talle turvalise raadioruumi suunas. Max juurdles põgusalt, miks oli Burdick oma postilt lahkunud.
«Katkendlik vektor teeb asja meie jaoks lihtsamaks,» tegi Petoskey kokkuvõtte. «Arvutage välja esimene võimalus ette hoiatamata rünnata. Kui meil vähegi õnne on, peetakse kadunud laeva ussiurkeõnnetuseks.» Nullruumis hukkunuks.
Elefteriou pöördus rääkima esimese leitnandi Ruckeriga, kes rääkis Gordet’ga, kes ütles: «Söör, laeva raadiosõnumid paistavad suunatud olevat mingile teisele laevale, mis asub hüppekoha läheduses. Kui me esimese sihtmärgi neutraliseerime, hüppab teine minema ja hakkab tunnistusi andma.»
«Kas ainult üks laev peale selle esimese?»
«Nii kaugelt pole mingit võimalust öelda ilma aktiivsete sensoriteta.» Mida nad ei saanud kasutada, silma torkamata nagu päikesevalgus.
«Korraldused jäävad kehtima,» ütles Petoskey. «Peale selle, komandör, takistas lahtine last koridorides mu sillale jõudmist. See on vastuolus laeva valmisolekuga.»
Gordet jäigastus, sellest kriitikast sama maatasa tehtuna, nagu ta oli kiitusest puhevile läinud. «Selle eest hoolitsetakse, söör.»
«Kontrollige. Kus Chevrier on?» Arkady Chevrier oli peainsener. Ta pärines Revolutsioonile suure panuse andnud industrialistide suguvõsast. Tema onu juhtis Rahandusosakonda ja isa oli kindral. Mallove, Maxi boss Poliitkasvatusosakonnas, oli teda hoiatanud Chevrier’ga vastuollu minemast.
«Masinaruumis, söör,» vastas Gordet. «Ta arvas, et peavoolu ootamatu erakorralise katkestamise tagajärjeks võis olla peaakumulaatori massi tühjaksjooksmine. Saatsin ta seda korda tegema.»
«Võtke inseneriosakonnaga ühendust.»
«Jah, söör,» vastas Gordet. «Ühendage inseneriosakonda.»
Lefty toksis oma konsoolil nuppe, kuulas kõrvaklappidest, raputas pead.
Petoskey pistis tubakarulli suhu. «Kui proovisin kajutist sillaga ühendust saada, oli side maas. Kui pean võimaliku vaenlase aluse juuresolekul valima laeva siseside või elutähtsate funktsioonide vahel, siis tahan kõigepealt sidet saada. Hankige inseneriosakonnast raport olukorra kohta ja tekitage mulle ühendus laeva kõigi oluliste osadega, isegi kui peaksite seda tegema plekkpurkide ja nööri abil. Kas on selge?»
Gordet’ lõug värises, kui ta vastas. «Jahhssöör!»
Max märkis endamisi, et Gordet polnud oma tähelepanu hästi jaotanud. Ta oli teise laevaga nii hõivatud, et tal jäid märkamata oma laeva sideprobleemid. Mitu minevikus tehtud otsustusviga peegeldusid silmatorkavalt ta praeguses toimikus. Ta näis teadmatuses olevat, et see oligi põhjus, miks ta enam ise oma laeva ei juhi. Kuid ta oli järjekindel ja poliitiliselt enamvähem korrektne.
Aga Gordet võis olla ka kättemaksuhimuline litapoeg. Max jälgis, kuidas ta oma alluvate poole pöördub. «Kapral Elefteriou,» ütles Gordet. «Ma tahan täielikku raportit side olukorra kohta. Viis minutit tagasi ei ole piisavalt kiiresti. Leitnant Rucker!»
«Söör.»
«Vea oma tagumik masinaruumi. Tahan saada Chevrier’ suulise ettekande selle konsooli kaudu.» Ta tonksas seda oma sõnade rõhutamiseks rusikaga. «Kui seda viieteistkümne minuti jooksul ei tule, võite hinge kinni hoida, kui meie siin kosmoseajami sisse lülitame.»
