ja vendluse ideoloogia, meie uus ideoloogia ebavõrdsuse ja võitluse oma.
Näiteid ja tsitaate võiks tuua palju, aga toodutest piisab, et tõestada: kristlus ja meie aja sotsiaaldarvinistlik liberalism on vastandlikud nagu tuli ja vesi, nende vahel ei saa olla kompromissi. Kristlased on ikka pidanud oluliseks seda, et inimene teeks valiku hea ja kurja vahel. Sellise valiku, valiku Kristuse ja mammona vahel peaks tegema kristlased ja ennekõike kirik. Seni ei ole aga Eesti evangeelne luterlik kirik niisugust valikut teinud, eelistades elada edasi oma kiriklikus getos. Eesti kirik on praeguseni olnud kristlik klubi nagu paljud muud kirikud maailmas. See klubi tegeleb arvestataval määral heategevusega, rohkem aga omaenda asjadega. Nagu muud klubid, eelistab ta saada riigi- ja rahavõimuga hästi läbi ja väldib seetõttu sõnavõtte, mis võiksid tekitada konflikte nendega. Kirik on ka rahvuslik klubi, suutis seda olla isegi Nõukogude ajal. Sellisena tal on muude heategevate ja rahvuslike klubide kõrval oma vääriline koht. Seda muidugi niikaua, kui ta püsib oma kristlikus getos ja ei sega uue ideoloogia ülemvõimu. Niisuguse olukorraga on leppinud paljud kirikud maailmas ja nii säilitanud endale mingi staatuse uues ilusas ilmas. Kõik kirikud aga ei ole leppinud, isegi mitte Soome oma. Soome luteri kirik eesotsas peapiiskop John Vikströmiga ei ole kartnud esineda karmi kriitikaga praegu Soome juhtivate turujõudude ja ühiskonna aina suurema kommertsialiseerumise vastu. Samasugustel positsioonidel on katoliku kirik, eriti tema vabastusteoloogiaga seotud tiib, kuid ka paavst Johannes Paulus, kes on oma vastuseisu kapitalistliku materialismi vastu avaldanud päris teravates sõnades.
Juuni 1997
Kes on järgmine pärast Nõukogude impeeriumi?
Nõukogude Liidu kokkukukkumist võib vaadelda ja tõlgendada kahes eri kontekstis. Ühel puhul – see tõlgendus on levinum ja meil ainuvalitsev – näeme asja võitlusena kahe riikidebloki, kahe poliitilise süsteemi vahel – nimetame neid sotsialismiks ja kapitalismiks või kuidagi teisiti – , mis on äärmiselt erinevad. See võitlus kestis ligemale seitsekümmend aastat ja lõppes ühe süsteemi, kapitalismi võiduga. Selkombel tõestas kapitalism, et ta on õige, sotsialism või vähemalt selle kommunistlik variant osutus valeks. Nii on ajalugu teinud valiku hea ja halva, õige ja väära, aruka ja arutu vahel.
Selline tõlgendus on oma lihtsuses võluv ja sobib hästi poliitilistesse vaidlustesse, kuid ei ole kõige veenvam mõtlejale inimesele. Nõukogude reaalsotsialismi varing ei tõesta tingimata, et näiteks USA tüüpi kapitalism oleks täiesti turvaline süsteem ega võiks kokku variseda. USA ja NL olid mõne näitaja poolest erinevad, on mõne näitaja poolest aga sarnased – nimetame kas või anastajalikku suhtumist loodusse ja jäika progressiusku. Mõlema suurriigi võistluski näitas omal kombel nende sarnasust – nad taotlesid ligilähedasi eesmärke, näiteks hegemooniat maailmas, oma poliitilise ja ideoloogilise mõju suurendamist teistele riikidele ja rahvastele. Nii Nõukogude kui USA majanduse ja võimsuse aluseks oli omaenda ja sõltlasriikide taastumatute loodusressursside ekspluateerimine ja tehnika arendamine. Mõlemal pool usuti, et tehnika aitab meil lahendada kõik suured probleemid. Mõlemad suurriigid uskusid, et nendel on maailmas täita oluline missioon, ja tegid propagandat oma elulaadile ja ideoloogiale. Mõlemad nägid oma vastases – USA Nõukogude Liidus ja Nõukogude Liit USAs – kurjuse kehastust, mille vastu tuli võidelda, vahel vahendeid valimata.
Siit järeldubki teine viis tõlgendada külma sõda ja Nõukogude riigi kokkukukkumist. Tegemist ei olnud tegelikult vastanditega, vaid kahe küllalt sarnase süsteemiga, ühe süsteemi kahe variandiga. Nende erinevus ei olnud nii ületamatult suur, kui propagandasõja ajal paistis. Nii Nõukogude Liit oma satelliitidega kui USA oma satelliitide ja liitlastega elasid tuleviku arvel. Neid võib võrrelda perekonnaga, kes kasutab kütteks omaenda maja ja kõrvalhooneid – tavaline pilt Eestis kolhoosikorra alguses. Ka seda saab teha pillavamalt ja säästlikumalt. Nõukogude Liit oli oma ressurssidega pillav ja hooletu ning sattus varem raskustesse. Lääs eesotsas Ameerikaga on säästlikum – temal jätkub põletusmaterjali kauemaks. Ent ka temal lõpevad kord puud otsa. Kui ta ei muuda tõsiselt oma elulaadi, on tema lõpp samasugune kui Nõukogude Liidul. See lõpp tuleb lihtsalt hiljem.
