Jaime elu, kuid ta oli ikkagi Veriste Pajatsite seast. „Qyburn on üks suur salatseja,” hoiatas ta Cerseid. See ajas ta õe ainult naerma. „Meil kõigil on saladusi, vend,” vastas kuninganna.
…ta keppis Lanceliga ja Osmund Kettleblackiga ja võis vabalt seda teha ka Tolapoisiga…
Punase Kantsi talli ees ootasid teda nelikümmend rüütlit ja teist sama palju kilbikandjaid. Pooled neist olid läänlased, Lannisteride koja alamad, teised hiljutised vaenlased, nüüdsed ebakindlad sõbrad. Vihmalaane ser Dermot kandis Tommeni lippu, Punane Ronnet Connington Valvkonna valget plagu. Au olla ülempealiku kannupoiss jagasid üks Paege, üks Piper ja üks Peckledon. „Hoia sõbrad oma selja taga ja vaenlased seal, kus sa neid näed,” oli Sumner Crakehall talle kord soovitanud. Või olid need hoopis isa sõnad?
Tema ratsahobune oli punakaskõrb, tema lahinguratsu tore hall täkk. Jaime ei olnud juba palju aastaid oma hobustele nimesid andnud; ta oli lahingus näinud liiga paljude hukku ja seda oli raskem taluda, kui sa olid neile nimed pannud. Ent kui noor Piper hakkas neid hüüdma Auks ja Uhkuseks, puhkes Jaime naerma ja leppis nende nimedega. Uhkus kandis punast ehisvaipa – Lannisteride tunnusvärv, Au valget turvist – Valvkonna tunnusvärv. Josmyn Peckledon hoidis kõrvi valjaid, kui ser Jaime sadulasse istus. Kannupoiss oli kleenuke nagu odavars, pikkade käte ja jalgadega, rasvaste rotipruunide juustega, ja tema põski kattis pehme ude. Tema mantel oli Lannisteride-punane, kuid tema aluskuuel paistsid tema enda suguvõsa kümme purpurkarva ärni kollasel põhjal. „Mu isand, kas te soovite oma uut kätt?” küsis poiss.
„Pange see külge, Jaime,” õhutas ser Kennos Kayce’ist. „Lehvitage lihtrahvale, nii et neil oleks, millest oma lastele rääkida.”
„Parem mitte.” Jaime ei tahtnud näidata rahvahulgale seesugust kuldset petuvärki. Nähku nad seda könti. Nähku nad seda santi. „Aga te võite selle vajakajäämise lahkesti tasa teha, ser Kennos. Lehvitage kahe käega ja siputage jalgadega, kui teile nii meeldib.” Ta võttis ratsmed vasakusse kätte ja pööras oma hobuse ringi. „Payne,” hõikas ta, kui teised ennast rivisse võtsid, „sina ratsutad minu kõrval.”
Ser Ilyn Payne sõitis Jaime kõrvale. Ta nägi välja nagu kerjus tantsupeol. Tema rõngasturvis oli vana ja roostes ja selle all kandis ta kõvastatud nahast määrdunud jakki. Ei mehel endal ega tema hobusel polnud ühtegi vapimärki; tema kilp oli nii sälguline ja mõlkis, et oli raske aimata, milline värv seda kunagi katta võis. Morni näo ja sügavalt aukus silmadega ser Ilyn Payne sarnanes surma endaga… mida ta oligi juba aastaid olnud.
Aga enam mitte. Ser Ilyn oli pool Jaime hinnast selle eest, et ta oma lapskuninga käsule taltsalt kuuletus nagu üks tubli väike ülempealik ikka. Teine pool sellest hinnast oli ser Addam Marbrand. „Ma vajan neid,” oli Jaime oma õele öelnud ja Cersei ei olnud talle vastu hakanud. Küllap on tal hea meel, et ta neist lahti sai. Ser Addam oli Jaime lapsepõlvesõber ja tumm timukas oli kuulunud nende isale – kui ta üldse kellelegi kuulus. Payne oli olnud Käe ihukaitsesalga ülem, kui teda kuuldi praalimas, et tegelikult oli isand Tywin see, kes valitses Seitset Kuningriiki ja ütles kuningas Aerysele, mida teha tuleb. Aerys Targaryen jättis ta selle eest keelest ilma.
„Avage värav,” ütles Jaime ja Kuldiramm hõikas oma kõmiseval häälel:
„AVAGE VÄRAV!”
Kui Mace Tyrell oli trummide ja viiulite saatel Porivärava kaudu linnast välja marssinud, palistasid tänavaid tuhanded, kes teda hõisates teele saatsid. Poisikesed olid rongkäiguga ühinenud ja Tyrellide sõjameestega kaasa marssinud, pead püsti ja jalad kõrgelt käimas, nende õed aga saatsid ülalt akendelt õhusuudlusi.
