mõtlen, tunnen ja usun sama mis sina. Mida näeme ja kuuleme, on meile ühine, võime leida määratluse sellele ühisele. Ühist mõtlemist, tundmist ja usku ei ole. Mõtlejana, uskujana ja tundjana asub iga inimene oma maailmas.
Mõtleja, tundja ja uskuja maailm on teisele inimesele null, eimiski, tühjus.
2. Ka minu filosoofia võib olla sinule null, tühi, tühine, võib olla sinust lõpmata kaugel, nii et sellest jääb vaid helendav täpp, üks täht tähekataloogis. Filosoofias võib filosoofide kaugus üksteisest olla piiramata suur, nii et nad saavad elada ja filosofeerida üksteisest hoolimata. Ja ometi ei ole see filosoofide ükskõiksus üksteise vastu midagi endastmõistetavat, midagi, mida nad ilma pikemata aktsepteeriksid. Sest filosoofia ei ole iseenesest (hiina zirari) kulgev mõte, vaid filosoofia on armastus, kirg, kiirgus. Filosoofia tahab kiirata, kireda ja laozilik utoopia, kus naabritest kuuleme vaid kuke kiremist, ei sobi talle. Filosoofia on tõearmastus, aletiofiilia.
3. Tõearmastusena on filosoofia armastus oma tõe vastu ja iseenda vastu. Armastus oma tõe vastu on usk. Usk ja armastus on siin üks ja sama. Ainult usk ja armastus võivad muuta tühjuse millekski, ainult mure, kaastunne lubab öelda, et mõeldakse, tuntakse, usutakse sama. Siin on aga paradoks. Usk ja armastus on igaühele oma; ainult selle kaudu, mis on igaühele oma, võib sündida see, mis on paljudele ühine.
4. Paljudele ühine ei saa aga tähendada kõigile ühist. Mis on ühele maailm, armastuse looming, on teisele jatkuvasti eimiski, null. Inimene, keda ma armastan, on minule kõik, teisele, kes teda ei armasta, eimidagi. On loomulik, et mina ei saa aru, miks teine teda samamoodi ei armasta, miks ta teiste meelest ei ole kõige ilusam, õigem ja parem. See on armastaja küsimus, paralleelne ja samakaaluline filosoofi küsimusega, mida küsib Heidegger: millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski? Millepärast ma armastan teda, oma ainumat, oma tõde, oma usku, oma jumalat? Või teisipidi: miks teised teda ei usu, ei armasta?
5. Miks mõned usuvad ja armastavad Heideggeri, teised ei? Miks ta on mõnele kõik, miks Heidegger on mõnelegi Eestis püha, sakraalne filosoof, mõnele eimiski, tühjus (sunya, zero)?
6. Kas ei pea enne küsima “Miks miks?”? Aga siis tuleb küsida ka “Miks “miks miks?”?”? ja kaotame põhja jalge alt. Või – mis on midagi sarnast – kaotame hoidva käe käest. Miks on lapse küsimus, miks – küsimused on lapse küsimused, kes ei tunne end enam turvaliselt ja koduselt. Miks– küsimustes on hämming, kahtlus, ent ka protest maailma vastu, kus võibolla kõik ei olegi enam millegi või kellegi jaoks, maailmas, mis ei olegi võibolla tehtud meile koduks. Protest teadmise vastu, mis teeb meid aina kodutumaks.
7. Vastus miks-küsimusele peaks andma meile tagasi kodu, kodususe, paiga, kuhu me kuulume ja mis kuulub meile, meie juurde, kus saame olla “päris”, olla “ise”, kus meie olemisel on “mõte”.
8. Kas alguses on see küsimus? Ma usun, et alguses on midagi muud, on tunne. Tunneme, et midagi ei ole korras, midagi on teisiti, võõriti. Küsimus sünnib võõrdumisest, küsimus on meie katse võõrdumist sõnastada, teistele kättesaadavaks ja arusaadavaks teha. Kuid ka leida uut kodu, uut paika keeles, süsteemis, grammatikas. Seal on meil mõte või vähemalt on mõte meie küsimusel ja mõttel. Mure on sõnastatud küsimuseks, küsimusel aga peab olema vastus, keel lubab seda meile. Maailmal peab olema mõte, olemine peab olema millegi pärast – selle millegi pärani, pärispärani võime jõuda küsides ja mõeldes. Ja siis leiamegi, et olemises on meile kodu, et olemine on meile kodus- olemine keele kaudu. Keele kaudu on olemine meile kodune, keele kaudu saame küsida ja vastata iseendale. Keel on TEINE, aga kodune TEINE.
9. Kodu on seal, kus on, oli ema. Kõige kodusem kodu, päriskodu on sünnikodu, sünnikoda. Koht, kuhu tulime emakojast. Ema rind, ema süli. Siis emakeel. Emakeel, mis Heideggerile ja temameelsetele on Ema Keel, Keeleema nagu eestlastel olid metsaema ja maaema. Emakeel aitab meil minna tundest küsimuseni ja küsimusest vastuseni, kuid ka küsimusest tundeni, tundest vastuseni. Emakeeles saame liikuda igas suunas, saame MÕELDA, kui tahame. On oluline vahe sellel, kas inimene mõtleb või otsib valmis mõtteid. Seda ka filosoofias.
