teki alla puges. Ta oli teinud selle vea, et pruukis suud, kui ser Gregor vaikust soovis, ja seepärast oli Mägi soomusrusikaga tal hambad puruks löönud ja ühtlasi purustanud tema ilusa väikese nina. Kindlasti oleks Mägi teinud veel hullematki, kui Cersei poleks teda Kuningalinna kutsunud, et ta Punase Siu odale vastu astuks. Jaime ei leinanud teda taga. „Pia on siin lossis sündinud,” ütles ta ser Boniferile. „See on tema ainuke kodu.”
„Ta on kõlvatuse astja,” sõnas ser Bonifer. „Ma ei taha, et ta minu meeste ligiduses oma… kehaosadega edvistab.”
„Mulle tundub, et temast pole enam edvistajat,” vastas Jaime, „aga kui ta on teile nii vastumeelne, siis võtan ma ta kaasa.” Ta mõtles, et teeb tüdrukust ehk pesunaise. Tema kannupoistel polnud midagi selle vastu, et tema telki üles panna, tema hobust sugeda ja tema turvist puhastada, tema rõivaste eest hoolitsemist aga ei pidanud nad meeste tööks. „Kas te suudate Harrenhali ainult oma Püha Sajakonna abil enda käes hoida?” küsis ta. Kuna salk oli Kärejõel kaotanud neliteist meest, oleks seda õigupoolest pidanud nimetama Pühaks Kaheksakümne Kuueks, kuid Jaime ei kahelnud, et ser Bonifer täiendab taas oma ridu, niipea kui ta leiab piisavalt jumalakartlikke noorsõdurid.
„Ma ei näe selles midagi rasket. Vanaeit valgustab meile teed ja Sõdalane annab meie käsivartele rammu.”
Vastasel juhul tuleb Võõras kogu teie vagale kambale järele. Jaime polnud küll kindel, kes oli tema õde veennud, et Harrenhali lossivalitsejaks tuleks nimetada ser Bonifer, kuid selle ametissemääramise taga võis aimata Orton Merryweatheri kätt. Jaimele meenus ähmaselt, et Hasty oli varem olnud Merryweatheri vanaisa teenistuses. Ja porgandikarva juustega ülemkohtunik oli just seesugune lihtsameelne narr, kes eeldas, et mees hüüdnimega „Hea” on nimelt see õige rohi, mis ravib Jõgedevahe haavu, mille olid löönud Roose Bolton, Vargo Hoat ja Gregor Clegane.
Aga ehk oli tal õiguski. Hasty oli pärit tormimaadelt ja seega polnud tal Kolmjõe kandis ei sõpru ega vaenlasi; ei ühtegi veritasu, maksmata võlgu ega tasu ihkavaid lähikondlasi. Ta oli arukas, õiglane ja kohusetruu ja tema Püha Kaheksakümmend Kuus olid ühed paremini distsiplineeritud sõdurid Seitsmes Kuningriigis ja oli kena vaadata, kuidas nad oma kõrget kasvu hallide ruunadega kohapeal tiirutasid ja neid tagajalgadele tõstsid. Pisinäpp oli kord pillanud, et küllap on ser Bonifer ka oma ratsanikud ära ruunanud – nende maine oli niivõrd laitmatu.
Siiski kahtles Jaime sellistes sõjameestes, keda tunti rohkem nende ilusate hobuste kui nende poolt surmatud vaenlaste järgi. Palvetada nad vast oskavad, aga võidelda? Tema teada ei olnud nad Kärejõe lahingus endale häbi teinud, kuid nad polnud seal ka silma paistnud. Ser Bonifer ise oli nooruses olnud paljutõotav rüütel, kuid temaga oli midagi juhtunud – mõni kaotus või napp surmast pääsemine – ja pärast seda oli ta leidnud, et piigivõitlus on üks tühine tegevus, ja piigi igaveseks käest pannud.
Harrenhali tuleb aga valitseda ja Cersei määras valitsejaks just selle Baelor Pühaperse. „Sellel lossil on halb kuulsus, ja kaugeltki mitte põhjuseta,” hoiatas Jaime oma vestluskaaslast. „Harren ja tema pojad pidavat seniajani öösiti saalides ringi uitama, üleni leekides. Need, kes seda nägema juhtuvad, süttivad ka ise põlema.”
„Mina kummitusi ei pelga, ser. „Seitsmeharulises tähes” on kirjutatud, et vaimud, tondid ja kodukäijad ei saa vagale mehele kurja teha, sest usk on tema soomusrüü.”
