![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
hakkas tasapisi aeglasemaks muutuma, maokrambid andsid järele. Ta astus veel mõned sammud. Tüübist polnud ikka veel jälgegi. Ta oli kas jõudnud juba metroosse minna või sõitnud bussiga edasi city poole.
Tema kuradi tüüpiline ebaõnn!
Adrenaliinilaks hakkas vaibuma, koos sellega tuli tal peaaegu minestus peale. Ta toetas käed põlvedele, köhis välja veel ühe oksemaitselise rögaklombi ja saatis selle sillutisele.
„Kuradi jäledik,” sisistas keegi temast paremal, aga see oli talle ükskõik.
Tundus, nagu tiirleksid munakivid jalge all aeglaselt vastupäeva, higi voolas mööda selga, tegi vöökoha märjaks ja värvis viimase heledama laigu särgi peal tumedaks.
Ta kummardus veelgi allapoole, et veri pähe voolaks. Seisis selles asendis mõne minuti ja kogus ennast.
Kui maa jalge all enam ei tiirelnud, hingas ta sügavalt sisse ja pööras ringi. Samal silmapilgul nägi ta vastavat tüüpi. Kõigest kaheksa kuni kümne meetri kaugusel, lifti klaaspuuris. Valge särk, ülikonnapüksid, hooletult üle õla heidetud hele pintsak.
Ehkki riietus oli hoopis teistsugune, mehel oli habe aetud ja ta oli tunduvalt kõhnem ning nägi pealegi ka täiesti normaalne välja, oli ta Ermaniga kuradi sarnane.
Koguni vastikult sarnane…
Tal on vaja veel lähemale pääseda, olla selles päris kindel.
HP astus mõned kobavad sammud ettepoole, seejärel veel mõned, ja samal silmapilgul hakkas lift allapoole liikuma. Ta kiirendas tempot, sundis jalgu sõna kuulama.
Tänav neelas mehe jalad, seejärel ülakeha ja täpselt enne, kui pea kadus, vaatas HP mehele silma.
Pühakuratküll…
Miks, pagana pärast, oli isal salajane pangaseif võltspasside, tuhandete dollarite ja suurekaliibrilise revolvriga?
Kui tegemist oleks olnud spiooniromaaniga, oleks vastus selge olnud, kuid kurat küll, jutt on ju tema isast. Täiesti tavaline svensson, tavalise töö, Bagarmosseni korteri, naise ja kahe lapsega.
Passe oli kokku viis, ta ladus need enda ette kirjutuslauale.
Lisaks Lõuna-Aafrika passile üks Šveitsi, üks Kanada, üks Belgia ja üks Jugoslaavia pass. Kõikides passides olid välismaised sissesõidutemplid, põhiliselt küll USA-st, aga ka teistest maadest. Kanada passi eelviimaste lehekülgede vahelt leidis ta vana must-valge foto, mis oli lehekülgede vahele kinni kleepunud. Pildil oli umbes kolmkümmend mundrit kandvat noort meest, poseerimas soomussõiduki taustal. Lasketornile oli suurte valgete tähtedega kirjutatud lühend UN.
Sinised baretid, Küpros, 1964, oli keegi foto tagaküljele kirjutanud; vanaaegne konksuline käekiri meenutas nii väga isa käekirja, et ta süda jättis löögi vahele.
Foto teravus jättis kõvasti soovida, mõnesid nägusid polnud peaaegu võimalik eristadagi. Kuid ühe esireas kükitava mehe ninajoon ja silmad olid tuttavad. Kas isa oli olnud ÜRO sõdur? Miks ta polnud sellest siis kunagi rääkinud?
Ta teadis, et isa oli noorena olnud reservohvitser, niimoodi ta onu Tagega tuttavaks saigi, ja vanade relvavendade kohtumised oli olnud üks väheseid asju, mis isa tuju heaks tegi. Aga et isa on kunagi välismaal teeninud, kuid pole selle kohta sõnagi maininud, on kummaline. Muidugi, ega ta ei olnud just jutukas tüüp, aga tal oleks pidanud vähemalt olema mõni neist vimplitest, diplomitest või muudest suveniiridest, millega ÜRO-teenistuses olnud kolleegid tavaliselt oma kabinette ehtisid.
