kohta räägitakse, et ta olevat ihuüksinda tarva maha murdnud, et teda ei pea ükski lõks ega püünis, et ta ei karda terast ega tuld, et ta tapab iga hundi, kes üritab teda karata, ja sööb ainult inimliha.”
Ser Hyle Hunt naeris. „Vaadake nüüd, mida te tegite, seitsmik. Vaese Podricki silmad läksid suureks nagu taldrikud.”
„Ei läinud,” tõrjus Podrick pahaselt. Koer haugatas.
Sel õhtul jäid nad lõket tegemata laagrisse luidete vahel. Brienne saatis Podricki rannale kõndima ja lõkke jaoks ajupuid otsima, kuid poiss tuli tagasi tühjade kätega, ise põlvini mudane. „Meri mõõnab, ser. Mu emand. Seal pole vett, vaid mudarand.”
„Hoia sellest eemale, mu laps,” soovitas seitsmik Meribald. „See muda ei salli võõraid. Kui sa valesse kohta astud, läheb see lahti ja neelab su.”
„See on ju vaid muda,” vaidles Podrick vastu.
„Kuni see sulle suhu tungib ja ninast üles tõusma hakkab. Siis on see surm.” Seitsmik naeratas, et oma karme sõnu leevendada. „Pühi ennast sellest mudast puhtaks ja võta tükk apelsini, poiss.”
Järgmine päev kulges samamoodi. Nad sõid pruukostiks soolaturska ja apelsiniviile ja asusid teele, enne kui päike oli üleni tõusnud, taga roosakas ja ees purpurikarva taevas. Koer kõndis kõige ees, nuusutades iga roopuhmast ja aeg-ajalt peatudes, et mõne peale kusta; ta paistis teed sama hästi tundvat kui Meribald. Tiirude kisa kaikus hommikuõhus, kui merel algas tõus.
Keskpäeva paiku tegid nad peatuse väikeses külas – esimeses, mis nende teele jäi ja kus kaheksa vaiadel maja seisid väikese jõe kohal. Mehed olid oma nahkpaatidega kalale läinud, kuid naised ja poisikesed ronisid mööda ripnevaid nöörredeleid alla ja kogunesid seitsmik Meribaldi ümber, et palvetada. Pärast palvust andis seitsmik neile nende patud andeks ja jättis neile mõned kaalikad, kotitäie ube ja kaks hinnalist apelsini.
Kui nad teed jätkasid, sõnas seitsmik: „Me peaksime täna öösel vahti pidama, mu sõbrad. Külarahvas rääkis, et nad olid näinud kolme murtud meest, kes luusisid luidete vahel, vanast vahitornist lääne pool.”
„Ainult kolme?” Ser Hyle muigas. „Kolm on meie mõõgapiiga jaoks kukepea. Vaevalt nad relvastatud meeste kallale kipuvad.”
„Kui neid ei näpista nälg,” lausus seitsmik. „Siinsetes soodes leidub toitu, aga seda leiavad ainult need, kes oskavad seda otsida, ja need mehed, mõnest lahingust eluga pääsenud, on siin võõrad. Kui nad peaksid meid tülitama, siis palun jätke nad minu hooleks, ser.”
„Mida te nendega teete?”
„Annan neile süüa. Palun neil oma patte pihtida, et ma saaksin neile need andeks anda. Kutsun nad meiega kaasa Vagasaarele.”
„Sama hästi võiksite neilt paluda, et nad meil une pealt kõrid läbi lõikaksid,” nentis Hyle Hunt. „Isand Randyll mõistab murtud meestega paremini ümber käia – mõõga ja kanepiköie abil.”
„Ser? Mu emand? Kas murtud mees on lindprii?” küsis Podrick.
„Enam-vähem,” vastas Brienne.
Seitsmik Meribald ei nõustunud sellega. „Pigem vähem kui enam. On palju erisuguseid lindpriisid, nii nagu ka palju erisuguseid linde. Nii metstildril kui merikotkal on tiivad, aga nad pole ühesugused. Laulikud armastavad laulda tublidest meestest, kes on sunnitud lindpriiks hakkama, et võidelda mõne kurja isanda vastu, kuid enamik lindpriisid on rohkem selle kiskjaliku Hagija kui pikseisanda moodi. Nad on halvad mehed, keda kannustab ahnus ja kõrvetab kurjus ja keda põlgavad jumalad ja kes hoolivad ainult endast. Murtud mehed väärivad rohkem kaastunnet, kuigi ka nemad võivad olla sama ohtlikud. Nad on pea kõik alamast soost, lihtinimesed, kes polnud kunagi käinud kaugemal kui penikoorem sellest majast, kus nad sündisid, kuni üks isand ühel päeval kohale ilmus ja nad sõtta viis. Viletsate jalanõudega ja viletsate riietega lähevad nad tema lippude all teele, relvadeks sageli ainult sirp või teritatud kõblas või isetehtud vasar – nahkribadega roika külge seotud kivi. Vennad astuvad kõrvu vendadega, pojad isadega, sõbrad sõpradega. Nad on kuulnud laule ja lugusid ja lähevad seepärast teele, hinges õhin, unistades imedest, mida nad näha saavad, rikkusest ja kuulsusest, mis neid ees ootab. Sõda tundub kui tore seiklus, suurim, mida enamus neist iial kogeda saab.
