Kui nad lõpuks Hiiglast nägid, polnud keegi neist tükk aega enam midagi söönud.
Ent kui nad kindlale maale jõudsid, valdas Sami pöörane nälg. Dareoni ja Gillyga oli sama lugu. Ka laps oli isukamalt rinda imema hakanud. Aemon aga…
„Leib on kõvaks läinud, aga ma võin köögist veidi kastet paluda, et seda seal sees immutada,” ütles Sam vanamehele. Võõrastemaja omanik oli kalgi pilguga karm mees, kes oma musta riietatud külalistesse umbusuga suhtus, tema kokk aga oli loomult lahkem.
„Ei. Ehk lonksuke veini ainult.”
Vein oli otsas. Dareon oli lubanud, et ostab seda laulmisega teenitud raha eest. „Veini joome hiljem,” oli Sam sunnitud ütlema. „Meil on vett, aga see pole hea vesi.” Hea vesi tuli mööda suurt, telliskividest ehitatud kaartega veejuhet, mida braavoslased hüüdsid mageveejõeks. Jõukatel meestel jooksis see torude kaudu majadesse, vaesed aga ammutasid oma pangedesse ja ämbritesse vett avalikest purskkaevudest. Sam oli saatnud Gilly vett tooma, kuid unustas, et metslastüdruk oli veetnud kogu oma elu Crasteri kantsi külje all ega olnud isegi ühtegi alevit näinud. Braavos, see saartest ja kanalitest koosnev kivilabürint, kus polnud rohtu ega puid ja mis kubises võõrastest, kes kõnetasid teda sõnadega, millest ta aru ei saanud, kohutas tüdrukut nii väga, et ta kaotas kaardi ja eksis peagi ära. Sam leidis ta ühe ammu surnud mereisanda kivist jalgade ees tihkumas. „Meil on ainult kanalivett,” ütles ta meister Aemonile, „aga kokk keetis selle ära. Meil on ka uneveini, kui te seda veel soovite.”
„Ma olen praeguseks juba küllalt und näinud. Kanalivesi kõlbab küll.
Ole hea ja aita mind.”
Sam upitas vanamehe istukile ja tõstis kruusi tema kuivadele pragunenud huultele. Sellegipoolest nirises pool vett mööda meistri rinda alla. „Aitab,” läkastas Aemon paari sõõmu järel. „Sa uputad mu ära.” Ta lõdises Sami käte vahel. „Miks see kamber nii külm on?”
„Sest meil pole enam puid.” Dareon oli maksnud kõrtsmikule kaminaga toa eest topelthinna, kuid keegi neist ei teadnud, et puud on siin nii kallid. Braavosel ei kasvanud puid, välja arvatud võimukandjate õuedes ja aedades. Ka ei raiunud braavoslased mände, mis kasvasid kaugematel saartel nende suure laguuni ümber ja toimisid tuulevarjuna, mis kaitses neid tormide eest. Tulepuid toodi kohale hoopis lotjadega mööda jõgesid ja teiselt poolt laguuni. Isegi sõnnik oli siin kallis: braavoslased kasutasid hobuste asemel paate. Sel kõigel poleks olnud tähtsust, kui nad oleksid oma kava kohaselt Muinaslinna poole teele asunud, kuid see osutus võimatuks, sest meister Aemon oli nõnda põdur. Veel üks reis avamerel oleks ta tapnud.
Aemon küünitas käe üle teki ja kobas Sami kätt. „Me peame sadamasse minema, Sam.”
„Siis, kui te olete kosunud.” Vanamehe tervis polnud selline, et ta oleks võinud trotsida rannaäärset soolast pritsmevihma ja rõsket tuult – ja kogu Braavos oli rannaäärne. Põhjas asus Purpursadam, kus Mereisanda palee kuplite ja tornide all seisid braavoslaste kaubalaevad. Läände jäi Kaltsukaupmehe sadam, mis kihas teistest Vabalinnadest, Westeroselt ja Ibbenilt ja muinasjutulistelt kaugetelt idamaadelt tulnud laevadest. Ja igal pool mujal leidus väikeseid paadisildu ja parvede ankrupaiku ja vanu halle kaisid, kus sildusid molluski- ja krabipüüdjad ja kalurid, kes naasid püügiretkedelt mudarandadel ja jõesuudes. „See oleks teie jaoks liiga suur pingutus.”
„Siis mine ise ja too siia keegi, kes on neid lohesid näinud,” nõudis Aemon.
„Mina?” See ettepanek heidutas Sami. „Meister, see oli vaid luiskejutt. Ühe madruse luiskejutt.” Ka Dareon oli siin omajagu süüdi. Laulja oli neile edasi rääkinud igasuguseid veidraid jutte, mida trahterites ja lõbumajades räägiti. Õnnetuseks oli ta seda lohedelugu kuuldes nokastanud ega suutnud üksikasju meenutada. „Võib-olla mõtles Dareon selle loo ise välja. Lauljad teevad nii. Nad mõtlevad asju välja.”
