on ühe surnud parlamendiliikme asemel esitatud järelvalimiste kandidaadiks Hoopwesterni ringkonnas,” ütles ta.
„Mida …” ütlesin silmi pilgutades, saamata kõigest kohe aru.
„Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?”
„Sa siis ütled, et … tahad ametisse saada?”
„Sinu Ameerika semu Chuck võiks öelda, et ma tahan ametisse saada, aga meie sinuga oleme Inglismaal, nii et ma kandideerin parlamenti.”
Ma ei teadnud, mida peaksin ütlema. Lahe? Kui jube? Miks?
Suutsin vaid kogeleda: „Kas lähed läbi?”
„See on kahtlane ringkond. Võimatu on midagi öelda.”
Ma vaatasin ähmase pilguga selles isikupäratus toas ringi. Ta ootas ning oli tunda, et kannatamatult.
„Ja mis see ettepanek siis on?”
„Noh, vaata …” Miski temas lõdvenes. „Vivian Durridge kohtles sind julmalt.”
„Jah, seda ta tegi.”
„Süüdistada sind uimastite tarvitamises … See oli tema enda väljamõeldis.”
„Aga mille eest?” küsisin hämmeldunult. „Kui ta ei tahtnud mind enam näha, miks ta seda siis niisama ei öelnud?”
„Ta rääkis mulle, et sinust ei saa eales rohkem kui keskmise tasemega amatööri. Mitte iial kutselist tippdžokit. Et see, mida sa teed, on ajaraiskamine.”
Ma ei suutnud seda uskuda. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Avaldasin häälekat protesti. „Aga see meeldib mulle.”
„Jah, ja kui sa ausalt endasse vaatad, pead möönma, et meeldivast ajaraiskamisest sulle praeguses olukorras ei piisa.”
„Mina pole sina,” ütlesin ma. „Mul ei ole sinu … sinu …”
„Indu?” pakkus ta.
Mõtlesin selle üle nukralt ja noogutasin.
„Aga mulle meeldib, et sa oled piisavalt intelligentne ja … kuidas nüüd öelda … julge … pean ma silmas.”
Kui ta oli kavatsenud mind meelitada, siis see läks tal muidugi korda. Vaid vähesed noorukid võiksid sellise hinnangu peale lihtsalt käega lüüa.
„Isa …” tegin jutuga algust.
„Minu meelest me leppisime kokku, et sa kutsud mind papsiks.”
Ta oli nõudnud, et ma ütleksin talle lapsevanema, õpetaja ja õpilase ühisvestlusel „paps”, ja nii olin ma ka teinud, kuid sisimas jäi ta mulle alati isaks, mu ametlikuks ja hoolitsevaks ülevaatajaks.
„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin ma.
Ta ei andnud ikka veel otsest vastust. Vaatas vaid hajameelselt aknast välja ning seejärel mu põrandal lebavat jakki. Mängles oma sõrmedega, mis tõi mulle meelde Sir Viviani, ning ütles lõpuks: „Ma tahan, et sa võtaksid vastu sulle Exeteri ülikoolis eraldatud koha.”
„Oo.” Ma üritasin mitte näida hämmastunud ega pahasena, kuigi mind valdasid mõlemad tunded. Ent ta jätkas, otsekui oleksin ma alustanud pika ja kuuldava vastulausega.
„Sa lubasid endale ühe vaheaasta, kas oli nii?”
Niinimetatud vaheaasta oli parajasti moes olev paus kooli ja ülikooli vahel, seda hinnati kõrgelt ja peeti vajalikuks, et saada enne akadeemilise kraadi omandamist elukogemusi. Selle juures oli palju head … ja vähe halba.
„Aga sa olid nõus, et ma jätan aasta vahele,” vaidlesin vastu.
„Ma ei keelanud sulle seda. Need on erinevad asjad.”
„Aga … kas sa saad seda keelata? Ja miks sa tahad seda teha?”