Esimene leitnant suundus masinaruumi poole. Petoskey köhatas. «Komandör, veel üks asi.»
«Jah?»
«Nüüdsest läheme üle kahele vahetusele, kuus tundi vahis, kuus vaba. Kogu meeskond.»
«Jah, söör.»
Petoskey viipas, et Max tema juurde tuleks.
«Nii et nüüd me ootame umbes kolm päeva katkendlikku vektorit,» sõnas Petoskey vaikselt. «Sa näed siin ringi lennates välja nagu kuradima ahv, Nikomedes. Võiks su saapaidpidi teki külge kinni teipida.»
«See pole vajalik.» Petoskey polnud laevastiku ainus kapten, kes poliitohvitseri ühes kohas kinni hoiaks, kui ainult saaks. Maxil pidi olema võimalus vabalt ringi liikuda, et reetur kinni võtta.
«Kui sul oleks mingiski süsteemis kvalifikatsiooni, paneksin su tööle.»
Suurepärane põhjus kvalifikatsioonita jääda. «Ja mida te mu tegema paneksite?»
«Praegu või?» Petoskey kehitas õlgu. Siis kortsutas kulmu ja jõnksas peaga luurerühma raadioruumi poole. «Kas see on tõsi? Et…»
«Siin ei ole õige koht,» lausus Max kindlalt. Ettekujutus ei ole tegelikkus; meeskond küll teeskles, et ei kuule, mida Petoskey räägib, kuid nad kordasid iga tema suust tulnud sõna.
«Ma vihkan adareslasi ja tahan, et teaksid seda,» ütles Petoskey. «Kõike, millel on adareslastega pistmist, ma vihkan ja midagi sellist mu laeval ei ole. Nii et kui tekib mingi oht, isegi kui see tuleb mõne luuraja poolt…»
«Mingit ohtu ei teki,» väitis Max kindlalt. «Minu töö on selles kindel olla.»
«Hoolitse siis selle eest, leitnant.»
«Hoolitsen.» Max oli üllatunud. See kvalifitseerus kõige otsesemaks käsuks, mille ükski kapten oli talle poliitohvitseri ülesannete täitmise ajal andnud.
Petoskey vastas peaaegu aupakliku noogutusega. Max tahtis juba soovitada hiljem rääkida, kui Lukinov ukselt hõikas.
«Kapten. Võib-olla tahate seda kuulda. Proovisime teid kommutaatoriga kätte saada, aga see ei tööta.»
Petoskey tõmbas jalad vabaks ja järgnes luureohvitserile. Max kutsus ennast ise kaasa ja ujus järele.
Kuulamisruumis seisis – või hõljus – pika laua ääres Reedy, kõrvaklapid peas, ja tegi oma pihuarvutisse tõlkemärkmeid. Burdick oli väikese ruumi ümmargusse nurka kiilutud laua külge teibiga kinni kleepinud veoauto aku. Selle küljest jooksid juhtmed peakonsooli lahtisest paneelist sisse ja Burdick ühendas ülejäänuid. Ta tõstis pilgu oma töölt ja irvitas, kui nad uksest sisse astusid. «Hakkan elektrikuid juba lausa armastama,» tähendas ta. «Neil on kõike.»
Lukinov naeris ja ulatas Petoskeyle kõrvaklapid. «Oodake, kuni seda kuulete.»
Petoskey pani kõrvaklapid pähe. «Ma ei saa hiina keelest aru,» sõnas ta minuti pärast. «Tundub mulle alati nagu häälest ära kitarr.»
Lukinovi muie venis laiemaks. «Aga need on hääled, mitte kood, kas te ei kuule? Kodeerimise tase oli nagu odav liim.» Ta tegi oma kätega kirjaümbriku noaga lahtilõikamise liigutuse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской
