mulle meeldiks olla pikk,” ütles Roisin. „Mind pandaks siis rohkem tähele.”
„Tegelikult ei meeldiks,” väitis Steffie. „See pole alati üldsegi mugav. Pealegi pole sul seda tarvis. Kõik teevad niigi seda, mida sa ütled.”
„Teevad sellepärast, et mul on alati õigus,” teadis Roisin. „Ja selle tööasja koha pealt on mul ka õigus. Sa pead ükskord suureks saama, Steffie. Mine ja tee kõvasti tööd, tõesta ennast.”
Seda ta firma asutamisega oli oma meelest teinudki, kuigi selle otsuse surusid talle peale korduvad ebaõnnestunud katsed leida pärast ehtekampaania krahhi veel täiskohaga tööd.
Steffie mõtles, kas kujundajate kogukond – kui selline asi on üldse olemas – on ta musta nimekirja kandnud, sest ta polnud kunagi varem tööga nii kuival olnud. Viimaks, kui ta kujundas flaierid sõbrale, kes pidas lähedal asuvas tööstusrajoonis kohvikut, tuli läbimurre. Flaierid jäid silma ühe ettevõtte turundusdirektorile ja Steffiel paluti disainida neile pakendid.
Kui ta sai selle töö, oli ta väga elevil, kuigi teadis, et tõenäoliselt tehti talle pakkumine sellepärast, et määras nii naeruväärselt madala hinna, et sellest lihtsalt ei saanud loobuda. Emal ja isal oli hea meel, kui nad nägid teda hõivatuna, ja nad olid veel rõõmsamad, kui Steffie sai ümberkaudsetelt ettevõtetelt uusi tellimusi. Jenny ja Pascal soovitasidki, et sülearvuti elutoa nurgas hoidmise asemel võiks ta Davey magamistuppa sisse seada oma tööruumi. Pärast seda, kui Davey juba aastaid tagasi välja kolis, olid nad kasutanud seda külalistetoana, aga kuna neil külalisi peaaegu ei käinudki, polnud sellest midagi, kui Steffie toa oma valdusse võttis. Seega ostis Steffie IKEA-st kontorimööblit (mille Pascal talle kokku pani) ja lootis, et ta polnud teinud kohutavat viga.
Viga see ei olnud, aga eriti libedalt ka ei läinud. Tal tekkisid püsikliendid ja aeg-ajalt õnnestus saada ka mõni keerukam ja huvitavam projekt. Siiski oli tema sissetulek kõikuv ja ta poleks saanud oma äri käigus hoida, kui poleks võinud elada majas enam-vähem üüri maksmata.
Varsti pärast seda, kui peakorter, nagu Roisin seda nimetas, oli Davey magamistuppa kolitud, jäi isa maksuametist eelpensionile ning tema ja Jenny kolisid Aranbegi, majja Wexfordis, kus nad olid viimased kolmkümmend viis aastat veetnud kõik suved, ja jätsid Steffie üksinda Dublinisse elama.
„See on nüüd sinu firma peakorter,” naljatas isa sel päeval, kui nad asjad autole laadisid. „Me oleme sul ainult jalus.”
„Ma loodan, et te ei arva, nagu ajaksin mina teid minema.” Steffie vaatas emale ja isale murelikult otsa.
„Taevakene, Steffie, ma tegin nalja.” Pascal, kes oli tütrest tubli kaks tolli lühem, pidi kikivarvukile tõusma, et tema õlgadest kinni võtta. „Ma loodan, et sa oled väga edukas.”
„Nii edukas, et kolid varsti juba suurematesse ja parematesse ruumidesse,” lisas Jenny.
See oli aasta tagasi. Siiani polnud veel mingit vajadust kuhugi suurematesse ruumidesse kolida. Aga Steffie lootis ikka. Mitte sellepärast, et igapäevane tööleminek tähendas liikumist ühest toast teise, või sellepärast, et ta võis ka pidžaamas töötada, ehkki eelistas seda siiski mitte teha, sest tundis end korralikult riietatuna loomingulisemalt, vaid sellepärast, et ta tahtis uskuda, et suudab end ise üleval pidada ega pea oma ettevõtte käigushoidmisel lootma vanemate heldusele ja lahkusele.
Steffie näperdas taas Citroëni ventilatsioonavade kallal. Tööst mõeldes hakkas tal alati palav ja ebamugav – nagu poleks tal selle peovärgi pärast veel küllalt palav ja ebamugav olnud. Kui Roisin helistas ja ütles, et nad peaksid Jennyt ja Pascali üllatama neljakümnenda pulma-aastapäeva peoga ning kutsuma pere ja sõbrad kõik Aranbegi kokku, hoidis Steffie oma arvamuse enda teada – tema ei sallinud üllatuspidusid, ja polnud sugugi kindel, et ema ja isa neist vaimustatud oleksid, aga Roisin oli juba oma sõiduvees ja seletas, mida tuleb teha. Steffie ei öelnud ka, et tal on liiga palju tegemist, et võtta enda peale kõik see, mille eest Roisin oli tema vastutama määranud. Roisin poleks teda uskunud, sest Roisin ei pidanud Butterfly Creative’it üldse mingiks korralikuks tööks. Ja isegi kui Steffie oli tõesti hõivatud pakkumisega, millest tõotas kujuneda tema senini kõige tulusam leping, oli ta lihtsalt võimetu vastu hakkama pidurdamatule jõule, mida kujutas endast tema täies löögihoos vanem õde.
