![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
style="font-size:15px;"> Ta oli nüüd bussist kindlasti oma seitsekümmend viis meetrit tagapool, autod kihutasid temast mõlemalt poolt mööda ja juhid andsid ägedalt signaali.
Jalad valutasid pärast autolt saadud pauku, ootamatu pingutus kõrvetas kopse, aga ta ei kavatsenudki alla anda, vähemalt mitte nii kaua, kuni buss veel ta vaateväljas püsib.
Ta tormas üle sõiduridade ja jätkas jooksu kõnniteel.
Tundus, et kaugel eespool on buss lõpuks ometi Mariatorgetil peatunud. Yes!
Ta kiirendas veelgi tempot, ületas Torkel Knutssonsgatani ja lähenes bussile.
Viiskümmend meetrit.
Nelikümmend.
Kolmkümmend.
„Tere, Nina Brandt siinpool!”
„Tere, Nina, oota natuke…”
Ta pani telefoni käest, tõusis ja sulges kabinetiukse.
„No nii, nüüd saan rääkida.”
„Kas kõik on hästi, Becca?”
„Täiesti okei,” valetas ta. „Tegemist on ainult kole palju…”
„Nii et igatsed juba firmasse tagasi…?”
Ta sundis ennast naerma.
„Eei, vähemalt praegu küll mitte… Kas said midagi teada?” lisas ta kiiresti, enne kui Nina jõudis jätkata.
„Tegelikult mitte…”
Rebecca hingas märkamatult välja.
„Revolver on süsteemis täiesti tundmatu. Selle varastamise kohta pole mingit avaldust, samuti pole seda registreeritud seoses mõne kuriteoga.”
„Okei, hästi.”
„Aga minu tuttav tehnilises osakonnas tahaks seda siiski proovilaskmiseks enda kätte saada.”
„Okei, aga misjaoks?”
„Sest see on kaliiber 38, mis on valmistatud enne 1986. aastat…”
„Mida…?”
„Ole nüüd, Rebecca, revolver on teoreetiliselt mõeldav OPR…”
„Ma ei saa hästi aru, Nina…”
„Olof Palme relv.”
Mõneks hetkeks tekkis vaikus, kuni kuuldud info Rebeccale kohale jõudis.
„Aga tapja kasutas ju 357 Magnumit? Holmér telekas rääkis…”
Ta oli seda pilti aastate jooksul kindlasti sada korda näinud. Pressikonverents lääni politseiülemaga, kes enesekindlalt kõlgutas käes kahte tugevat revolvrit.
„Noh, Holméril õnnestus paraku enamik asju sassi ajada, kaasa arvatud ka relv. Asi on nii, Rebecca: 38 ja 357 kuulid on ühesuurused, erinevus on ainult padruni pikkuses. Mõnesid 38 variante saab edukalt kasutada 357 laskemoonaga, sellepärast tahavad tehnikud teha proovitulistamise kõikidele vanadele relvadele, mis OPR-profiiliga sobivad. Mu sõber, kes tehnilises osakonnas töötab, saaks selle järgmisel nädalal sisse võtta…”
„Okei, loomulikult… Kuule, Nina, ma pean sulle tagasi helistama, keegi tahab minuga rääkida… Suur tänu abi eest,” lisas ta juurde. „Helistan sulle järgmisel nädalal, siis läheme lõunat sööma…”
Ta katkestas kõne, pani mobiili laua peale ja toetas end aeglaselt seljatoe vastu. Paari sekundi pärast tõmbas ta kirjutuslaua sahtli lahti ja võttis sealt mõned paberid. Pärast pangaseifi külastust ei osanud ta pusletükke omavahel kuidagi kokku panna.
Kuni hetkeni, mil pangaseifi kasutamiseks sõlmitud lepingu koopia välja ilmus.
Ta oli olnud täiesti kindel, et seif on Henke oma. Aga ta eksis. Seif oli üüritud 1986. aastal, tema enda ja Henke nimi oli veidi allpool, märgitud kui muud isikud, kellel on ligipääs seifile.
Teiste sõnadega teadis Henke seifi olemasolust arvatavasti sama vähe kui tema isegi.
Meeldetuletus maksmata jäänud tasu pärast oli kindlasti saadetud neile mõlemale, erinevus oli ainult selles, et Henke posti olid politseinikud arvatavasti ära võtnud, enne kui Henke seda lugedagi jõudis. Seifi peidetud saladused polnud seega Henke omad, vaid selle inimese omad, kelle nimi seisis Omaniku real. Inimene, kellele võtmekimp kuulus enne, kui Henke selle päris.
Erland Wilhelm Pettersson.
Nende isa.
Kui ta oli kahekümne meetri kaugusel, hakkas bussi suunatuli vilkuma.
Ta andis endast maksimumi.
Buss hakkas peatusest liikuma.
Kümme meetrit alles.
Kaheksa.
Viis.
Vahemaa ei kahanenud enam.
Siis hakkas see tasapisi taas suurenema, kui buss Slusseni poole liikudes hoo sisse sai.
Kurat!
Ta tundis, kuidas magu kokku kisub, sai esimesele kõõksatusele jaole ja püüdis seda alla neelata. Sundis jalgu edasi liikuma…
Neljakandiline bussisiluett muutus üha väiksemaks.
Teine kõõksatus jõudis peaaegu suhu.
Buss kadus vaateväljast.
Aga ta ei saanud nüüd alla anda.
Kolmandat kõõksatust ei jõudnud ta kinni pidada, ta tegi mõned ebakindlad sammud, et mitte oma jalgu täis oksendada.
Kindla peale on läinud vähemalt üks minut sellest, kui buss Slussenisse jõudis, mis tähendab, et ta jõuab igal juhul liiga hilja kohale. Buss on selleks ajaks juba mööda Skeppsbrod teel city poole.
Tal tuleb lihtsalt hea õnne peale loota.
Viimati oli ta Erman-look-a-like’i näinud metroojaama juures, võib-olla läheb ta ka nüüd sinna?
Kui veab, saab ta tüübi piletihalli uste juures kätte.
Tal on vaja ainult paarisekundilist lähikontakti…
Ta keeras paremale Götgatsbackenile ja sundis oma kanged jalad mööduma linnamuuseumi paremast nurgast.
Magu andis märku, et on valmis uut laadungit üles saatma, kuid samal hetkel avanes tema ees vaade Ryssgårdenile ja ta jäi poolelt sammult seisma. Ta köhatas kurgust välja kibeda okseklombi ja sülitas selle suunurgast välja. Kopsudes kõrvetas, süda tagus rinnus nii kõvasti, et valu pani teda alateadlikult silmi kissitama, kuid ta ei lasknud väljakut silmist. Kuskil kõikide nende inimeste hulgas peab ta olema.
Või vähemalt peaks.
