ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan»
Minu abikaasale ja perekonnale, kes alati mu seljatagust kindlustavad
Tänusõnad
Nagu alati, suur tänu järgmistele inimestele:
Carole Blake’ile, kes hoolitseb ärilise poole eest
Marion Donaldsonile, kes tegeleb loomingulise küljega
Jane Selleyle, kes otsib üles vead
Hachette/Headline’i meeskonnale, kes korraldab, et valmis raamatud poodi jõuaksid
Raamatukaupmeestele ja raamatukoguhoidjatele, kes need lugejateni toimetavad
Tõlkijatele, kes teevad suurepärast tööd, pannes loo elama teistes keeltes
Ja eriti kõigile teile, kes te loete mu raamatuid nii paljudes maades ja kirjutate mulle lihtsalt vaimustavalt oma lemmiktegelastest, – kohtadest ja – raamatutest. Tänu teile see kõik end ära tasubki! Mulle meeldib, kui te minuga ühendust võtate, võite seda teha minu kodulehe, Twitteri, Facebooki ja Pinteresti kaudu. Loodan väga, et „Minu ema saladus” teile meeldib.
Pidu
Esimene peatükk
Tilluke higipiisk veeres mööda Steffie laupa ja kogus mööda põske alla libisedes kiirust, enne kui langes plopsatusega tohutule pappkarbile, mida ta süles tassis. Ettevaatlikult läks Steffie oma sinise Citroën C3 poole ja ohkas kergendustundega, kui oli karbi viimaks kõrvalistmele pannud. Kolmekümnesekundiline käik pagaritöökojast auto juurde poleks tema meelest ka siis olnud närvesöövam, kui ta oleks kandnud lõhkeainet. Ja karbi mahapillamisel oleksid olnud täpselt sama plahvatuslikud tagajärjed.
Steffie lükkas niiske kuldpruuni juuksesalgu laubalt ära, ja mõte sellest, mis näo Roisin teeks, kui vanemate aastapäevatordiga midagi juhtuks, pani ta judisema. Koogi puudumine lööks tähtsa plaani ikka täiesti segi ja Roisin ei lasknud ometi kellelgi ega millelgi oma plaane segi lüüa. Kindel, et seekord ta ei petnud vanema õe suuri lootusi, istus Steffie juhiistmele ja keeras autoaknad alla. Siis pani ta ventilaatori viimase peale tööle, püüdes suvelõpu ootamatut kuumalainet leevendada. Viimase kahe nädala jooksul oli meedia süngete ennustuste asemel kõige märjemast augustikuust ajaloos ja püsivast jahedusest hakanud rõõmsalt märkima, et Iirimaa Dublinis on sama soe kui Ohio Dublinis ja hoopis kuumem kui Madridis, Pariisis või Roomas. Hetkel, kui Steffie ees hakkas lõpuks ometi puhuma hädist sooja õhku, mõtles ta, et oleks ju tore, kui Iirimaa majades oleksid keskkütte ja kahekordsete aknaklaaside asemel hoopis konditsioneerid ja välibasseinid.
Wexfordis asuva vanematekodu Aranbegi õuele tasunuks sel õhtupoolikul küll basseini igatseda. Aga isegi siis, kui nad saanuksid seda endale lubada, polnud Pascal ja Jenny inimesed, kes oleksid paigaldanud midagi sellist, mida saaks kasutada umbes ühel suvel viiest. Steffie ja teised külalised peavad nende neljakümnenda pulma-aastapäeva peol ennast lihtsalt suure hulga külmade jookidega jahutama.
Steffie hingas aeglaselt välja, mõeldes üllatusele, mille nad teevad vanematele, kes on õndsas teadmatuses asjaolust, et satuvad koju jõudes peole. Ta polnud päris kindel, kas nende üllatamine on ikka hea mõte, aga Roisin oli järeleandmatu ja Steffiele oli pikaajalisest kogemusest teada, et kui õde on midagi pähe võtnud, siis tema meelt muuta on üsna lootusetu ettevõtmine. Ta pomises süngelt omaette, et kui Roisin järgmine kord jälle helistab ja mingist salaplaanist räägib, kõik juhtnöörid annab ja raske töö minu kaela jätab, siis teengi nii, nagu ma pidevalt endale lubanud olen, ja ütlen, et mul on liiga palju tegemist, et osa võtta. Tuletan talle meelde, et ma töötan täisajaga, isegi kui mu kontor on Davey endises magamistoas. Ütlen oma arvamuse välja, olen tugev, otsustav ja asjalik, ei luba endale midagi pähe määrida ainuüksi sellepärast, et ta on minust kaksteist aastat vanem ja arvab, et see annab talle õiguse mind kamandada.