Rein Taagepera on kirjutanud uurimuse impeeriumide ajaloost ja arengust. Selles uurimuses on erilist tähelepanu pööratud impeeriumide kokkuvarisemisele nii minevikus kui tulevikus. Autor arvestas nii Nõukogude Liidu, USA kui Hiina lagunemisega. Esimene sündmus on juba aset leidnud, teised võivad aset leida tulevikus. Nüüd võime varsti rääkida ehk juba ka Euroopa Liidust kui omamoodi impeeriumist ja analüüsida ja prognoosida ka tema lagunemise võimalusi. Impeeriumidena saab vaadelda ka selliseid riike kui Venemaa, India ja Indoneesia, kellest võivad saada ka Nõukogude riigi saatusekaaslased. Keda neist tabab saatuslik kriis järgmisena?
Juuli 1997
Lääne haiguskindlusest
Enn Soosaar oskab kirjutada nii kenasti, et meelitab nii mõttekaaslasi kui oponente vestlust, mida sageli poleemikaks nimetada ei tahagi, jätkama.
Soosaar leiab, et Lääne demokraatia on kaugel ideaalist, kuid “siiski parim võimalikest ühiskonnakorralduse mudelitest, mida inimkond on seni oma pikas evolutsioonis kogenud ja välja nuputada suutnud”. See annab autorile kindluse väita, et “ei USA ega “omamoodi impeerium” Euroopa Liit varise kunagi kokku sel kombel nagu Nõukogude Liit, sest vundament, millel rajaneb Euro-Atlandi majanduslik ja poliitiline koostöö, on vabatahtlikkus ja avatus, mitte vale ja vägivald”.
Soosaarel on 90 või rohkem protsenti õigus, kuid paari protsenti, milles tal õigus ei ole, mahub üht-teist arvestamisväärset. Aiandushuvilistel on teada, et on olemas imemaitsvaid õunasorte, mis ei ole kahjuks külma- ja haiguskindlad, ja nii peame sageli leppima kehvemate, end kindlamatega, näiteks antoonovkaga. Ka ühiskonnal ja riigil on omad kärntõved, mädanikud ja jahukasted. Kui haigus- ja külmakindel, kui stabiilne on riigikorraldus, mida nimetame Lääne demokraatiaks?
Esiteks on praeguses Lääne demokraatias olemas jõud, mis võivad ta muuta ebademokraatlikuks, ja teiseks ei ole sugugi selge, kas demokraatlik ühiskond alati on stabiilsem ja kestvam kui ebademokraatlik.
Demokraatial on alati – Ateena linnriigist peale – olnud raskusi enda kaitsmisega tema enda sees kasvava rahulolematuse ja pingete või lausa hulluse vastu, mis võib võtta demokraatiavastase suunitluse. Kõige markantsem näide demokraatlikust riigist, kus võimule tõusis totalitaarne rühmitus, on Saksamaa. Natsipartei tuli võimule peaaegu demokraatlikult, saavutades valimistel rahva toetuse. Mõne aasta eest rippus õhus oht, et midagi analoogset toimub Venemaal. Õnneks osutus Žirinovski populaarsus õletuleks. Tõsisemaks võib oht inimsusele ja demokraatiale kujuneda Prantsusmaal ja mõnel pool mujal Euroopas, kus paremäärmuslaste populaarsus valijaskonnas on kasvanud üle 20 protsendigi. Siin tuleb selgelt ilmsiks Lääne demokraatia haavatavus ja abitus. Demokraatial puuduvad kindlad kaitsemehhanismid nende vastu, kes püüavad teda demokraatlikult lammutada nagu Le Pen Prantsusmaal. Kas paremäärmuslaste võimulepääs Lääne-Euroopas on võimalik? Ma arvan, et küll. Kas tõenäone? Praegu mitte eriti, kuid välistada seda ei saa.
Kindel on üks: mõnel puhul on demokraatiat kindlam ja lihtsam kaitsta autoritaarsete vahenditega, nagu on teinud president Jeltsin Venemaal.
Nüüd aga demokraatia vastupidavusest õnnetuste, järskude muutuste ja vapustuste ajal. On teada, et erakorralistes olukordades riigid kärbivad demokraatiat. Sõja ajal saab valitsus suuri volitusi ja rahva õigusi, isegi põhilisi isikuvabadusi, vähendatakse. Erakorraline seisukord, sõjaseisukord ja muud selletaolised on siiski seaduses ette nähtud demokraatia piiramise võimalused, mille kestuse ja ulatuse määrab seadus. Raskem lugu on demokraatia võimega säilitada oma positsioon ja kindlustada riikide stabiilsus ja rahvaste heaolu nüüdsel tohutute muutuste ajal.
Demokraatia on kuulunud uue aja rahvusriigi juurde ja toimib hästi selle raamides. Paljurahvuselistes, vaenutsevateks kogukondadeks jagunend
