Küllap jõi jälle ennast täis, mõtles ta mornilt. Või siis trehvas mõnda tüdrukut. Ta ei teadnud, kas kiruda või nutta. Dareon oleks pidanud olema tema vend. Palu tal laulda ja keegi pole temast üle. Palu tal teha midagi muud…
Õhtune udu oli hakanud tõusma ja selle hallid sõrmed küünitusid mööda vana kanali äärsete hoonete seinu kõrgemale. „Ta lubas tagasi tulla,” ütles Sam. „Sa ju kuulsid seda ka.”
Gilly vaatas teda paistes silmadega, mille ümber olid punased sõõrid. Pesemata ja takkus juuksed langesid talle näole. Ta sarnanes mingi ohtu haistva loomaga, kes põõsa taga piilub. Nad ei olnud juba mitu päeva tuld üles teinud, kuid metslastüdrukule meeldis sellegipoolest kolde kõrval konutada, justkui hõõguks külmast tuhast ikka veel mingit soojust. „Talle ei meeldi siin meie juures olla,” ütles ta sosinal, et last mitte äratada. „Siin on kurb. Talle meeldib seal, kus on veini ja naeru.”
Jah, ja veini on igal pool, ainult mitte siin, mõtles Sam. Braavos kubises kõrtsidest, trahteritest ja pordumajadest. Ja kui Dareon eelistas koldetuld ja peekritäit hõõgveini kopitanud leivale ja nutva naise, paksu pelguri ja haige vanamehe seltskonnale, siis kas sai seda talle ette heita? Mina heidaksin küll. Ta lubas enne videvikku tagasi tulla ja meile veini ja süüa tuua.
Ta vaatas uuesti aknast välja, hellitades ikka veel lootust näha koju tõttavat lauljat. Salalinna tänavad hakkasid mattuma pimedusse, mis mööda tänavaid ja kanaleid hiilis. Ligines tund, mil Braavose korralikud elanikud lükkasid oma akendele luugid ette ja sulgesid uksed põikpuudega. Öö oli braavode ja kurtisaanide päralt. Dareoni uued sõbrad, mõtles Sam mõrult. Ainult nendest laulja viimasel ajal rääkiski. Ta püüdis luua laulu ühest kurtisaanist – naisest nimega Kuuvari – kes oli tema laulu Kuuallika ääres kuulnud ja teda tasuks suudelnud. „Sa oleksid võinud talt hõbedat küsida,” oli Sam talle öelnud. „Me vajame raha, mitte suudlusi.” Laulja aga muigas ainult. „Mõni suudlus on rohkem väärt kui kollane kuld, Surmaja.”
Ka see vihastas Sami. Dareoni asi polnud kurtisaanidest laule luua. Tema asi oli hoopis laulda Müürist ja Öise Vahtkonna vaprusest. Jon oli lootnud, et ehk meelitavad Dareoni laulud noori mehi vennaskonda astuma. Selle asemel laulis ta kuldsetest suudlustest, hõbedastest juustest ja puna-punastest huultest. Keegi ei astunud musta vennaskonda punapunaste huulte pärast.
Mõnikord ajas tema mäng imiku üles. Siis hakkas laps kisama ja Dareon karjus talle, et ta vait jääks, Gilly hakkas nutma ja laulja tormas välja ega tulnud mitu päeva tagasi. „Ma tahaksin talle lajatada, et ta kogu aeg ei tönniks, ja plika virisemine ei lase mul peaaegu üldse magada,” nurises Dareon.
Ka sina nutaksid, kui sul oleks poeg ja sa temast ilma jääksid, oleks Sam äärepealt öelnud. Ta ei saanud Gillyle kurvastamist süüks panna. Ta süüdistas selles hoopis Jon Snow’d ja imestas endamisi, millal Joni süda oli kiviks muutunud. Kord, kui Gilly oli läinud kanali äärde vett tooma, küsis ta seda meister Aemonilt. „Siis, kui sa ta nime ülempealiku valimistel üles seadsid,” vastas vanamees.
Ka nüüd, selles külmas räästaaluses kambris kõdunedes ei tahtnud Sam õieti uskuda et Joni oli teinud seda, mida meister Aemon arvas. Aga küllap on see siiski tõsi. Miks Gilly muidu nii palju nutab? Samil oleks vaid pruukinud küsida, kelle last ta oma rinnaga toidab, kuid tal ei jätkunud selleks julgust. Ta kartis kuulda võimalikku vastust. Ma olen endiselt argpüks, Jon. Kuhu ma selles laias maailmas ka ei lähe, saadavad minu hirmud mind kõikjal.
Braavose katustelt kaikus kauget kõue meenutav kume kõmin – Hiiglane teisel pool laguuni kuulutas videviku saabumist. See hääl oli nii vali, et ajas lapse üles ja tema järsk nutukisa äratas meister Aemoni. Kui Gilly läks poisile rinda andma, tegi vanamees silmad lahti ja liigutas ennast jõuetult oma kitsas voodis. „Muna? Siin on pime. Miks siin nii pime on?”