Siis saavad nad oma esimesed lahinguristsed.
Mõned murduvad juba sel esimesel korral. Teised peavad vastu aastaid, kuni nad ei tea enam, kui mitmes lahingus nad on võidelnud, kuid ka mees, kes on sada lahingut üle elanud, võib saja esimeses murduda. Vennad surevad oma vendade silme all, isad kaotavad oma pojad, sõbrad näevad, kuidas nende sõbrad hoiavad kätega soolikaid kõhus, mille kirves on lõhki raiunud.
Nad näevad, kuidas neid sõtta juhtinud isand surnuks raiutakse ja üks teine isand hüüab, et nad on nüüd tema mehed. Nad saavad haavata ja kui haav on vaid pooleldi paranenud, saavad nad uue. Toidust on alati nappus, nende jalanõud lagunevad rännakul koost, nende riided on räbaldunud ja pehkinud ja pooled neist situvad püksi, sest on joonud musta vett.
Kui nad tahavad uusi saapaid või soojemat mantlit või ehk roostetanud rauast poolkiivrit, peavad nad need võtma mõnelt surnult ja üsna varsti varastavad nad ka elavatelt – lihtrahvalt, kelle maadel nad sõdivad, meeste käest, kes on üsna samasugused mehed nagu nemad kunagi. Nad tõurastavad nende lambaid ja varastavad nende kanu ja sealt edasi on vaid üks samm selleni, et nad röövivad ära ka nende tütred. Ja ühel päeval vaatavad nad ringi ja märkavad, et kõik nende sõbrad ja sugulased on kadunud, et nad võitlevad kõrvuti võõrastega lipu all, mis pole neile üldse tuttav. Nad ei tea, kus nad on ja kuidas koju tagasi minna ja isand, kelle eest nad võitlevad, ei tea nende nimesid, kuid tuleb ikkagi ja karjub, et nad koguneksid, oma odade ja vikatite ja teritatud kõblastega rivvi asuksid ja vaenlast tõrjuksid. Ja nende poole kihutavad rüütlid, nägudeta mehed üleni terases, ja nende ratsarünnaku raudne kõmin tundub täitvat kogu maailma…
Ja siis mees murdub.
Ta pöörab ringi ja paneb jooksu või roomab hiljem üle tapetute korjuste minema või hiilib ööpimeduses eemale ja otsib endale mõne redupaiga. Kõik mõtted kodust on selleks ajaks haihtunud ja kuningad ja ülikud ja jumalad lähevad neile vähem korda kui käntsakas roiskunud liha, mis neil veel ühe päeva hinge sees hoiab, või lähkritäis viletsat veini, millesse oma hirm paariks tunniks uputada. Murtud mees elab päevhaaval, söögikorrast söögikorrani, rohkem loom kui inimene. Emand Brienne’il on õigus. Sellistel aegadel peab teeline murtud meestest kõrvale hoidma ja neid kartma… aga ta peaks neid ka haletsema.”
Kui Meribald lõpetas, võttis nende väikeses salgas maad hauavaikus. Brienne kuulis tuule sahinat urvapajudes ja kaugemal kauri nõrka hüüdu.
Ta kuulis, kuidas vaikselt lõõtsutasid seitsmik ja tema eesli kõrval kõndiv Koer, keel suust ripakil. Vaikus üha venis, kuni Brienne lõpuks ütles: „Kui vana te olite, kui teid ära sõtta viidi?”
„Mitte vanem kui see teie poiss,” vastas Meribald. „Selle jaoks tegelikult liiga noor, aga kõik mu vennad läksid ja mina ei tahtnud maha jääda. William ütles, et ma võin olla tema kannupoiss, kuigi Will polnud mingi rüütel, vaid köögipoiss, kelle relvaks oli kööginuga, mille ta kõrtsist pihta pani. Ta sai surma Jalgkividel, jõudmata ise hoopigi anda. Palavik võttis ta hinge ja minu venna Robini oma ka. Oweni tappis vasar, mis tal pea puruks lõi ja tema sõber Jon Pox poodi vägistamise eest üles.”
„Üheksapenniste Kuningate sõjas?” küsis Hyle Hunt.
„Nii seda nimetati, kuigi ma
