luiskas Roisin, teades, et nad on praegu peaaegu kindlasti alles McDonald’sis.
„Hea küll, õhtusöögi ajaks oleme aegsasti kohal,” arvas Jenny.
Roisin teadis, et vanematel oli Aranbegi lähedal külas Cody restoranis laud kinni pandud, see pidi Roisini meelest tähendama katset tähistada neljakümmend koos veedetud aastat. Ta oli selle broneeringu juba ära öelnud.
„Ära muretse, te jõuate kohale nii, et teil on piisavalt aega,” rahustas ta ema.
„Ma olen vanuigi kärsituks muutunud,” tunnistas Jenny. „Varem ei muretsenud ma üldse aegade ega hilinemise pärast, aga nüüd on see lausa kinnismõte.”
„Ei ta ole midagi,” ütles Roisin. „Mis sa täna õhtul selga mõtled panna?”
„Väikese musta kleidi,” vastas Jenny.
„Ah, väike must kleit.” Roisin naeratas. „Nii praktiline. Kui palju sul neid on?”
„Üksainuke,” ütles Jenny. „Aga see on supermugav ja ma võin selle juurde kanda uhkemaid või vähem uhkeid lisandeid.”
„Ma arvan, et täna õhtul uhkemaid.”
„Teemante,” tunnistas Jenny. „Ega mul polegi eriti võimalusi neid kanda.”
Roisin pani kõrva taha, et helistab kohe Steffiele, kui Pascal ja Jenny on teele asunud, ja ütleb, et ta paneks kleidi ja teemandid valmis, nii et ema saaks tunda ennast peol tõeliselt võluvana. Aga no Pascal ei löönud ennast kunagi üles. Isegi mitte uhkesse restorani minekuks. Ehk leiab ta endale siiski midagi sobivamat selga, kui koju jõuab.
Kui Jenny hakkas jälle ajalehte lugema, uuris Roisin oma telefoni, et teada saada, kas Davey lennuk on juba saabunud. Mobiiliäpp andis teada, et lennuk oli just maandunud. Ta saatis Daveyle sõnumi, et ootab teda, ja tuletas meelde, et vend pargiks ikka spordiklubi juurde – juhuks, kui ta on selle unustanud.
Ikka korraldan mina kõike, mõtles ta uuesti. Ükskõik, kas teised seda hindavad või mitte.
Neljas peatükk
Lend Kopenhaagenist oli saabunud kümme minutit enne plaanikohast aega, aga meeskond teatas, et trapiga on probleem ja see põhjustab väljumisel väikese viivituse. Suurem osa reisijaid, kes juba seisid oma kaasavõetud pagasiga vahekäigus, torisesid kannatamatult, aga Camilla, kes alles istus, kehitas lihtsalt õlgu.
„Meil on alati mingid paganama jamad,” kurtis Davey mobiili sisse lülitades. „Lihtsalt piinlik.”
„Sellised asjad võivad igal pool juhtuda,” märkis Camilla.
„Aga juhtuvad ikka siin.”
„Ära ole rumal. Mina küll ei hinda sinu riiki ühe rikkis trapi järgi. Ega sinu järgi.”
„Mina hindan sinu riiki küll sinu järgi,” ütles Davey Camillale. „Lahe, šikk ja kompetentne.”
„Tõsi,” nõustus Camilla.
Davey telefon piiksatas, Roisinilt tuli sõnum ja Davey mühatas. Kas õde arvas, et ta oma meile ei loegi või? Roisin oli saatnud talle eelmisel päeval üksikasjalikud juhtnöörid, mille hulgas korraldus parkida auto spordiklubi juurde oli paksus kirjas esile tõstetud. Davey tahtis juba pahase napisõnalise vastuse saata, kui lennuki eesosas algas äkki sagimine ja viimaks ometi avanes uks.
„Näed,” ütles Camilla. „Viieminutiline viivitus. Järelikult jõudsime täpselt õigel ajal.”
„Nad on kindlasti juba sellest paanikas, et me varem jõudsime.” Davey loobus mõttest Roisinile sõnum saata ja pistis telefoni taskusse. „Hea küll, lähme siis.”