Steffie nautis natuke aega fantaasiapilti sellest, kuidas ta käsib Roisinil uttu tõmmata, ja naeratas siis pilklikult. Nii ei juhtu küll mitte kunagi, sest Seffie teadis, et sellist loodusjõudu, nagu on Roisin täies organiseerimishoos, ei peata miski, mida ta ka ei ütleks. Pealegi ei kamanda ta ainult mind, teadis Steffie. Ta käitub ka teistega samamoodi ja me kõik oleme sellega nõus, sest Roisin on sündinud liider, metoodiline ja korralik, aga meie, teised, isa võib-olla välja arvatud, oleme liiga laisad, et midagi ette võtta. Kui Citroën Steffie üllatuseks nii palju kiirust kogus, et uimerdavast Fiestast mööduda, pomises Steffie, et kõige üllatavam on asja juures see, et minul on oma äri ja Roisin on kodune pereema. Aga kui ta oli seda mõelnud, möönis ta, et tema ja õe olukord on just vastupidine sellele, mis see tundus olevat. Roisin oli olnud väga edukas seal kindlustuskompaniis, kus ta töötas, ja alles siis, kui sündis tema kolmas laps Dougie, otsustas ta, et peab pühendama rohkem aega perele. Ja enda kirjeldamine täiskohaga emana, nagu Roisin tegi, oli silmakirjalik. Ta tegi vahel endiselt kindluskompaniidele lepingulisi töid, oli kohaliku kooli lastevanemate nõukogu aktiivne liige ja juhatas parajasti alla kümneste laste spordilaagrit. Tema päev oli viimase kui sekundini korraldatud ja põhjendatud ning ta mainis pidevalt, et tal on rohkem tegemist kui kunagi varem. Aga Steffie oli venna endisesse magamistuppa seadnud sisse oma Butterfly Creative’i, sest ta polnud kusagilt leidnud tööd arvutigraafikuna, ja väitis, et aeg, mille ta sotsiaalmeedias istudes surnuks lõi, oli oluline suhtlemiseks, et tema kaubamärki tähele pandaks.
Steffiele meeldis mõelda, et ise enda ülemus olemine sobib tema iseseisva ja vabameelse olemusega, aga ta oli siiski rahutust tekitavalt teadlik, et tema praegune staatus sellise firma omanikuna, mille ainus töötaja ta on, oli seotud pigem tema kollektiivivaimu puudumise kui ärivaimu olemasoluga. Oma eelmisest töökohast linna teises otsas asuvas disainistuudios jäi ta äkitselt ilma, kui keeldus osalemast kampaanias, kus taheti ehtesarja reklaamiks kasutada pilte poolalasti naistest.
Mõlemad vanemad olid Steffie suhtumist igati toetanud (kuigi ta pidi isalt ülevoolavalt vabandust paluma, sest isa oli laenanud talle raha Citroëni ostmiseks ja ta ei saanud kohe tagasi maksta), aga kui Roisin juhtunust kuulis, ei suutnud ta oma pahameelt varjata.
„Kas sa oled peast segi läinud?” küsis ta, enne kui hakkas pikalt ja laialt seletama, et kui ikka tööd on vaja, siis tuleb põhimõtted alla suruda. „Sa pead olukordadega kohanema, Steffie.”
„Sa ei saa ju nii arvata,” kostis Steffie, kui Roisin lõpuks korraks vait jäi, et hinge tõmmata. „Mitte siis, kui see olukord on häbitult seksistlik. Kui töös ei saa olla põhimõtteid, mis mõtet sellel siis üldse on?”
Roisin ütles, et tuleb olla praktiline ja mõista, mis on oluline.
„Minu põhimõtted on mulle väga olulised,” väitis Steffie.
„Oh, saa ometi täiskasvanuks. Sa elad nüüd reaalses maailmas,” ütles Roisin. „Aga sina oled nagu need tüdrukud, kes tõstavad iga kord solvunult kisa, kui kaastöötaja nende välimuse kohta midagi ütleb. Sa ise lased ennast solvata.”
„See sõltub ikka sellest, mida see kaastöötaja ütleb, kas sa ei arva?” leidis Steffie. „Aga minu välimuse kohta pole küll keegi kusagil midagi öelnud.”
„Tõsiselt?” Roisin oli nii üllatunud, et unustas pragamise.
Tema üllatus tuli sellest, et Steffie oli inimene, keda üldiselt märgati. Ta oli pikk ja nõtke, tema avalat nägu ümbritses särav lokipahmakas. Roisin ei varjanudki, et tema meelest olid välimusegeenid jagunenud nende vahel ebaõiglaselt, sest tema ise oli pärinud isa tumedama jume ja jässakama keha, mis tähendas seda, et ta pidas pidevat võitlust, et hoida ennast sellises vormis, millest Steffie ei pidanud isegi mitte mõtlema. See võitlus oli ka ainus, mida Roisinil kunagi päriselt ei õnnestunud võita, hoolimata sellest, et ta katsetas entusiastlikult erinevaid dieete ja trenne, ning see ajas teda raevu. Steffie rääkis talle, et nõtkus peaks ju tähendama
