leidis ta selleks vajaliku mooduse paiga peal, ekspromtselt. Seda moodust oleme sest ajast peale kasutanud Beardmore’i liustikul.
Endi ees nägime teist seljandikku ega teadnud, kui palju neid veel selle taga asetseb. Asjalugu näis olevat üsna täbar. Pika julgestusköie otsas astus Bill kõige ees ja nii saime käesolevast takistusest hästi üle. Alates sellest silmapilgust kuni retke lõpuni pöördus õnneratas jälle meile soodsas suunas. Nõustusime kõik, et matkameetod, mille puhul juht kaugemal ees kõnnib, on väga kasulik. Kui jõudsime välja merejääle, olid me läbielamused mõne päevaga lõppenud. Onnineemik oli alati nähtaval ja päevavalgustki jätkus rohkem. Mul oli alati niisugune tunne, et terve see sündmuste sari tulenes erakordsest asjaolude kokkusattumusest ja et pärast teatavat etappi polnud üldsegi meie võimuses sündmuste käiku juhtida. Kui teel Crozieri neemele ootamatult ilmus pilve tagant kuu, valgustades suurt lõhet, kuhu me kõik oleksime võinud koos kelguga kaduda, siis tundsin sisimas, pärast seesugust pääsemist ei saa me sel retkel küll hukka. Kui olime kaotanud telgi ja mulle näis väga tõenäolisena, et me seda enam kunagi ei leia ning peame magamiskottides lageda taeva all lumetormis lamama, ees ootamas vaid pikk heitlus pakasega, võis meil vaevalt olla lootust ellu jääda. Ma ei suuda kirjasõnas väljendada, kui abitud ja mannetud me minu arust olime ja kuidas me pärast mitmeid hirmsaid katsumusi ikkagi pääsesime.
Kui alustasime tagasiteed, oli mul niisugune tunne, et nüüd hakkab meie käsi paremini käima, aga just sel päeval vaevas mind isesugune mõte, nagu tuleks meil läbi teha veel üks halb elamus ning alles pärast seda võime loota, et kõik paremuse poole pöördub. Tean, et ka Billil oli umbes samasugune tunne, nagu kannaks taevane vägi meie eest hoolt.]
Sondeerimisega avastasime aegsasti meie teel ees olevad lõhed ja ületasime need turvaliselt või põikasime neist kõrvale. Nii saime hästi edasi ja jõudsime peagi ohutule maajääle.
Järgnevalt saabusime väga pikale ja laugele nõlvale, mida mööda kuni laagrisse jäämiseni reipalt ülesmäge matkasime. Päeva jooksul läbisime 7,25 miili.
Temperatuur vaheldus päeva vältel –45° (–43 °C) kuni –47° (–44 °C) ning ilm oli vaikne ja hiljem küllaltki selge, nii et nägime, kuhu läheme.
Reede, 28. juuli 1911. Juba enne päevavalgust olime teel, mis meid endiselt väga pika ja lauge kallakuga nõlva pidi üles viis. Kerge briis, mis nagu tavaliselt allamäge puhus, oli meile otse vastu. Meist paremal paistis Kindlusekraater, mille kohal Vaatluskünkalt nähtav maamärk, Kooniline küngas kerkis.
Liikusime nõlva mööda üha kõrgemale, kuni lõpuks leidsime end seismas tuulevaikuses kõrgustiku harjal, kust avanes suurepärane vaade Lääneahelikule, Discovery mäele, Onnineemiku poolsaarele ja teistele tuntud maamärkidele, mis hämaras päevavalguses selgesti kätte paistsid. [Mul puuduvad sõnad, et kirjeldada, milliseks leevenduseks oli meile valgus.] Nüüd teadsime, et olime Terrori neemikust möödas ja peaaegu väljas lumetormide piirkonnast. Kogu see nõlv oli matkamiseks soodsa, sileda pinnaga, mida olid kõvendanud muutlikud nõrgavõitu tuuled; üksikuid alasid katsid pehmemad, liivjad lumehanged, milledest on raske kelku üle vedada.
Tagant tõukava õhuvooluga laskusime nüüd harjandikult allamäge ja üsna pea olime jällegi vana pehme lumekooriku ning väikeste lumeviredega kaetud šelfiliustiku pinnal, kus kelgu vedamine oli raskem, sest meie jalad ja kelgujalased vajusid üha sagedamini paari tolli võrra läbi lumekooriku. Oli ilus kirgas ilm ja Terrori tipp kogu päev nähtaval samuti nagu Erebuski, mida esmakordselt silmasime, kui ta üle Terrori nõlva paistma hakkas. Üks Erebuse iseärasustest, mida kogu selle matkalõigu jooksul seirasime, oli esileküündiv vana Põhjakraater, mis pooles mäenõlvas taeva taustal selgesti silma hakkas. Tänase rännaku lõpupoolel kadus ta siiski meie silmist.
Täna pööras Bowers oma magamiskoti karusnahkse külje jällegi sissepoole ja nii see jäigi kuni Evansi neemele jõudmiseni. Hommikul näitas kraadiklaas –47,2° (–44 °C) ja õhtul –38° (–38,9 °C). Kui einetamiseks peatusime, oli temperatuur –40,3° (–40,2 °C). Tänase päevaga läbisime 6,75 miili.