Nad väljusid lennukist, käisid läbi immigratsiooniametniku juurest ja läksid siis otse autorendilaua juurde. Davey oli üürinud Wexfordi sõiduks VW Golfi. Ta tahtis Camillale luua muljet, et Iirimaa on tõhusalt asjalik riik, ja õnneks oligi rendifirma täiesti kompetentne ning juba vähem kui kahekümne minuti pärast sõitsid nad parkimisplatsilt minema.
„Uskumatu, et ilm on nii soe.” Davey võttis jakitaskust päikeseprillid ja pani ette. „Tavaliselt küll ei ole.”
„Kliimamuutus,” ütles Camilla.
„Iirimaal meeldiks kliimamuutus kõigile, kui see tähendaks soojemaid suvesid,” märkis Davey. „Kuigi ilmselt mitte see niiskus, jumala eest, see on juba nagu Singapuris!”
„Mitte päris,” vaidles Camilla. „Singapuris on temperatuur…”
„See oli ainult kujundlik väljend!” käratas Davey. „Ma tean küll, et siin pole päris seesama. Aga ikkagi kuum ja lämbe.”
Camilla kergitas kulmu.
„Vabandust,” ütles Davey. „Ma olen natuke pinges.”
Camilla vajus vastu istme seljatuge ja vaatas huviga ringi. Ta oli Iirimaal esimest korda ja teda üllatas, kuivõrd palju see paistis Daveyle korda minevat, et ta selle heaks kiidaks. Sellest saadik, kui Davey sai kutse vanemate aastapäevapeole, oli ta oma kodumaad võrdselt kiitnud ja halvustanud.
„Me oleme väga sõbralikud,” oli Davey korduvalt öelnud. „Jutukamad, avatumad. Aga mõnes asjas ikka täiesti lootusetud. Loodame, et küll asjad kujunevad, mitte ei võta midagi ette, et ikka kujuneksid. Kuigi tavaliselt läheb lõpuks kõik hästi.”
Camilla naeratas.
„See pole nii nagu Taanis.”
Camilla ei suutnud enam kokku lugeda, mitu korda Davey seda ütles. Justkui oleks Taani kõige õige, targa ja eelkõige tõhusa särav majakas, aga Iirimaa lihtsalt mingi korratu keeris, kus asjad saavad korda pigem tänu vedamisele kui sihipärasele tegevusele. Siiski polnud Camilla siiani näinud muud kui kompetentsust ja head tuju ning Davey kompleks oma kodumaa suhtes intrigeeris teda.
Camilla Rasmussen tundis Davey Sheehanit umbes kuus kuud ja hoolis temast väga. Ta ei lubanud endal küll kasutada sellist sõna nagu armastus, sest see andis edasi tundeid, mida ta polnud veel valmis tunnistama, kui asi Daveysse puutus, aga Davey oli võluv kaaslane, Camilla nautis tema seltskonda ja ta oli tore. Nad mõlemad tundsid huvi taastuva energia vastu (Camilla töötas jätkusuutliku energia organisatsioonis ja Davey firma tootis tuuleparkide turbiine), mõlemale meeldis malet mängida ja nad olid lausa sõltuvuses interneti mõistatusmängudest. Camilla ütles endale, et kui ta otsiks pikaajalist suhet… kui ta kunagi üldse mõtleks abiellumisele, oleks Davey Sheehan kandidaatide nimekirjas kõrgel üleval. Camilla oli üllatunud, et Davey polnud veel abielus olnudki. Kolmekümne seitsmeselt oli suurem osa mehi, keda ta tundis, vähemalt korra kellegagi paaris olnud. Aga Davey polnud abielus olnud ega niisama kellegagi koos elanud, mis oli nii eelis kui ka puudus. Camilla oli ära silunud suurema osa puudusi, nagu näiteks Davey esialgne suutmatus arvestada sellega, et majas on veel teinegi inimene ja et ta peab õppima tegema kompromisse telesaadete, muusika ja sisustuse osas, samuti Davey komme unustada, et neil on olemas nii pesumasin kui ka nõudepesumasin, Davey endast välja minemine, kui miski oli pandud mujale sealt, kuhu tema selle pani, eriti kui ta oli selle pannud valesse kohta. Ja kõige tähtsam – Davey täielik teadmatus sellest, mida õieti tähendab kodune toit. Temast polnud köögis eriti asja ja kui toitu ei saanud mikrolaineahjus soojendada, siis ta seda ei söönud. Noh, esialgu ei söönud, nüüd olid asjad teisiti.
Siiski