Ta oli lapsepõlvekodu mõttes mitu korda läbi käinud, kuid ühtki taolist meenet ta ei mäletanud. Ema Hispaania härjavõitlejaid kujutavate nukkude ja ilutaldrikute kogu olid põhimõtteliselt ainsad iluasjad, mis kodus olid, isast jäänud vähesed asjad ei pakkunud samuti ühtki niidiotsa. Peale särkide ja ülikondade, mõne raske mööblieseme ja isa kulunud kirjutusmasina oleks tema pärand ühe kilekoti sisse ära mahtunud.
Ideest, et revolver võis olla isa vana teenistusrelv, tuli tal samuti loobuda. Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel jagati reservohvitseridele tema teada püstoleid, mitte revolvreid, ja pealegi oleks kaitsejõud endast märku andnud, kui isa relv oleks puudu olnud. Pangaseifist leitud asjad jäid arusaamatuks, tegelikult oli ainult üks inimene, kes suudaks aidata tal sellesse selgust tuua.
Ta tõmbas klaviatuuri lähemale, logis hotmaili sisse ja alustas uut kirja.
Saaja: [email protected]
Saatja: [email protected]
Teema: ÜRO-teenistus
Kulla onu Tage!
Loodan, et Sinuga on kõik hästi.
Sain äsja enda kätte mõned asjad, mida isa hoidis pangaseifis. Muuhulgas on seal ka ÜRO-missioonil 1964. aastal Küprosel tehtud foto.
Ma ei teadnudki, et isa oli olnud ÜRO sõdur ja lootsin, et ehk oskad Sina sellest rohkem rääkida.
Palun helista mulle!
Tervitades
Rebecca
Ta spurtis lifti poole, taipas, et see on teel alla, linnamuuseumi poole, ja võttis seepärast kursi mõni meeter eemal asuva suure kivitrepi suunas.
Ta võttis kaks trepiastet korraga, tõukas kõrvale mõned vanemad väikeste lastega ja kihutas sissepääsu poole. Ta oli küll maha jäänud, kuid liftist läks muuseumi sissepääsu juurde pikk klaasitud koridor. Tüüp ei jõua mingil juhul enne teda ukseni.
Automaatuksed läksid vaevalt lahti, kui ta juba sisse hüppas.
Täpselt nagu ta oli arvestanudki, jõudis ta esimesena kohale.
Ta tõmbas mõned korrad sügavalt hinge ja hakkas siis aeglaselt mööda koridori läikivate lifiuste poole minema.
Lõualuud liikusid, ta tundis, kuidas veri silmadesse valgub. Iga hetk lähevad uksed lahti ja ta seisab Ermaniga vastakuti.
Kurat, muidugi oli see Erman, keda ta oli näinud!
Habe ära aetud, puhaks pestud ja mõne kilo alla võtnud. Aga see oli siiski tema.
Tüüp nähtavasti ei põlenudki võsas sisse, ja paistis, et ka elektriallergia, mis teda oli low-tech-land’i sundinud, ei vaevanud teda enam.
Mis tähendab aga mida?
Selle kavatses ta välja uurida nii pea, kui need kuradi uksed lahti lähevad. Soovitavalt rohkemat jõudu kasutades kui just hädapärast vaja…
Ta lükkas sõrmed sirgu ja pigistas jälle rusikaks kokku, tundis keelel adrenaliini maitset.
Möödus kümme sekundit.
Kakskümmend.
Kolmkümmend.
Lift on loomulikult invasõbralik ja seega aeglane, aga siiski. See oleks pidanud juba kohal olema.
Ta vajutas liftinupu sisse, vaatas siis ringi ja kaalus mõne sekundi jooksul, kas ta peaks ehk väljakule tagasi spurtima.
Kuid