Matkarežiimi korraldasime nüüd nii, et maksimaalselt ära kasutada päevavalgust ning ühtlasi teha ööbimised võimalikult lühikeseks, sest magada saime nagunii vähe ja tihti veetsime terved ööd külma kannatades. Järelikult tõusime üles kell 5.30, sõime lantši kell 14.30, laagrisse jäime kell 18 ning magama heitsime kella 21 ja 22 vahel.
[Ehkki kelk, mida me «mööblivankriks» hüüdsime, oli koos koormaga mäekõrgune ja üsna raske, pikenesid me matkad tunduvalt. Lumetormist saadik pole me julgenud magamiskotte kokku rullida, sest kardame nende murdumist. Uues sulgkotis sain hästi magada kaks ööd, mis endistes tingimustes oleksid olnud luupainajalikud, kuid nüüd andsid mulle uut elujõudu. Nüüd möödusid ööd kõige halvemini Billil – omateada ei maganud ta üldsegi. Aga ka meil polnud palju parem. Mu uus sulgkott hakkas peagi märguma ja muutus kõvaks nagu raud; kunagi ei sulatanud ma üles enamikku oma suurest kotist. Isegi Birdie hakkas oma magamiskotis lõdisema. Mõnikord oli meil tungiv soov magamamineku asemel edasi marssida, kuid pidime siiski igal õhtul kuueks või seitsmeks tunniks puhkama heitma. Üles tõusime kella 5 paiku.]
Kaebasime kõik selle üle, et külma tõttu valutavad meil käed teistest kehaosadest rohkem. Magamiskottides läksid nii käed kui ka poolkäpikud ja muud riietusesemed läbimärjaks ning nahk muutus pesunaise käte taoliselt ligunemisest kortsuliseks. Selle tagajärjel hakkas neid pakane, niipea kui kottidest välja ronisime, otsekohe näpistama. Raskusi tekitas isegi telgi ukseklapi avamine, sest paelad olid muutunud jäigaks nagu traat. Ka magamiskottide kinnituspaelad külmusid, kui need juhtusid olema seestpoolt kinni seotud. Sõlmi sai lahti vaid sulatades neid juba niigi külmast valusate käte vahel. Kui oli vaja kähku kotist välja pugeda, tekkis täbar olukord. Arvan, et antud oludes ainukesed rahuldavad käekatted oleksid kotikesed kuiva lõikheinaga, kuid meil jätkub seda ainult jalgade jaoks ning seetõttu pole me proovi teinud.
Jalgadega oli meil tõepoolest vähe muret, välja arvatud juhud, kui meil tuli aeglaselt ja suurte raskustega läbi pehme lume kahlata. Siis muutusid jalad tihtipeale ohtlikult külmaks. Tänu asjaolule, et me enne õhtusööki alati saapaid ja sokke vahetasime, külmetasid meil jalad isegi kõige karmima pakasega öösiti harva.
Laupäev, 29. juuli 1911. Juba enne päevavalgust asusime teele ja kõmpisime pehmel pinnal kogu päeva. Õhtuks olime maha marssinud 6,5 miili. Sageli tuli ette lumekoorikust läbivajumisi. Lantši ajal vajus järsku terve telk kõigega, mis selle sees oli, kaasa arvatud ka mina, sest olin sel päeval kokaks, tuntava mütsatusega läbi lumekihi, millele järgnes ümberringi nii kestev ja vali järelkaja, et seisime ja kuulatasime mitu minutit. Cherry väitel alanud see just siis, kui ta jalg läbis pealmise kooriku all peituva lumekihi, mitte aga siis, kui ta kooriku enda katki vajutas. Kontsentriliste ringidena levis see nähtus üha kaugemale ja sellega kaasnev müdin vaibus alles kahe või kolme minuti pärast.
Täna polnudki õiget tuult; oli vaikne ja ajuti õrn vinu lõunast. Temperatuur ulatus –42° (–41,1 °C) ennelõunal kuni –45,3° (–42,9 °C) pärastlõunal.
Terve öö vehklesid virmalised ja kell 3 täheldas Bowers 30° kuni 60° kõrgusel säravalt kirjut eesriiet, mis NO-st umbes SSW-sse ulatus; kiired olid väga liikuvad ning oranž ja roheline värv valdavad.
Pühapäev, 30. juuli 1911. Ilm oli laitmatu, rännak sujus hästi ja läbisime 7,5 miili. Tänase ja kahe eelmisegi päeva jooksul oli üllatavalt palju päevavalgust, mis võimaldas meil vaadelda lugematul hulgal üksikasju meist paremal asuva kaljuneeme küngastel ja lumenõlvadel. Kõik nad paistsid tegelikust palju lähemal olevat. Idapoolsel silmapiiril nähtav koidik oli samuti erakordselt toredates värvides: peaaegu puhas karmiinpunane lai vööt, mis vähehaaval, ilma vahelmise oranži või kollaseta ülal roheliseks ja siniseks muutus. Lääneaheliku tipud helkisid taevast peegelduvas
