rääkida, oli ta jätnud vangikoja asjakorraldused oma alluvate hooleks, kellest polnud kuigi palju tolku.
Kuid pärast teist Daeronit ei olnud riigil peaülekuulajat olnud ja viimane vanglaülem oli olnud riidekaupmees, kes ostis selle ametikoha Roberti valitsemisajal Pisinäpu käest. Kahtlemata lõikas ta sellega mõned aastad kena kasu, kuid tegi siis vea, sõlmides koos mõnede teiste rikaste lollpeadega vandenõu Stannise Raudtroonile tõstmiseks. Nad nimetasid ennast „Sarvemeesteks” ja seepärast lasi Joffrey neile hirvesarved pähe naelutada, enne kui ta nad üle linnamüüride lennutas. Niisiis oli nüüd Rennifer Longwaters – vangivahtide küürakas ülem, kes tüütult kinnitas, et tema soontes voolab „tilgake loheverd” – see, kes vangikoja ukse Jaimele lahti tegi ja juhatas ta üles kitsast trepist müüride vahel, kus Ilyn Payne oli viisteist aastat elanud.
Tema ruumid lehkasid roiskunud toidu järele ja kõrkjad kubisesid söödikutest. Sisenedes oleks Jaime peaaegu ühe roti otsa astunud. Payne’i kahekäemõõk lebas pukklaual luisu ja võidunud õliriide kõrval. Relv oli laitmatu, selle tera sätendas siniselt hämaras valguses, kuid mujal vedelesid põrandal mustad riidekuhjad ja rõngasrüü ja turvise osad, mis punetasid roostest. Jaime ei jaksanud lõhkisi veinikanne kokku lugeda. See mees ei hooli muust kui tapmisest, mõtles ta, kui ser Ilyn ilmus välja magamiskambrist, kust hoovas pilgeni täis ööpottide haisu. „Tema Majesteet käskis mul Jõgedevahe maad tagasi vallutada,” ütles Jaime timukale. „Ma tahan, et te minuga kaasa tuleksite… kui te suudate kõigest sellest siin lahkuda.”
Vastuseks oli vaikus ja pikk ainitine pilk. Kuid just siis, kui Jaime oli valmis ringi pöörama ja lahkuma, noogutas Payne talle. Ja siin ta nüüd on. Jaime heitis oma kaaslasele pilgu. Ehk on meil mõlemal siiski veel lootust.
Selle päeva õhtul jäid nad laagrisse künkal seisva Hayfordide lossi ees. Loojangu ajaks oli künka alla, selle kõrval voolava jõe kallastele kerkinud sadakond telki. Jaime pani ise vahtkonnad välja. Ta ei uskunud, et linnale nii lähedal võiks midagi juhtuda, kuid ka tema onu Stafford ei olnud osanud omal ajal Härjaristil ohtu karta. Juhuse hooleks ei maksnud midagi jätta.
Kui Jaime sai lossist kutse minna emand Hayfordi lossivardjaga õhtust sööma, võttis ta endaga kaasa ser Ilyni ja ser Addam Marbrandi, ser Bonifer Hasty, Punase Ronnet Conningtoni, Kuldirammu ja veel kümmekond rüütlit ja ülikut. „Ma peaksin vist käe külge panema,” ütles ta Peckile enne kui üles lossi minema hakkas.
Poiss tõi selle talle kohe. Käsi oli sepistatud kullast, väga elutruu, pärlmutrist küüntega, sõrmed ja pöial konksus, et nendega saaks peekrijala ümbert kinni võtta. Ma ei saa võidelda, juua aga küll, mõtles Jaime, kui poiss pingutas rihmu, millega käsi ta köndi külge kinnitati. „Nüüdsest hakatakse teid hüüdma Kuldkäeks, mu isand,” oli relvasepp Jaimele kinnitanud, kui käe esimest korda tema randme külge sättis. Ta eksis. Ma jään surmani Kuningatapjaks.
Kuldkäsi pälvis õhtusöögi ajal hulga imetlevaid märkusi, kuni Jaime ühe veinipeekri ümber ajas. Siis ei suutnud ta ennast rohkem vaos hoida. „Kui see neetud asi teile nii kangesti meeldib, siis kaksake oma mõõgakäsi maha ja ma annan selle teile,” ütles ta Flement Braxile. Pärast seda kätt rohkem ei mainitud ja Jaime sai rahus veini juua.
Lossiemand oli trullakas mudilane, kes oli vähem kui aasta vanusena paari pandud ühe Lannisteriga, Jaime nõo Tyrekiga. Nooremand Ermesande, kes oli topitud väikesesse kuldkangast kleiti, mida ehtis Hayfordide vapp – tillukestest nefriithelmestest roheline ristornament ja heleroheline lainejoon – toodi kombetäiteks külalistele kaeda. Peagi aga pistis tüdruk tönnima, mispeale ta viidi kähku tagasi voodisse oma amme juurde.
„Kas meie noorisand Tyrekist pole midagi kuulda?” küsis lossivalitseja, kui lauale toodi lõheroog.
„Mitte midagi.” Tyrek Lannister oli kadunuks jäänud Kuningalinna rahutuste ajal, kui Jaime oli veel vangina Vetevool. Poiss oli nüüd neljateistkümne aastane – kui ta veel elus oli.