Sest sa oled pime. Pärast Braavosesse jõudmist hakkas Aemoni mõistus üha rohkem tuhmuma. Mõnel päeval ei saanud ta ilmselt aru, kus ta on. Mõnel päeval takerdus ta poole jutu pealt ja hakkas heietama oma isast või oma vennast. Ta on saja kahe aastane, tuletas Sam endale meelde, kuid Mustas Kantsis oli meister olnud sama vana ja seal oli ta mõistus selge püsinud.
„See olen mina,” oli ta sunnitud ütlema. „Samwell Tarly. Teie talitaja.”
„Sam.” Meister Aemon tõmbas keelega üle huulte ja pilgutas silmi. „Jah.
Ja me oleme Braavoses. Anna andeks, Sam. Kas hommik on juba käes?”
„Ei.” Sam katsus vanamehe laupa. Aemoni nahk oli higist niiske, käe all jahe ja kleepuv, ja iga ta hingetõmme oli nõrk kähin. „On öö, meister. Te magasite.”
„Liiga kaua. Siin on külm.”
„Meil on puud otsas,” sõnas Sam, „ja peremees ei anna rohkem, kui me talle ei maksa.” See oli neil juba neljas või viies kord sedasama juttu rääkida. Ma oleksin pidanud meie raha eest puid ostma, siunas Sam ennast iga kord. Ma oleksin pidanud hoolt kandma, et tal oleks soe.
Selle asemel oli ta raisanud nende viimase hõbeda ravitsejale Punaste Käte Kojast, pikale kahvatule mehele, kelle rüüle olid tikitud punased ja valged keerdtriibud. Selle hõbeda eest said nad ainult pool pudelitäit uneveini. „See aitab ehk tal hingeheitmist leevendada,” oli braavoslane üpris sõbralikult öelnud. Kui Sam küsis, kas ta ei saa rohkem midagi teha, vangutas ravitseja pead. „Mul on küll salve, ravijooke ja tõmmiseid, tilku ja mürke ja hautisi. Ma võiksin tal verd lasta, tal kõhtu puhastada, talle kaane panna… kuid milleks? Ükski kaan ei tee teda jälle nooreks. Ta on vana mees ja surm on tal kopsudes. Anna talle seda ja lase tal magada.”
Sam oligi kogu päeva ja öö nii teinud, kuid nüüd ajas vanamees ennast istukile. „Me peame minema laevade juurde.”
Jälle need laevad. „Te olete liiga nõrk, et välja minna,” oli Sam sunnitud ütlema. Meresõidu ajal oli meister Aemon külmetada saanud ja see oli talle rinda pidama jäänud. Kui nad lõpuks Braavosesse jõudsid, oli ta nii nõrk, et nad pidid ta maale kandma. Siis oli neil veel priske kukrutäis hõbedat ja seepärast oli Dareon nõudnud võõrastemaja kõige suuremat voodit. Nad said sellise, kuhu oleks kaheksakesi magama mahtunud, ja seepärast nõudis võõrastemaja peremees neilt ka kaheksakordse hinna.
„Hommikul võime sadamasse minna,” lubas Sam. „Te saate siis järele küsida, milline laev järgmisena Muinaslinna sõidab.” Hoolimata sügisest oli Braavos endiselt elav sadam. Kui Aemoni tervis paraneks, leiaksid nad hõlpsasti sobiva laeva, mis viiks nad sinna, kuhu tarvis. Sõidu eest maksmine aga oli juba raskem küsimus. Parim võimalik lahendus oleks olnud mõni laev Seitsmest Kuningriigist. Ehk mõni Muinaslinnast pärit kaupmees, kellel on Öises Vahtkonnas sugulasi. Kindlasti leidub veel neid, kes austavad Müüril vahti pidavaid mehi.
„Muinaslinna,” kähistas meister Aemon. „Jah. Ma nägin Muinaslinna unes, Sam. Ma olin jälle noor ja mu vend Muna oli koos minuga ja see suur rüütel, keda ta teenis. Me jõime selles vanas kõrtsis, kus tehakse seda jube kanget siidrit.” Ta püüdis uuesti tõusta, kuid pingutus oli tema jaoks liig. Hetke pärast vajus ta tagasi. „Laevad,” ütles ta uuesti. „Seal saame me vastuse. Lohede kohta. Ma vajan seda.”
Ei, mõtles Sam, sa vajad toitu ja sooja, täis kõhtu ja koldes praksuvat palavat tuld. „On teil kõht tühi, meister? Meil on pisut leiba ja tükk juustu alles.”
„Praegu mitte, Sam. Hiljem, kui ma olen pisut kosunud.”
„Kuidas te kosute, kui te ei söö?” Keegi neist ei olnud merel suurt söönud – vähemalt pärast Skagost mitte. Sügistormid olid neid jälitanud üle kogu kitsa mere.