„Kuni sina pole saanud kaheksateistkümneaastaseks, on mul seaduslik õigus teha peaaegu kõike, mis sulle endale kasuks tuleb, või, õigemini öelda, mida mina pean sinu jaoks kasulikuks. Ben, sa pole ju loll. Sa tead, et see on tõsi. Järgmised kolm nädalat, kuni su sünnipäevani 31. augustil, olen ma su elu eest endiselt vastutav.”
See polnud mulle uudis. Teadsin ka seda, et kuigi seaduse järgi peaks mu ülikooli baashariduse kinni maksma riik, polnud mul õigust saada elatisraha ega mingeid stipendiume, sest mu isa oli rikas. Ennast oma käe peal kolledžist läbi vedada, mis küll mõnes riigis oli võimalik, ei tulnud Suurbritannias eriti kõne alla. Kui järele mõelda, siis ilma isapoolse rahalise toetuseta poleks mul ülikooli asja, ei Exeteri ega kuhugi mujale.
Ütlesin rahulikult: „Kui ma sult kunagi ammu seda küsisin, siis sa ütlesid, et sinu arvates pole vaheaasta üldse halb mõte.”
„Sa ei öelnud mulle, et kavatsed oma vaheaasta veeta hipodroomil.”
„Aga see on katse ise oma eluga hakkama saada!”
„Kui mitte miiniväli, täis moraalseid lõkse.”
„Sa ei usalda mind!” Isegi mina kuulsin oma hääles raevu, millega kaitsesin oma väärikust. Ent see meenutas viginat. Nüüd ütlesin jäisemalt: „Võttes sind eeskujuks, ei teinud ma midagi vääritut.”
„Ei võtnud pistist, tahad sa öelda?” Minu enda meelituskatse ei avaldanud talle mingit muljet. „Ei kaotanud meelega ühtegi võistlust? Kõik uskusid, et sa oled äraostmatu? Kas sa tahad seda öelda? Aga kust siis see kuulujutt, et sa tarvitad uimasteid? Kuulujutud hävitavad maine kiiremini kui tõde.”
Mul polnud midagi öelda. Täna hommikul näkku heidetud tõestamata süüdistus oli rebinud puruks mu rõõmsa illusiooni, et süütus kaitseb laimamise eest. Mu isa oleks selle avastuse kohta kahtlemata öelnud „küpsemine”.
Minu mõrusid mõtteid segas koputus uksele ning kohale toodi hommikusöök, mille mõte oli vabastada mind kroonilisest näljast, tekitamata seejuures erilist süütunnet. Vajadus hoida oma kaal ratsutamise tarvis all oli pannud mul mõnikord pea söömata olekust ringi käima. Ka toitu ahnelt endale sisse ahmides imestasin ma selle üle, kust mu isa teab, mida ma tegelikult söön ja mida mitte.
„Kuni sööd, võid mind kuulata,” ütles ta. „Kui sinust võiks saada maailma parim jahivõidusõidudžoki, siis ma ei paluks … seda, mida ma praegu palun. Kui sinust võiks saada näiteks Isaac Newton või Mozart või mõni teine geenius, siis oleks mõttetu paluda, et sa sellest loobuksid. Ja ma ei palu sul ratsutamisest üldse loobuda, pigem ära vali seda endale elukutseks.”
Maisihelbed ja piim olid suurepärased.
„Mul on kahtlane tunne, et sa kavatsed oma vaheaastat lõpmatuseni venitada.”
Jätsin mugimise pooleli. Ma ei saanud eitada, et tal on õigus.
„Nii et mine Exeteri, Ben. Ja saa seal täiskasvanuks. Ma ei looda, et sa saaksid kolledžis kõige kõrgemad punktid. Teine tase oleks suurepärane; kolmandal pole kah midagi viga, kuigi ma arvan, et sa saad hakkama ja su tulemused on head, nagu need alati on olnud, vaatamata sellele, et su sünniaeg pole kõige parem.”
Ma ahmisin endale sisse peekoniviilud,
