![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
lahti.
KAHEKSA | …it doesn’t mean they aren’t after you
„Jah, hallo?”
„Tere päevast, kulla sõber, või pigemini tere hommikust.”
„Jah, siin on tegelikult hommik. Muide, tore, et te helistasite, kas kõik on valmis?”
„Enam-vähem…”
„Mis te sellega mõtlete? Kas te ei pidanud…?”
„Ärge muretsege, kulla sõber, kõik killud on oma kohtadele liikumas.”
„Ma loodan seda, ebaõnnestumine ei tule kõne allagi.”
„Ei, sellest olen ma aru saanud…”
„Kulla Rebecca, tore sind näha!”
„Tere, onu Tage, sind samuti…”
Ta oli kümme minutit enne kokkulepitud aega tulnud, kuid mees oli loomulikult juba kohal.
„Ma arvasin, et sa olid välismaal, millal sa koju tulid?” Ta kummardus üle kohvikulaua ja suudles vana meest põsele.
Mees lõhnas ikka samamoodi. Habemeajamiskreem, after-shave, sigar ja midagi muud tuttavlikku. Miski, mis talle meeldis…
„Ah, juba mõni nädal tagasi. Kas soovid midagi? Kohvi, teed? Ei, kui rumal minust… Neiu!”
Ta viipas ettekandjale.
„Üks cappuccino, kui saab, siis laktoosivaba piimaga.”
Ta naeratas Rebeccale, kuid kulus paar sekundit, enne kui Rebeccal õnnestus samaga vastata.
Mees nähtavasti märkas tema reaktsiooni.
„Anna andeks, et ma endast varem märku ei andnud, kulla Rebecca, aga sellest saadik, kui ma koju tulin, on mu kalender täiesti täis olnud… Praegu on kiired ajad, aga seda tead sa kindlasti sama hästi kui minagi.”
Mees naeratas jälle ja lonksas siis oma kohvi.
„Muidugi,” pomises Rebecca. „Iseenesest mõista,” lisas ta siis selgemalt.
Ettekandja tuli tema cappuccino’ga ja ta jõi kiiresti ühe lonksu.
„Kuidas sul siis uues töökohas läheb, Rebecca? Ma kujutan ette, et võrreldes tööga kapos on see hoopis teistmoodi…”
„Aitäh, hästi. Kõige toimima saamine on olnud päris keeruline. Varustus, personal, igasugu litsentsid ja veel palju muud. Paberitöö on võtnud rohkem aega, kui ma arvasin.”
„Rootsi bürokraatia veskid jahvatavad aeglaselt…”
„Seda kindlasti!” Seekord oli mehe naeratusele vastamine lihtsam.
„Ma oletan, et te olete taotlenud luba teenistuses olles relva kanda. Erategijana pole seda luba tavaliselt sugugi kerge saada. Riik hoiab oma jõumonopoli kiivalt endale…”
Rebecca avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle kohe uuesti kinni. Selle asemel ta lihtsalt noogutas. Tegelikult ei peaks see teda üllatama. Onu Tage oli alati teadnud peaaegu täpselt, kus ta töötab, juba kapo ajal, ja töövahetusega polnud see nähtavasti muutunud. Mõte, et mees hoiab tal silma peal, leevendas varasemat pettumust.
„Ma saan võib-olla aidata. Nagu sa tead, on mul veel üsna palju kontakte alles…”
„Aitäh, see oleks tore!”
Ta mäletas väga hästi, kuidas nii-öelda onu kontaktid olid teda talvel aidanud. Kuidas mees oli aidanud tal vabaneda tööeeskirjade rikkumise kahtlusest ja päästnud ta vallandamisest. Tegelikult ei tohiks ta Tage Sammerit säärase pisiasjaga tülitada, kuid esiteks pakkus mees ise enda abi, teiseks oli tema relvalitsentsi saamiseks esitatud avaldus juba kaks korda tagasi lükatud.
Tiim hakkas üha valjemini nurisema ja on ainult aja küsimus, millal virisemine juhtkonnani jõuab. Seda pole tal aga mingil juhul tarvis…
„Kui sellega muidugi liiga palju tüli ei ole…” lisas ta juurde.
„Sugugi mitte, ma võtan esmaspäeval paar telefonikõnet. Lubada ei saa küll midagi, aga ma teen, mis suudan. Milleks siis sõbrad olemas on, ikka üksteise aitamiseks!”
„Aitäh, ma olen sulle tõesti väga tänulik, onu Tage.”
Mees pani kohvitassi lauale ja lükkas selle ettevaatlikult kõrvale.
„Ja nüüd sinu küsimuse juurde. Nagu ma ütlesin, ei tahaks ma seda asja parema meelega meili teel arutada. Mõnesid asju on parem rääkida silmast silma…”
Rebecca noogutas.
„Ma räägin hea meelega sinu isa ja minu ühisest taustast, aga kõigepealt on minu kord sinu käest väikest teenet paluda, Rebecca…”
„Mis iganes, onu Tage, sa ju tead seda…”
„Hästi.”
Mees tasandas häält ja kummardus üle laua lähemale.
„Sa kirjutasid midagi sinu isale kuulunud pangaseifist ja mõnedest vanadest piltidest?”
„Jah, täpselt nii…”
Mees kummardus veelgi lähemale.
„Ma tahan, et sa räägid mulle täpselt ära, mis sa leidsid, Rebecca. Ära jäta midagi nimetamata, see on tähtis!”
Ootamatu teravus mehe hääles üllatas ja Rebecca nõjatus veidike tagasi.
„Mõned paberid,” vastas ta ja näppis kohvitassi.
„Mis liiki paberid, Rebecca?” Tundus, nagu puuriks mehe pilk temast otse läbi ja ta jõi liialdatult aeglaselt lonksu kohvi, et oleks põhjust mujale vaadata. Tage Sammer oli isa üks vanemaid sõpru, keda ta usaldas. Ometigi lõi ta ootamatult kõhklema.
„Ma saan aru, et see on võib-olla tundlik küsimus, kõigest hoolimata on ju tegemist sinu isaga.”
Mehe hääl muutus pehmemaks ja usalduslikumaks.
„Las ma aitan sind natuke, kulla Rebecca…”
Ta heitis kiire pilgu kõrvallaua poole ja tasandas siis veelgi häält.
„Kas leitud paberid võivad olla passid – välismaa passid sinu isa fotoga?”
Rebecca kõhkles veel mõne hetke ja noogutas siis aeglaselt.
„Saan aru…” kordas mees uuesti, seekord oli tema hääl peaaegu kurb.
Nad istusid mõne minuti vaikides ja mees mõtles nähtavasti järele.
„Pangaseif on tegelikult omamoodi mull, kas sa oled selle peale mõelnud, Rebecca? Elu väljaspool seda läheb edasi, asjad muutuvad aga seal seisab aeg paigal. Eluga on sama moodi. Me loome ise oma tegelikkuse, väikese sfääri, kus usume,
