oli seitseteist inimest ja esmalt pidas enamik meist õigeks, et valida tuleb Orinda. Ma tean, et ta oli selles absoluutselt kindel …”
Ja minu meelest polnud ta arvesse võtnud armsat Pollyt. Pollyt ja teisi temataolisi.
Polly ütles: „Ma ei saa aru, kuidas ta julgeb oma armukese siia tuua!”
„Et …” ütlesin ma. „Mida?”
„Selle mehe, kes seisab tema selja taga. Ta oli Dennise parim sõber.”
Ma ei mõistnud, kuidas võiks Dennise parim sõber olemine teha temast otsekohe Orinda armukese, aga enne kui ma jõudsin seda küsida, kutsuti Polly eemale. Dennise parim sõber, inimene, kel õnnestus välja näha tähelepandamatu isegi smokingis ning kes mõjus pigem abstraktsiooni kui isiksusena, hoidis sellegipoolest truult Orinda selja taha: ta on pigem nagu ihukaitsja, mõtlesin ma.
Tagantjärele mõistsin ma, et härra suure nina esindajal endal on tõeliselt mõjuavaldav ihukaitsja, noor lihaseline vari, kelle tähelepanu oli suunatud inimestele, mitte oma peremehele.
Mõtlesin endamisi, kas mu isa oleks nõus sellega, et edu eest tuleb maksta ihukaitsjate palkamisega, kui ta enda valitud redelil pulkhaaval üles ronib.
Isa hakkas mööda tuba ringi käima ja andis mulle käega märku, et ma temaga kaasa tuleksin, ning mina harjutasin suure nina esindaja prouaks olemist, kuid jäin tema tasemele tugevasti alla. Ma võisin ju näidelda, aga see ei tundunud ehtne.
Inimesed ruumis hakkasid liikuma kõrvalasuva söögitoa ukse poole, kuhu oli paigutatud liiga väikese põrandapinna kohta liiga palju laudu, millest igaühe taha mahtus kümme inimest. Kohad olid kõigile välja jagatud nimeliselt, kusjuures mina ja isa sisenesime peaaegu viimastena. Avastasin, et meid mitte ainult ei paigutatud teineteisest eemale – isa muidugi suure nina esindajate ja valimisringkonna assotsiatsiooni esimehe kõrvale –, vaid mul tuli end ka pressida ruumi teises otsas proua Leonard Kitchensi ja Orinda enese vahele.
Kui Orinda märkas, kui tähtsusetul kohal ta istub, lahvatas temas valge vahkviha. Ta tõusis püsti ja vabises ning üritas tõmmata endale kõikide tähelepanu, koputades noaga vastu klaasi, kuid see heli läks kaheksakümne lobiseva ja oma kohtadel kolistava inimese üldises suminas kaotsi. Orinda raevupurse ei jõudnud tõenäoliselt tema nugadest ja kahvlitest kaugemale.
„See on solvamine! Ma istun alati laua otsas! Ma nõuan …”
Keegi ei jäänud teda kuulama.
Läbi rahvasumma nägin ma, kuidas armas Polly nägi vaeva mu isa aukohale sättimisega ning mulle tuli pähe irooniline mõte, et Orinda kimbatusse ajamine oli Polly väljamõeldis.
Orinda vahtis mind vihkava pilguga, sel ajal kui mina viisakalt püsti seistes ootasin, et ta istet võtaks. Tal olid rohelised silmad ja mustad ripsmed. Nahk punakaspruun.
„Ja kes teie olete?” küsis ta; kummardas seejärel ning napsas laualt minu ees oleva nimekaardi. Kui selgus, kes ma olen, kaotas ta kõnevõime ning tema punane suu vajus lahti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
