seab mu isa vastaskandidaadina üles „paksu juhmardi, kellel pole kübetki seksapiili”. Tolle mehe – Paul Bethune’i – partei oli hiljutistel järelvalimistel saanud vaid mõne üksiku parlamendikoha ning oli kindel, et Hoopwestern kuulub neile, kuna õhus oli tunda „vajadust muutuste järele”.
Järgmiste päevade jooksul nägin ma tolle mehe fotot kõikjal: tema laia naeratuse all siras loosung „Bethune on parem. Valige tema.”
See ajas mind naerma. Kas ta kavatses toetuda lahutatud naistele?
Ent tol esimesel õhtul sain ma teada üksnes seda, et ta kuulub kohalikku omavalitsusse ning et tema juuksed hakkavad hõredaks jääma. Näis, et algav kiilaspäisus võib talle valimistel tegelikult kaotuse tuua (tema vaimsetest võimetest rääkimata). Ameerikas poldud pärast sõjasangarit Eisenhowerit kiilaspead presidendiks valitud ning oli vähe neid inimesi, kes panid oma lapsele nimeks Dwight.
Hakkasin mõistma, et hääli võidetakse naeru abil ja kaotatakse dogmaatilisuse tõttu. Sain teada, et George Juliardi mehelikkus toimis tema abide roosadel nägudel nii, nagu neil oleks süda kloppima hakanud.
„Mu poeg tuleb täna koos minuga õhtusöögile,” ütles ta. „Ta saab endale Mervyni koha.” Isa selgitas, et Mervyn Teck on tema esindaja, kes ei saa mõjuvatel põhjustel Kesk-Inglismaalt kohale tulla.
Kolm erutatud daami vaatasid mu uuesti pealaest jalatallani üle ja noogutasid.
„Õhtusöök,” selgitas isa mulle lühidalt, „toimub Magavas Draakonis, selles hotellis seal teisel pool väljakut.” Ta osutas käega eendakende suunas, näidates mulle mitme viilkatusega fassaadi, mida kaunistas lõputu rida rippkorvides geraaniume meist vaevalt saja meetri kaugusel. „Me läheme sinna kella poole kaheksaks. Toimub lühike esitlus. Siis õhtusöök. Kohtumine inimestega hotelli taga asuvas vestibüülis. Kui meile esitatakse mõned head küsimused, võib lugu kesta keskööni.”
„Sa siis tahad küsimusi?” pärisin üllatunult.
„Loomulikult. Need annavad asjale põnevust. Muidu oleks väga igav.”
Küsisin jõuetult: „Mis ma pean selga panema?”
„Lihtsalt riietu korralikult. Siia tuleb ühe tähtsa nina esindaja. Nii kahtlase tulemusega järelvalimiste toetamiseks saadetakse välja kõvemad torud. Mul on algul seljas smoking, aga pärast võtan lipsu ära. Võib-olla avan ka mõned kraenööbid. Vaatame, milliseks olukord kujuneb.” Tema näkku ilmus peaaegu rahulik naeratus, ent ma tajusin, et ta on tugevasti erutatud. Ta on võitleja, mõtlesin ma. Too ebatavaline mees on mu isa. Ta purustas mu unistused ja osutas teistsugusele maailmale, mis mulle eriti ei meeldinud, ent ma pidin teda saatma, nagu ta tahtis, umbes kuu aega, ning ma kavatsesin teha tema heaks kõik mis võimalik, ja eks siis näe. Vaatame, milliseks olukord kujuneb … nagu ta ütles.
Kell pool kaheksa sammusime üle väljaku, minul jalas hallid püksid ja tumesinine pintsak (kõik äsja Brightoni kauplustest ostetud), tema mustas rätsepaülikonnas, mis juba ise lisas mulle kübekese haritust.
Teda võeti vastu vaimustushüüete ja käteplaksutamisega. Mina aina naeratasin tema kõrval ja olin kõigi vastu hirmus kena ning surusin inimestel muudkui kätt, nagu nõutud. Väikesi lapsi ei paistnud kusagil.
„Minu poeg”, ütles isa minule osutades. „See on minu poeg.”
Mõned neist umbes kaheksakümnest vastuvõtul ja õhtusöögil viibivast inimesest olid riietatud sama vormikohaselt nagu mu isa, teised nõudsid võrdsust poliitikas, väljendades seda kraenööpide avamisega või kandes ruuduliste ehisneetidega kaunistatud päevasärke.
