ja äigas oma põlvelt rohukõrre.
Robert Arryn, Kotkapesa Isand ja Oru Kaitsja, niheles kärsitult oma kõrgel istmel. „Millal nad võitlema hakkavad?” küsis ta virilalt.
Üks ser Vardise kilbikandjatest aitas rüütlil jalule tõusta. Teine tõi talle ligi nelja jala kõrguse kolmnurkse kilbi – raskest tammepuust, raudnuppudega üle löödud. Kannupoisid kinnitasid selle rihmaga tema vasaku käsivarre külge. Kui Lysa mõõgameister Bronnile samasugust kilpi pakkus, sülitas rändsõdur maha ja viipas keeldumise märgiks. Tema lõuga ja põski kattis kolmepäevane kare must habe, kuid see ei olnud ajamata jäänud mitte habemenoa puudumise tõttu; tema mõõgatera kardetav helk kõneles terasest, mida on iga päev tundide kaupa ihutud ja mis on nüüd nii terav, et seda ei või puutudagi.
Ser Vardis sirutas kinnastatud käe välja ja tema kannupoiss asetas talle pihku kauni kahe teraga mõõga. Terale graveeritud hõbedane ornament kujutas mägitaevast; mõõganupp oli pistrikupea, kaitseraud tiibade kujuline. „Ma lasin selle mõõga valmistada Kuningalinnas Joni jaoks,” kuulutas Lysa uhkelt oma külalistele, kes jälgisid, kuidas ser Vardis proovilöögi tegi. „Ta kandis seda iga kord, kui ta kuningas Roberti asemel Raudtroonil istus. Kas see pole kena? Minu meelest on see väga sobilik, et meie võitleja Joni eest tema enda mõõgaga kätte tasub.”
Hõbedane graveeritud mõõk oli kahtlemata ilus, kuid Catelynile tundus, et ser Vardise enda mõõk oleks talle käepärasem olnud. Kuid ta ei kostnud midagi; ta oli tüdinud viljatust nääklemisest õega.
„Las nad hakkavad võitlema!” hüüdis isand Robert.
Ser Vardis pöördus näoga Kotkapesa isanda poole ja tõstis tervituseks mõõga. „Kotkapesa ja Oru eest!”
Tyrion Lannister oli pandud istuma rõdule aia vastasküljel, tema kõrval kahel pool seisid valvurid. Bronn pöördus tema poole ja saluteeris põgusalt.
„Nad ootavad sinu käsku,” ütles emand Lysa oma kõrgeaulisele pojale.
„Võidelge!” kisendas poiss, värisevate kätega oma tooli külge klammerdudes.
Ser Vardis pööras ennast ja tõstis oma raske kilbi. Bronn pöördus näoga tema poole. Nende mõõgad põrkasid kõlinal vastamisi – korra, kaks, kolm. Rändsõdur taganes sammu. Rüütel järgnes talle, kilpi ees varjuks hoides. Ta andis hoobi, kuid Bronn tõmbus tagasi, veidi väljapoole löögiulatust, ja hõbedane mõõk lõikas ainult õhku. Bronn liikus kaarega temast paremale. Ser Vardis pöördus ja järgnes talle, kilpi varjuks hoides. Rüütel tungis peale, jalad konarlikul maapinnal hoolikalt tuge otsimas. Rändsõdur taandus, huultel värelemas kerge naeratus. Ser Vardis ründas ja lõi, kuid Bronn kargas eemale ja hüppas kergejalgselt üle madala sammaldunud kivi. Nüüd pöördus rändsõdur vasakule, rüütli kilbiga katmata külje poole. Ser Vardis üritas talle jalgadesse raiuda, kuid löök jäi lühikeseks. Bronn keksis temast veel rohkem vasakule. Ser Vardis pöördus paigal seistes.
„See mees on pelgur,” kuulutas isand Hunter. „Seisa ja võitle, argpüks!” Teised hääled toetasid teda.
Catelyn vaatas ser Rodriku poole. Tema mõõgameister raputas napilt pead. „Ta tahab, et ser Vardis talle peale käiks. Soomusrüü ja kilbi raskus väsitavad ära ka kõige tugevama mehe.”
Catelyn oli peaaegu iga päev vaadanud, kuidas mehed mõõgavõitlust harjutavad, oli omal ajal pealt näinud pooltsada turniiri, kuid see siin oli midagi muud, midagi ohtlikumat: tants, kus vähemgi komistus tähendas surma. Ja seda vaadates meenus Catelyn Starkile üks teine kahevõitlus ühest teisest ajast, nii eredalt, nagu oleks see olnud eile.