Täna polnud see nii. Paar libu hõikusid kutsuvalt, kui nad möödusid, ja üks lihapirukate müüja pakkus valjul häälel oma kaupa. Kingsepa platsil pidasid kaks kaltsakat varblast mitmesajapealisele lihtrahvahulgale jutlust, manades hukatust jumalavallatute meeste ja kuradikummardajate peale. Rahvahulk andis kolonnile teed. Nii varblased kui kingsepad vaatasid nende möödumist tuimalt pealt. „Nad armastavad rooside lõhna, kuid ei salli lõvisid,” nentis Jaime. „Mu õde võiks selle endale kõrva taha kirjutada.” Ser Ilyn ei vastanud midagi. Oivaline kaaslane pikal ratsaretkel. Ma hakkan temaga vestlemist nautima.
Suurem osa tema väesalgast ootas teda linnamüüride taga – ser Addam Marbrand oma ratsapiiluritega, ser Steffon Swyft oma moonavooriga, vana ser Boniferi Hea Püha Sadakond, Sarsfieldi ratsavibukütid, meister Gulian nelja puuritäie kaarnatega, kakssada soomusratsanikku ser Flement Braxi juhtimisel. See polnud kokkuvõttes suur vägi – ühtekokku alla tuhande mehe. Suuremat hulka polnud Vetevoo alla mingil juhul tarvis. Üks lannisterlaste vägi ja sellest veelgi arvukam Freyde malev piirasid juba seda lossi; viimane sõnum, mille nad olid linnuga saanud, lasi aimata, et piirajatel oli raskusi enda äratoitmisega. Brynden Tully oli maa lagedaks teinud, enne kui oma müüride varju tõmbus.
Ega seal polnudki enam midagi lagedaks teha. Nii palju kui Jaime oli Kolmjõe kanti näinud, polnud seal peaaegu ühtki põletamata põldu, rüüstamata linna, pilastamata näitsikut. Ja nüüd saadab mu armas õde mu lõpule viima seda tööd, mida Amory Lorch ja Gregor Clegane alustasid. See tõi talle mõru maitse suhu.
Kuningalinna vahetus läheduses oli kuningatee nii ohutu, kui ükski tee sellistel aegadel olla sai, kuid Jaime saatis ikkagi Marbrandi koos tema piiluritega ette maad kuulama. „Robb Stark tabas mind Sahisevas metsas ootamatult,” ütles ta. „Rohkem sellist asja ei juhtu.”
„Minu sõna selle peale.” Marbrandil oli silmanähtavalt hea meel, et ta oli jälle sadulas ja kandis linnaväe kuldkollase villase mantli asemel oma suguvõsa suitsuhalli mantlit. „Kui ükskõik milline vaenlane tuleb meile lähemale kui kolmkümmend penikoormat, saad sa sellest kohe teada.”
Jaime oli andnud karmi käsu, et ükski mees ei tohi ilma tema loata rivist lahkuda. Ta teadis, et vastasel juhul hakkavad igavlevad ülikupojad pudulojuseid laiali peletades ja vilja maha sõtkudes üle nurmede kappama. Linna läheduses oli veel näha lehmi ja lambaid, puudel õunu ja põõsastel marju, odra- ja kaera- ja talinisuhakke, teedel vankreid ja härjakaarikuid. Kaugemal polnud nii roosilist pilti loota.
Väe eesotsas ratsutades, vaikiv ser Ilyn tema kõrval, oli Jaime lausa rahul. Päike soojendas tema selga ja tuul sasis tema juukseid nagu naise sõrmed. Kui Väike-Lew Piper nende juurde kappas, kiiver põldmarju täis, sõi Jaime ühe kamalutäie ja käskis poisil ülejäänu teiste kannupoiste ja ser Ilyn Payne vahel ära jagada.
Vaikimine tundus Payne’ile sama hästi sobivat nagu tema roostes rõngasrüü ja kõvastatud nahast vammus. Ainsad helid, mis teda saatsid, olid tema ruuna kapjade plagin ja mõõga tärin tupes iga kord, kui ta end sadulas kohendas. Kuigi ta rõugearmiline nägu oli morn ja tema silmad külmad nagu talvist järve kattev jää, adus Jaime, et mehel oli kaasatuleku üle hea meel. Ma lasin tal endal valida, mõtles ta. Ta oleks võinud keelduda ja Kuninga Kohtumõistjaks edasi jääda.
Ser Ilyni ametissenimetamine oli olnud Robert Baratheoni pulmakink oma mõrsja isale – see hõlbus amet oli Payne’ile hüvitus keele eest, millest ta oli Lannisteride koja teenistuses ilma jäänud. Ta oli suurepärane timukas. Ta ei olnud ühtegi hukkamist vussi keeranud ja pidi harva kaks korda lööma. Ja tema vaikimine mõjus kuidagi õudustäratavalt. Harva oli üks Kuninga Kohtumõistja oma ametisse nii hästi sobinud.
Kui Jaime otsustas ta kaasa võtta, otsis ta üles ser Ilyni eluaseme Reeturiraja lõpus. Jässaka poolümara torni ülemine korrus oli jaotatud kongideks, mis olid mõeldud vangidele, kes vajasid teatud mugavusi – vangivõetud rüütlid või ülikuvõsud, kes ootasid lunaraha või väljavahetamist. Sissekäik õigesse vangikotta asus alumisel korrusel, sinna pääses läbi sepistatud rauast ukse, mille taga oli teine, pinnulisest hallist puust uks. Vahepealsetel