Tähtsa nina esindaja saabus kohale, kikilips korralikult risti ja tema naine kandmas tagasihoidlikke teemantehteid. Ma jälgisin, kui pretensioonitult ja lõpmata võluvalt käitus ta võhivõõraste inimestega, ning kui saabus minu kord saada talle tutvustatud, võttis ta mu käe oma sooja kätte ja naeratas mulle silma vaadates nii laialt, otsekui oleks kohtumine minuga tema jaoks õhtu tähtsündmus. Ma mõtlesin, et mul tuleb käia veel pikk maa, enne kui ma suudan inimestega tutvudes ilmutada sel määral loomulikku ja spontaanset sõbralikkust. Mõistsin ka seda, et tähtsa nina esindaja proua naeratus oli väärt tervet valimiskastitäit poolthäältega sedeleid.
Sedamööda kuidas ruum inimestega täitus, hakkas mulle tasapisi koitma, et õhtusöök on tasuline üritus; et kui mu isa ja tähtsa nina esindajad välja arvata, olid teised pidanud siia pääsemise eest maksma. Näis, et minu eest oli maksnud mu isa. Üks isik õhtu korralduskomiteest ütles mulle, et ta poleks tarvitsenud seda teha.
„Ära kunagi võta vastu kingitusi,” oli isa mind teekonnal Brightonist siia hoiatanud. „Kingid üksnes tunduvad ohutuina, kuid nad võivad hakata sind tulevikus kummitama. Ütle ei. Maksa enda eest ise, mõistad?”
„Jah, vist sain aru.”
„Ära sea ennast kunagi olukorda, mil sa pead osutama mingi suure vastuteene, teades, et see, mida sa teed, on vale.”
„Et ära võta võõraste käest kommi?”
„Täpselt nii.”
Õhtut juhtiv proua teatas mu isale, et kui tal oleks naine, pääseks too õhtusöögile tasuta.
Isa ütles seda leebelt naeratades ja kindlalt: „Ma maksan oma poja eest. Armas Polly, ärge vaielge.”
Armas Polly pöördus teeseldud erutusega minu poole. „Teie isa, milline mees!” Tema pilk libises minust mööda ning tema nägu ja hääl muutusid helesinisest tormitumedaks. „Neetud,” ütles ta.
Loomulikult pöörasin ma pead, et näha selle peaaegu koomilise halvakspanu objekti, ja avastasin, et tegemist on umbes neljakümneaastase tõsise pilguga kõhna naisterahvaga, kes kandis päikeses pleekinud suvekleiti ning kelle päevitus käisteta valge kleidi taustal eriti silma torkas. Blondid värvitriipudega juuksed. Elujõud missugune.
Armas Polly ohkas endamisi: „Orinda!”
Orinda, too kõrvalelükatud kandidaat, andis oma parima, et valituks osutunud rivaali varju jätta, hõljus läbi ruumi, embas silmatorkava bravuuriga kõiki ja ütles valjult: „Kuuuullake, me kõik peame andma oma parima partei heaks, isegi kui otsustajad on teinud selle kohutava vea …”
„Kurat teda võtaks,” ütles armas Polly, kes, nagu ta ise mulle ütles, oli olnud üks otsustajatest.
Kõik loomulikult tundsid Orindat. Ta saavutas selle, et kohaliku telejaama operaator käis tal kannul, et kaadrid valge sihvaka naisega varjutaksid kõik muu ekraanile ilmuva.
Armas Polly turtsus vaikselt, paisates minu suunas sisisevaid uudiskilde, otsekui võiks ta plahvatada, kui ta need ainult enda teada hoiab.
„Kas teate, Dennis oli päris kena kaisukaru, ma ei saa aru, miks ta selle harpüiaga abiellus.”
Armsal Pollyl, kes ka ise kaldus meenutama kaisukaru, oli etteulatuva lõuaga nägu, millest lausa hoovas varjamatut lahkust ja heasoovlikkust. Tema huuled olid värvitud tumepunaseks, mida ta tavaliselt vist ei kasutanud: see oli tema kollaka nahaga vastuolus.
„Dennis rääkis meile, et ta tahaks, et me valiksime Orinda. Naine pani teda seda ütlema. Dennis teadis, et ta sureb.”
Orinda välgutas teise operaatori ees oma valgeid hambaid.
„Too mees on Hoopwestern Gazette’ist,” teatas armas Polly