„Seda küll,” sõnas meister Aemon, „aga ka kõige lennukamas laulus võib olla terake tõtt. Uuri see tõde minu eest välja, Sam.”
„Ma ei tea ju, kelle käest küsida ja kuidas küsida. Ma oskan ülemvalüüria keelt vaid pisut ja kui minuga hakatakse rääkima braavose keeles, siis ei saa ma pooltest asjadest aru. Te oskate rohkem keeli kui mina, kui te jälle kosute, siis saate te…”
„Millal ma kosun, Sam? Ütle mulle.”
„Varsti. Kui te puhkate ja sööte. Kui me Muinaslinna jõuame…”
„Mina ei näe enam Muinaslinna. Ma olen selles nüüd kindel.” Vanamees pigistas kõvemini Sami kätt. „Varsti lähen ma oma vendade juurde. Mõnega neist sidus mind ühine vanne ja mõnega ühine veri, kuid nad kõik olid minu vennad. Ja mu isa… ta ei arvanud kunagi, et tema pärib trooni, kuid see juhtus ometi. Ta ütles tihti, et see oli talle karistuseks hoobi eest, mis tappis tema venna. Ma loodan väga, et ta leidis surres selle rahu, mis talle eluajal osaks ei saanud. Seitsmikud laulavad õndsast hääbumisest ja sellest, kuidas me koorma oma õlult maha paneme ja rändame kaugele kaunile maale, kus me saame aegade lõpuni naerda ja armastada ja pidutseda… aga mis siis, kui mingit valguse ja õndsuse maad polegi olemas ja surma müüri taga ootavad ainult külm ja pimedus ja piin?”
Ta kardab, taipas Sam. „Te ei hakka surema. Te olete lihtsalt haige. See läheb mööda.”
„Sedapuhku mitte, Sam. Ma nägin und… ööpimeduses küsib mees endalt kõike seda, mida ta päevavalges küsida ei söanda. Viimastel aastatel on mul jäänud vaid üks küsimus. Miks võtsid jumalad mult mu silmad ja jõu, kuid mõistsid mu nii kauaks külmas ja unustuses hingitsema? Mida võiksid nad veel tahta minusugusest vanast kuhtunud mehest?” Aeroni sõrmed – laigulise nahaga kaetud vitsaraod – väratasid. „Ma mäletan, Sam. Ma mäletan ikka veel.”
See jutt kiskus segaseks. „Mida te mäletate?”
„Lohesid,” sosistas Aeron. „Nemad olid minu koja õnnetus ja uhkus.”
„Viimane lohe suri siis, kui teie polnud veel sündinud,” ütles Sam.
„Kuidas te saate neid mäletada?”
„Ma näen neid unes, Sam. Ma näen taevas ergavat punast tähte. Ma mäletan veel seda punast. Ma näen nende varje lumel, kuulen nahksete tiibade rudinat, tunnen nende kuuma hingust. Ka minu vennad nägid lohedest und ja need unenäod hukutasid nad kõik. Sam, meie ees seisavad poolunustatud ettekuulutused, imed ja õudused, mida ühelgi elaval inimesel pole lootustki mõista… või…”
„Või?” küsis Sam.
„…või ei.” Aemon kõhistas tasast naeru. „Või siis olen ma vana, palavikus ja surev mees.” Ta sulges väsinult oma valendavad silmad ja avas need siis jõuga uuesti. „Ma ei oleks tohtinud Müürilt lahkuda. Isand Snow ei saanud seda mõista, aga mina oleksin pidanud seda ette nägema. Tuli hävitab, külm aga säilitab. Müüril… aga nüüd on juba hilja tagasi pageda. Minu ukse taga ootab Võõras ega lahku niisama. Talitaja, sa oled mind truult teeninud. Tee minu heaks veel see viimane vapper tegu. Mine sadamasse, Sam. Uuri nende lohede kohta välja nii palju kui saad.”
Sam vabastas oma käe vanamehe haardest. „Ma lähen. Kui te nii tahate. Ma ainult…” Ta ei osanud midagi muud kosta. Ma ei või talle ära öelda. Ta mõtles, et ta võib Kaltsukaupmehe sadama kaidelt ja maabumissildadelt ühtlasi Dareonit otsida. Ma otsin kõigepealt Dareoni üles ja lähen siis koos temaga laevade juurde. Ja tagasi tulles toome kaasa toitu ja veini ja puid. Siis saame tule koldesse ja korraliku sooja söögi. Sam tõusis püsti. „Hästi.
Eks ma hakkan