„Eks soomustage ennast siis pealegi usuga, kuid kandke ka rõngassärki ja plaatrüüd. Tundub, et kõik need, kes seda lossi valitsevad, lõpetavad halvasti. Mägi, Sikk, ka mu isa…”
„Andestage mulle mu sõnad, kuid nemad ei olnud jumalakartlikud mehed nagu meie. Meid kaitseb Sõdalane ja kui mõni kardetav vaenlane peaks meid ähvardama, pole abi kuigi kaugel. Meister Gulian jääb oma kaarnatega meie juurde, isand Lancel oma meestega on ligidal Darry lossis ja Neitsiallika on isand Randylli võimu all. Kolmekesi koos püüame me kinni ja hävitame kõik lindpriid, kes siinkandis ringi hulguvad. Kui see saab tehtud, juhatavad Seitse talurahva tagasi nende küladesse, et nad põlde künnaksid ja külvaksid ja kõik üles ehitaksid.”
Vähemalt need, keda Sikk maha ei tapnud. Jaime haakis oma kuldsõrmed veinipeekri jala ümber. „Saatke mulle kohe sõna, kui mõni Siku Vahva Vennaskonna mees teie kätte satub.” Võõras oli küll Sikuga arved klaarinud, enne kui Jaime temani jõudis, kuid paks Zollo ja Tubatäkk, Rorge, Ustav Urswyck ja teised uitasid ikka veel vabalt ringi.
„Et te saaksite neid piinata ja nad tappa?”
„Teie minu asemel vist andestaksite neile?”
„Kui nad oma patte siiralt kahetseksid… jah, ma kaelustaksin neid kui oma vendi ja palvetaksin koos nendega, enne kui ma nad tapapakule saadaksin. Patte saab andestada. Kuritööd nõuavad karistust.” Hasty pani peopesad vastamisi, sõrmed püsti, mis meenutas Jaimele häirivalt tema isa. „Kui me Sandor Clegane’iga kokku põrkame, siis mida te soovitate mul teha?”
Palveta kogu hingest ja põgene, mõtles Jaime. „Läkitage ta tema kallile vennale järele ja rõõmustage, et jumalad lõid seitse põrgut. Üks jääks mõlema Clegane’i jaoks kindlasti väikseks.” Ta upitas ennast kohmakalt jalule. „Beric Dondarrioniga on teine lugu. Kui ta peaks teie kätte sattuma, siis hoidke teda elus, kuni ma naasen. Ma tahan viia ta tagasi Kuningalinna, köis kaelas, ja lasen ser Ilynil tal poole kuningriigi nähes pea maha lüüa.”
„Aga see myrlasest preester, tema sabarakk? Räägitakse, et ta levitab kõikjal oma valeusku.”
„Tapke ta maha, andke talle suud või palvetage koos temaga, nii nagu soovite.”
„Mul pole vähimatki soovi sellele mehele suud anda, mu isand.”
„Kindlasti ütleks ta teie kohta sedasama.” Jaime muie moondus haigutuseks. „Vabandage mind. Ma jätaksin teid nüüd üksi, kui teil midagi selle vastu pole.”
„Mitte vähematki, mu isand,” vastas Hasty. Küllap tahtis ta palvetada.
Jaime tahtis võidelda. Ta läks kaht astet korraga võttes trepist alla, välja külma ja karge ööõhu kätte. Tõrvikuvalges hoovis võtsid Kuldiramm ja ser Flement Brax teineteiselt mõõtu ja lihtsõdurite sõõr ergutas neid kisaga.
Ser Lyle teeb Braxile tuule alla, oli Jaime kindel. Ma pean ser Ilyni üles otsima. Tema sõrmed sügelesid jälle mõõga järele. Ta sammus kärast ja valgusest eemale. Ta läks kaetud silla alt läbi ja ületas Kivivoolu hoovi, enne kui taipas, kuhu ta suundub.
Karuaugule liginedes märkas Jaime hõõguvat laternat, mille kahvatu jäine valgus langes kiviistmete järskudele ridadele. Tundub, et keegi on juba enne mind siia jõudnud. Karuauk oli tantsuks hea koht; võib-olla oli ser Ilyn tema mõtet ette aimanud.
Kuid augu ääres seisev rüütel oli suuremat kasvu – turd habemik mees puna-valges ülekuues, mida ehtisid greifid. Connington. Mida tema siin teeb? All liival vedeles ikka veel karu korjus, ehkki sellest olid alles veel vaid luud ja hatune poolpõlenud nahk. Jaime tundis looma vastu äkilist haletsust. Vähemalt suri ta võideldes. „Ser Ronnet,” hõikas ta, „kas te eksisite ära? Ma tean, et see on suur loss.”
Punane Ronnet kergitas laternat. „Ma tahtsin näha, kus see karu tolle mitte just kauni neiuga tantsis.” Tema habe kiiskas valguses, nagu oleks see leekides. Jaime tundis tema suust hoovavat veinilõhna. „On see tõsi, et piiga võitles alasti?”
„Alasti? Ei.” Jaime imestas, kust see lugu oli niisugust vürtsi juurde saanud. „Pajatsid panid talle selga roosa siidkleidi ja pistsid talle pihku turniirimõõga. Sikk tahtis, et tema surm nalja