10. Heideggeri keeleema on saksakeelne. Meie keeleema ei ole saksakeelne. Saksakeelne, võõrkeelne saab meile olla vaid võõrasema. Kuidas olla kodus võõrasema juures? Tuleb olla võõrasemale keele ja meele järele, tema meie keele ja meele järele olla ei oska ega taha. Seda on raske olla, võõrdumata oma keelest ja meelest. Teiselt poolt on seda kerge olla, sest võõrdudes, võõrkeelseks-võõrmeelseks saades ei tule enam meelde küsida ja otsida oma küsimusi. Ei tule enam meelde MÕELDA, otsida, kuidas küsida ja vastata. Seeasemel hakkame otsima valmis vastuseid. Kui otsime neid oma emakeelest, oma keeleemalt, saame koos vastustega ka võimaluse ise küsida ja vastata, niidistiku, mis ühendab tundeid, küsimusi ja vastuseid.
11. Ka võõrasema võib meile selliseid oma niidistikke pakkuda, kuid need kehtivad, nendes on oma ilu, korrapära ja tõepära vaid tema keeles. Kui püüame selle meie keelde üle kanda, laevad niidistikud sassi, meie mõtlemine läheb sassi, mõtlemisest saab võõrmõtlemine. Võõrmõtlemine on võõraste mõtete tarbimine, ostetud puzzle’i kokkupanemine.
12. Selline puzzle’i kokkupanemine, selline võõrasemalt saadud mõtetega mäng ei ole endastmõistetav, ei veena. See mis võõrasema Heideggeril tuleb nii ilusti ja elegantselt välja, ei tule eesti keeles sugugi. Saksa Ursprung võib tõesti olla alghüpe, meie algupära on aga midagi muud, see on algus, ent ühtlasi lõpp, pära, viimane jääk, ent ka noodapära, kuhu kogub päris saak. Algupäras on koos lõpp ja algus. Ja algupäras on ka ühe teise filosoofia, teistsuguse puzzle’1 võimalus. Sellele filosoofiale, sellele puzzle’le on meie heidegeriaanid öelnud ei, ukse tema ees kinni pannud.
13. Filosoofias, kus jäädakse keele-ema hoole alla, on oma emal ja võõrasemal suur vahe. Kui keel on olemise kodumaja, on vahe sellel, kes elab oma majas, ja sellel, kes elab üürikorteris. Ja sellel, kes on külaline.
14. Kus on meie keeleema ja meie keelekodu? Kas seda enam ongi? Kas seda on võimalik leida, üles ehitada, taastada? Kui usume keele ja meele sügavat seost, päris algupärast ühtekuulumist, algkodu, ürgkodu, peame sellele küsimusele vastama. Kui vastame jaa ja peame end filosoofideks, peaksime püüdma seda keelekodu üles ehitada. Mingid alusmüüri kivid, mingid sõnad ja seosed on ju olemas, nad saab maast välja kaevata ja võõrmüüridest lahti murda.
15. See on üks võimalus. Aga on teisigi. Zhuangzi ütleb, et nimi, sõna on tõeluse külaline. Niisiis on tõelus tõeline ka sõnadeta, sõnatuses, ka siis kui tal keelekodu ja keeleema polegi. Selle tõeluse vahekorrad meiega on keerulisemad kui keeleemaga. Ta ei hoia meid käest, ei anna meile sõnu suhu ega õpeta küsimusi ja vastuseid.
16. See tõelus ootab, et laseksime oma või võõra keeleema käest lahti ja õpiksime oma jalul käima. Sõna juurest sõna juurde, keele juurest keele juurde. Kahe sõna, kahe keele vahel on vaikus. Vaikus võib alguses heidutada, siis saab temagi koduseks. Filosoofi saatus on nagu linnu saatus: ta kasvab pehmes pesas, talle topitakse ussikesi suhu, kord aga lendab ta pesast välja ja ei tule sinna enam tagasi. Pesa ei ole linnu kodu, linnu kodu on mets, väli, taevas.
17. Kui sõna on tõeluse külaline, on ka tõelus sõna külaline. Millest ei saa rääkida… Aga millest saab? Millest saab vaikida? Kas millestki peab vaikima või rääkima? Sõna on mõtte püüdmiseks, kui mõte käes, unustad sõna – ütleb Zhuangzi.
1997
Kole mets ja kohutav suurlinn
Umbes aastapäevad tagasi üllatas mind artikkel Eesti Ekspressis, mille autorinime ja pealkirja olen unustanud, mis on aga jäänud mind kiusama sellest ajast peale. Artiklis oli juttu Unabomberi varjunime kandvast mehest, kelle politsei