„Ma juhtisin isand Tywini käsul ise ühte otsingut,” sõnas Addam Marbrand oma kala luudest puhastades, „kuid ei saanud teada rohkem kui Bywater enne mind. Viimati nähti poissi hobuse seljas, kui rahvajõuk linnaväelaste ahelast läbi murdis. Hiljem… jah, tema ratsu leiti üles, kuid ilma ratsanikuta. Tõenäoliselt kisti ta sadulast maha ja tapeti ära. Aga kui see on nii, siis kus on tema surnukeha? Miks jättis jõuk teised laibad maha vedelema, aga teda mitte?”
„Elusana oleks ta rohkem väärt,” oletas Kuldiramm. „Iga Lannisteri eest saaks priske lunaraha.”
„Kahtlemata,” nõustus Marbrand, „aga keegi pole tema eest lunaraha küsinud. Poiss on lihtsalt kadunud.”
„See poiss on surnud.” Jaime oli ära joonud kolm peekritäit veini ja tema kuldkäsi tundus iga hetkega raskemaks muutuvat. Konks kõlbaks mulle sama hästi. „Küllap heitsid nad ta jõkke, kui aru said, kelle nad olid tapnud, ja lõid mu isa raevu kartma. Kuningalinn on seda varemgi maitsta saanud. Isand Tywin ei jäänud kunagi kellelegi võlgu.”
„Mitte kunagi,” nõustus Kuldiramm ja sellega jutul oli lõpp.
Siiski jäi Jaime hiljem, talle ööbimiseks antud tornikambris, asja üle mõtlema. Tyrek oli koos Lanceliga olnud kuningas Roberti kannupoiss. Teadmine võis olla väärtuslikum kui kuld, tapvam kui pistoda. Seepeale läks Jaime mõte naeratavale ja lavendlist lõhnavale Varysele. Eunuhhil oli käsilasi ja keelekandjaid kogu linnas. Tema jaoks oleks olnud väga lihtne lasta Tyrek segamöllus kinni nabida… juhul, kui ta ette teadis, et rahvamurd mässama hakkab. Ja Varys teadis kõike – või vähemalt nii ta meile väitis. Ometi ei hoiatanud ta Cerseid nende rahutuste eest. Ja ta ei käinud ka sadamas Myrcellat ära saatmas.
Jaime tegi aknaluugi lahti. Öö kiskus jahedaks ja taevasse oli tõusnud kuusirp. Tema käsi helkis tuhmilt selle valguses. Eunuhhe sellega ei kägista, aga raskust on piisavalt, et see libe naeratus verepudruks tampida. Tal oli tahtmine kedagi lüüa.
Kui ta ser Ilyni juurde läks, teritas too oma kahekäemõõka. „On aeg,” ütles Jaime. Timukas tõusis ja järgnes talle, pragunenud nahksaapad järske kiviastmeid kaapimas, kui nad trepist alla läksid. Relvakoja kõrval oli väike hoov. Jaime otsis välja kaks kilpi, kaks poolkiivrit ja kaks tömbistatud turniirimõõka. Ta ulatas ühe Payne’ile ja võttis teise vasakusse kätte ning lükkas parema käsivarre läbi kilbirihmade. Tema kumerad kuldsõrmed sobisid küll haakimiseks, kuid mitte kinnihoidmiseks, mistõttu kilp püsis ta käel lõdvalt. „Te olite varem rüütel, ser,” ütles Jaime. „Mina ka. Vaatame siis, kes me nüüd oleme.”
Ser Ilyn tõstis vastuseks mõõga ja Jaime alustas kohe rünnakut. Payne oli sama roostes nagu ta rõngassärk ja Brienne’ist nõrgem, kuid sellegipoolest tõrjus ta Jaime iga hoobi oma mõõgaga või seadis kilbi ette. Nad tantsisid kuusirbi valgel ja tömbid mõõgad laulsid oma teraselaulu. Tumm rüütel lasi Jaimel mõnda aega seda tantsu juhtida, kuid hakkas lõpuks hoobile hoobiga vastama. Kui ta ründama asus, tabas ta Jaime puusa, siis õlga, siis käsivart. Kolm korda pani ta vastase pea kumisema löökidega kiivri pihta. Üks hoop rebis kilbi Jaime paremalt käelt ja oleks peaaegu purustanud rihmad, mis tema kuldkätt köndi küljes hoidsid. Kui nad lõpuks mõõgad langetasid, oli Jaime sinikaid üleni täis ja läbi tümitatud, kuid veiniuim oli lahtunud ja tema pea oli selge. „Me tantsime veel,” lubas ta ser Ilynile. „Homme ja ülehomme. Me tantsime iga päev, kui ma võitlen vasaku käega sama hästi, nagu ma paremaga iial olen võidelnud.”
Ser Ilyn avas suu ja tõi kuuldavale mingi klugina. Naer, mõistis Jaime. Tal kihvatas sees.
Hommiku saabudes ei söandanud keegi kaaslastest tema vermeid jutuks võtta. Keegi neist poleks nagu öist mõõkade tärinat kuulnudki. Ent kui nad mäest alla tagasi laagrisse