„Teeme selle ära laupäeval enne tegelikku aastapäeva, et neid ikka tõesti üllatada. Aranbeg on ideaalne koht. Kui me nooremad olime, siis kogunesime ju ikka sinna. Majas pole juba aastaid palju inimesi olnud ja emale meeldis nii väga, kui see oli rahvast täis,” teatas Roisin.
See oli tõsi. Kui Roisin, Steffie ja Davey olid lapsed, käisid nii ema- kui ka isapoolsed tädid, onud ja nende lapsed pidevalt Aranbegis ja muutsid selle kihavaks seltsielu keskuseks. Viimasel ajal nägi Steffie tädi- ja onulapsi põhiliselt peresündmustel ja ta tundis siis alati, et on Jennyt ja Pascali alt vedanud, sest pole nii edukas kui kõik teised.
„Loomulikult on logistilisi probleeme, millele mõelda, kui ema ja isa nüüd elavadki seal,” jätkas Roisin. „Mul on siiski plaan, kuidas nad majast välja saada, kuni sa asjad korda sead. Nad jäävad ööseks minu juurde, nii et sa võid sinna lipsata ja kõik ära korraldada. Mul on suvelaagris liiga palju tegemist, et seda ise teha. Sina saad ju alati aega võtta, kui ise tahad. Üks kodus töötamise suuri eeliseid.”
Steffie nõustus, et nii see ju on, aga Roisin ei paistnud taipavat, et kui ta võtab päeval aega, et teha seda, mida õde nõuab, peab ta oma töö õhtul ikka ära tegema. Alati, kui ta lasi ennast töö juurest eemale tõmmata, et vaadata YouTube’ist nunnusid kassivideoid või mängida Facebooki-mänge, mõtles ta, et see on ju tema oma aeg, mida ta raiskab. Ega ta sellepärast veel järele ei jätnud, aga see tähendas, et ta pidi öösel tööd tegema. Peo korraldamisega läheb samamoodi. Roisin seda lihtsalt ei mõistnud. Ta ei mõistnud kunagi. Ja mingeid põhjendusi ei võtnud ta Steffielt ka seekord kuulda. Steffie kuulas, kui Roisin andis talle juhiseid, mis nägid ette ka õhupallide ja muude kaunistuste ostmist, kutsete kujundamist ja kursis olemist, kes külalistest tuleb või tulemata jääb. Roisin märkis, et kutsed on talle lapsemäng, nende peale ei kulu üldse aega. Mis puutub külalistesse, siis Steffiel oli hea järge pidada, kui ta ise kutsed laiali saatis. Ja dekoratsioonid – Steffie on ju loominguline inimene, nii et Roisin jätab selle kõik tema hooleks, aga saadab talle lingi suurepärasele veebilehele, kus leidub vapustavaid asju. See on USA leht, märkis Roisin, ja Steffie ei jõua sealt ilmselt selleks peoks enam midagi tellida, aga ideid saab ikka. Mitte et sul neid vaja oleks, lisas Roisin. Sina oled disainer, ilmselt tead sa hulgaliselt suurepäraseid võrgupaiku. Ja tõenäoliselt saad allahindlust ka. Kui Roisin viimaks lõpetas, käis Steffiel pea ringi, ja selle asemel, et öelda õele, et kutsed teeb ta küll, aga ülejäänu jaoks tal aega ei ole, küsis ta vaguralt, kas Roisin taldrikute ja söögiriistade peale on mõelnud.
„Loomulikult olen,” vastas Roisin. „Ostsin ühest Blanchardstowni poest armsad väikeste südametega ühekordsed taldrikud. Nii sobivad. Emale meeldivad need kindlasti väga. Ja ühekordsed noad-kahvlid sain ka, ikka korralikud, mitte sellest kohutavast painduvast plastmassist.”
„Tore,” oli kõik, mis Steffie ütles. Nii et nüüd, kui ta kihutas Aranbegi poole hinnalise koogiga (šokolaadibiskviit rubiinpunase glasuuriga, mille eest Roisin oli vastutuse enda peale võtnud), pidi ta tunnistama, et oli tema oma süü, et ta pidi olema kutsekujundaja, külaliste koordineerija ja kodukaunistaja. Ta lootis veel ainult, et asi on seda väärt. Hoolimata isiklikest kahtlustest peo üllatusmomendi suhtes, pidi ta tunnistama, et kõik kutsutud pidasid mõtet suurepäraseks ja ootasid pidu väga. Roisin oli arvanud, et arvestada tuleks kahekümne protsendi äraütlejatega, aga tegelikult ei öelnud peaaegu mitte keegi ära ja see tähendas, et Aranbegi ema ja isa üllatama ilmub ligikaudu seitsekümmend inimest.
Steffie