Nad läksid vastamisi Vetevoo alumises sisehoovis. Kui Brandon nägi, et Petyr kannab ainult kiivrit ja rinnaplaati ja rõngassärki, võttis ta enamiku oma turvisest maha. Petyr oli palunud Catelynilt lembusemärki, mida ta kanda võiks, kuid Catelyn oli talle ära öelnud. Tema kõrgeauline isa oli ta Brandon Starkile lubanud ja talle andiski Catelyn oma märgi – helesinise käesalli, millele ta oli tikkinud Vetevoo hüppava forelli. Seda Brandonile pihku pistes anus ta meest: „Ta on lihtsalt üks rumal poisike, kuid ma olen teda armastanud nagu venda. Tema surm kurvastaks mind.” Ja tema kihlatu oli talle Starkide jahedate hallide silmadega otsa vaadanud ja lubanud, et ta ei tapa poissi, kes Catelyni armastab.
See võitlus sai läbi enne, kui õieti alatagi jõudis. Brandon oli täiseas mees ja ta tõrjus Pisinäpu üle sisehoovi ja kaldatrepist alla, teda igal sammul hoopidega üle külvates, kuni poiss jalgadel vaarus ja kümmekonnast haavast veritses. „Alistu!” hõikas Brandon mitu korda, kuid Petyr ainult raputas pead ja võitles süngelt edasi. Viimaks, kui jõevesi neile juba poolde säärde ulatus, lõpetas Brandon võitluse ränga tagantkäehoobiga, mis lõikus läbi Petyri rõngasrüü ja nahkvammuse pehmesse ihusse roiete all – nii sügavale, et Catelyn oli kindel, et haav on surmav. Maha langedes vaatas Petyr tema poole ja pomises „Cat,” hele veri soomustatud sõrmede vahelt voolamas. Catelyn ei oleks uskunud, et ta seda ikka veel mäletab.
See oligi viimane kord, kui ta Petyri nägu nägi… kuni selle päevani, mil ta Kuningalinnas mehe ette viidi.
Möödus kaks nädalat, enne kui Pisinäpp niipalju kosus, et Vetevoolt lahkuda, kuid isa ei lubanud Catelynil minna torni, kus Petyr voodis lamas. Lysa aitas nende meistril teda ravitseda; tema oli tollal olnud leebem ja ujedam. Ka Edmure oli Petyrit vaatama läinud, kuid too oli ta minema ajanud. Catelyni vend oli kahevõitluse ajal olnud Brandoni kilbikandjaks ja Pisinäpp ei suutnud seda talle andestada. Niipea kui Petyr oli piisavalt kosunud, et teda sai liigutada, saatis isand Hoster Tully ta kinnises kandetoolis ära Sõrmedele, sellele tuulisele kaljuneemele, kus ta sündinud oli, et ta seal lõplikult paraneks.
Terast raiuva terase kõlin rebis Catelyni järsult minevikust välja. Ser Vardis ründas ägedalt Bronni, talle nii mõõga kui kilbiga peale käies. Rändsõdur rüsis tahapoole, iga lööki tõrjudes, nõtkelt üle kivide ja juurte astudes, pilku vastasest kordagi lahti laskmata. Catelyn nägi, et ta on kiirem; rüütli hõbetatud mõõk ei ulatunud kordagi temani, Bronni inetu hall relv aga raius ser Vardise õlaplaadi sisse sälgu.
Lühike võitlusetuhin katkes sama kärmelt, nagu oli alanudki, kui Bronn kõrvale astus ja nutva naise raidkuju taha põikas. Ser Vardis tegi torke sinna, kus ta oli olnud, ja Alyssa valeva marmorreie küljest lendas sädemeid.
„Nad ei võitle hästi, ema,” kaebas Kotkapesa isand. „Ma tahan, et nad võitleksid.”
„Küll nad võitlevad, kullake,” rahustas ema teda. „See rändsõdur ei saa terve päeva eest ära joosta.”
Mõned isandad Lysa terrassil heitsid oma veinipeekreid uuesti täis valades virilalt nalja, kuid aia teises küljes jälgisid Tyrion Lannisteri erinevat värvi silmad eestvõitlejaid nii, nagu oleksid nad ainsad inimesed kogu maailmas.
Bronn sööstis raidkuju tagant kärmelt välja, jällegi vasakule liikudes, ja andis rüütli katmata parema külje pihta kahekäelöögi. Ser Vardis tõrjus, kuid kohmakalt, ja rändsõduri mõõk sähvas üles tema pea pihta. Metall kumises ja üks pistrikutiib rõlksatas pooleks. Ser Vardis taganes kindluse mõttes pool sammu ja tõstis kilbi. Tammelaastud lendasid, kui Bronni mõõk puust kaitsemüüri raius. Rändsõdur astus veel kord vasakule, kilbist eemale, ja tabas ser Vardist kõhtu, nii et tema mõõga habemenoana vahe tera lõikas rüütli turvisesse heleda kriimu.
Ser Vardis võttis tahapoole toetatud jalalt hoogu ja tema hõbedane mõõk joonistas raevuka langeva kaare. Bronn äigas mõõga kõrvale ja keksis eemale. Rüütel põrkas vastu nutvat naist, nii et kuju oma alusel vankuma lõi. Ta vaarus tagasi, pea sinna-tänna pöördumas, et oma vaenlast näha. Visiiri kitsas silmapilu ahendas tema vaatevälja.
