Steve,” ütles ta, kui mees vastu võttis. „Ma olin vannis.”
„Mulle meeldib seda ette kujutada,” vastas Steve liini teisest otsast.
„Jää vait.” Steffie naeris vaikselt. „Mul oli palav, ma higistasin ja läksin vanni maha jahtuma.”
„Ma pole kindel, kas sa ikka peaksid mulle seda rääkima.”
„Võib-olla ei peakski,” nõustus Steffie. „Nii, kuidas siis lood on? Kas sa saad siia tulla?”
„Anna andeks,” ütles Steve. „Ma töötan arvutis ega saa praegu ära tulla.”
„On ju laupäev!” hüüatas Steffie. „Sul peab ometi ka natuke vaba aega olema.”
„Sa tead ju isegi, et nädalapäev ei tähenda GoTronicsile mitte kui midagi,” ütles Steve.
Steffie pidi tunnistama, et Steve’il on õigus. Selle firma tegevdirektor oli üks vintskemaid mehi, kellega ta kunagi kokku oli puutunud. Ta nõudis oma töötajatelt täielikku pühendumist – ja kui Steffie sellele firmale midagi tegi, nõudis mees täielikku pühendumist ka temalt.
„Anna andeks,” ütles Steve uuesti. „Ma tean, et sa tahtsid tänaseks moraalset tuge, aga ausalt, Steff, ma ei tea, kas selline värk tegelikult ikka sobib mulle.”
Steffie oli pooleldi arvanudki, et nii läheb. Sellest hetkest alates, kui ta Steve’ile peost rääkis, oli mees olnud kaasatulemise suhtes pigem eitaval seisukohal. Võib-olla oli see Steffie enda süü, et ta kurtis Steve’ile liiga palju kogu selle töö üle, mida ta peab tegema. Et ta kirjeldas mehele oma sugulasi üsna otsekoheselt ja kummastavalt. Ja rääkis Roisinist kui ebameeldivast kamandajast. Ta oli liialdanud, sest teda ärritas tunne, et teda on ära kasutatud. Aga ilmselt oli ta kujutanud ees ootavat pidu üsna põrgulikuna.
„Pole hullu,” ütles Steffie. „Sul oleks ilmselt niikuinii tapvalt igav olnud.”
„Tõenäoliselt küll,” oli Steve nõus. „Ma ei tunne end seltskondlikel ettevõtmistel just eriti kodus.”
Vähemalt mitte seesugustel seltskondlikel ettevõtmistel, mis ei tähenda istumist sõprade seltsis koos paari jaheda õllega. Steffie ohkas. Eks temalegi meeldisid sellised vaiksemad olemised. Lihtsalt vahel tuli ennast kätte võtta ja oma mugavustsoonist välja astuda.
„Ära muretse,” rahustas Steffie. „Ma ei tahtnud muud, kui et sa mind inimeste hammaste vahelt päästaksid. Vallaliste tüdrukute armuelu on pulmades ning kihlus- ja aastapäevapidudel ju alati tähtis jututeema. Vallaliste meestega pole probleemi – sa oled justkui surmast hullemast saatusest pääsenud – aga üksiku naisena pead tunnistama oma täielikku läbikukkumist. Võiks arvata, et elame alles möödunud sajandil.”
Steve hakkas naerma. „Sellepärast sa mulle meeldidki, Steffie,” ütles ta. „Et sa sellest niimoodi räägid. Helista mulle, kui Dublinis tagasi oled. Saame siis kokku ja lõbutseme natuke oma privaatsel seltskondlikul ettevõtmisel.”
„See mulle meeldib.”
„Tore. Varsti näeme.”
„Nägemiseni,” ütles Steffie ja lõpetas kõne.
Ta pani telefoni taburetile tagasi. Seejärel istus ta uuesti jahedasse vannivette.
Steffiet tegelikult ei üllatanudki, et Steve oli löönud põnnama mõttest kohata kõiki Sheehaneid. Ja mitte ainult Sheehaneid, mõtles ta. Sinna tulevad ka Mullenid, Marshallid ja Carmichaelid, kes kõik on eri aegadel Aranbegis peatunud. Mitte kedagi, kes oli vähegi seotud Jenny või Pascaliga, polnud külaliste nimekirjast välja jäetud. Võib-olla oligi hea, et Steve kõrvale jääb. Peresündmustele ei tooda ju inimesi, kelles ei olda päris kindel, ja Steffiele oli täiesti selge, et kuigi tema oli mõelnud Steve’i tõsiselt võtta, siis praegu mees teda küll tõsiselt ei võtnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
