halastamatu, pelglik, põikpäine, edev ja – eelkõige – heitlik.
Kui see ilge vangivalvur oli nende ette looberdanud ja öelnud, et Tyrion Lannister tahab üles tunnistada, oli Catelyn Lysale tungivalt soovitanud, et kääbus vaid nende ette toodaks, aga kus sa sellega – tema õel oli kange tahtmine poolele Orule etendust anda. Ja nüüd see…
„Lannister on minu vang,” sõnas ta ser Rodrikule, kui nad tornitrepist alla ja läbi Kotkapesa külmade valgete koridoride läksid. Catelynil oli seljas lihtne hall villane hõbetatud vööga kleit. „Mu õele peab seda meelde tuletama.”
Lysa ruumidesse viiva ukse juures kohtasid nad Catelyni onu, kes parajasti välja tormas. „Lähete ka narride peole?” nähvas ser Brynden. „Ma soovitaksin sul oma õele aru pähe taguda, kui ma sellest mingit kasu loodaksin, aga sa teeksid ainult oma käele haiget.”
„Vetevoolt tuli lind,” alustas Catelyn, „kaasas Edmure’i kiri…”
„Ma tean, laps.” Musta kala kujuline pannal, mis Bryndeni mantlihõlmu koos hoidis, oli tema ainuke rõivakaunistus. „Ma kuulsin sellest alles meister Colemoni käest. Ma palusin sinu õelt luba koguda tuhat karastatud meest ja kiiruga Vetevoole ratsutada. Kas tead, mida ta mulle ütles? Orul pole tuhandet ülearust mõõgakandjat, ühtainustki mitte, onu, ütles ta. Sa oled Värava Rüütel. Sinu koht on siin.” Lahtisest uksest tema taga kandus nende kõrvu lapselik naerupahvatus ja Catelyni onu heitis sünge pilgu üle õla. „Ma siis ütlesin talle, et otsigu endale heaga uus Värava Rüütel. Olgu ma must kala või mitte, aga ma olen endiselt Tully. Ma asun enne õhtut Vetevoo poole teele.”
Catelyn ei pidanud üllatust teesklema. „Üksinda? Sa tead sama hästi kui mina, et maanteel ootab sind surm. Ser Rodrik ja mina läheme tagasi Talitundrusse. Tule koos meiega, onu. Ma annan sulle need tuhat meest. Vetevoo ei pea üksi võitlema.”
Brynden mõtles hetke ja noogutas siis järsult nõusoleku märgiks. „Olgu nõnda. Tee koju saab sedasi pikem, aga see-eest on mul rohkem lootust pärale jõuda. Ma ootan teid all.” Ta sammus minema, mantel taga lehvimas.
Catelyn vahetas ser Rodrikuga pilgu. Nad läksid uksest sisse, kus neid tervitas lapse hele erutatud naerukihin.
Lysa ruumidest avanes vaade väikesele aiale – mulla- ja rohusõõrile, kus õitsesid sinised lilled ja mida igast küljest ümbritsesid kõrged valged tornid. Ehitajad oli selle mõelnud hiie jaoks, kuid Kotkapesa asus mäe kõval kaljupinnal ja kui palju mulda alt Orust siia üles ka ei vinnatud, keeldus paispuu siin juuri alla võtmast. Seepärast külvasid Kotkapesa isandad siia muru ja paigutasid madalate õitsvate põõsaste vahele raidkujud. Seal pididki kaks eestvõitlejat kokku minema, et usaldada oma elu – ja ka Tyrion Lannisteri oma – jumalate kätesse.
Äsja kümblemast tulnud Lysa, seljas kreemikas sametkleit ja kaelas safiiridest ning kuukividest kee ning ümbritsetuna oma rüütlitest, kaaskondlastest ja suurtest ning väikestest isandatest, võttis külalisi vastu terrassil, kust avanes vaade võitlusväljale. Enamik neist lootis ikka veel teda tanu alla ja voodisse saada ning koos temaga Arryni orgu valitseda. Selle põhjal, mida Catelyn oli Kotkapesas oldud aja jooksul näinud, oli see asjatu lootus.
Roberti tool oli puust poodiumi abil kõrgemale tõstetud ja Kotkapesa isand istus itsitades ja käsi plaksutades, kuna kaks puust rüütlit ühe sinise-valgekirjus rüüs küüraka nukujuhi kätes teineteist raiusid ja torkasid. Laual seisid kannud rammusa koorega ja korvid murakatega ning külalised rüüpasid graveeritud hõbepeekritest magusat apelsinilõhnalist veini. Narride pidu, oli Brynden
