aasta juulis siin nii vähe linde, kuna septembris ja oktoobris kümme aastat tagasi oli neid nii palju. Meie toodud kolme muna uurimine võib heita mõningat valgust sellele küsimusele. Need linnud olid ehk alles munema hakanud ja vast esimestena kohale saabunud. Veel tänavugi võivad pingviinid suuremal arvul pärale jõuda ja munema asuda.
Teine võimalik seletus on, et jää oli lahest välja triivinud ja haudeasundus äsja hajunud. Viimast oletust kinnitab mõningal määral asjaolu, et jääjalamilt merejääle ei ulatunud ühtki lumehange.
Antud küsimuse selgitamiseks ei näe ma muud võimalust, kui külastada seda haudeasundust kas tänavu septembris-oktoobris või tuleval aastal, eelistatavalt augustis. Tõenäoliselt võiks kõige väärtuslikumaid tulemusi saada augustis ja retk oleks palju hõlpsam, kui tuleval suvel avaneks võimalus mõningad petrooleumi- ja toiduvarud laevaga adeelia pingviinide haudeasundusse toimetada. Kuid ma võin väga hästi ette kujutada raskusi, mis sellega seoses võivad tekkida.
Seekord nägime haudeasunduses huvitavat tõika. Pingviinid on nii innukad hauduma, et võivad muna asemel ka ümarat jäätükki ja, nagu varem märkasime, isegi külmunud ning surnud tibu haududa, kui nad ei saa endale elusat poega hankida. Hämaruses pidasime aga neid ümaraid määrdunud jääklompe munadeks ja korjasime üles, enne kui taipasime, mis nad olid. Nägin selgesti, kuidas lind pillas maha ühe sellise klombi. See kõva, määrdunud ning poolenisti läbikumav jäätükk oli umbkaudselt munakujuline ja paraja suurusega. Teise niisuguse arvasin deformeerunud muna olevat ja noppisingi sellisena üles.
Nägin samuti, kuidas üks lindudest tagasi pöördus ja ühe taolise jääst «pesamuna» oma jalgele, kõhuvoldi alla toppis. Mul oli käes tõeline muna, mille linnu kõrvale jääle asetasin. Otsekohe jättis pingviin jääklombi maha, paterdas pärismuna juurde ja pani selle oma jalgadele, voldi alla. Ilmselt tundis ta vahet ja see näitab, kui tugev on linnul tung midagi haududa.
Kolmel meie tapetud ja nülitud linnul oli väga paksult traani ning sellest saadud õli põles tõepoolest hästi, palju ägedamini kui hülgerasvast saadud õli. Naha all leidus umbes ¾ tolli puhast rasva. Lindude sulestik oli suurepärane. Bowers täheldas, et paigas, kus pingviinid seisid, oli väga vähe mustunud merejääd, mis samuti kinnitab oletusi lahejää hiljutisest saabumisest või äsjasest tekkimisest või ühteaegu mõlemaid võimalusi.
Veel teinegi väike rühm keiserpingviine uitas meie tulekul jääjalami juures, kuid ühelgi neist polnud mune. Rohkem pingviine me ei näinud.
Meri oli jääs kuni silmapiirini. Merejää raksumine lahes osutas mõningale survele. Tänu üürikesele päevavalgusele ja ohule survejääseljandikel öö kätte jääda, kujunes meie külaskäik väga kiireloomuliseks. Kahjuks tegid pärastised sündmused teise külastuse võimatuks.
[Nii kiiresti kui võimalik tõttasime nüüd tagasi, igaühel kaks muna karusnahklabakuis. Birdiel oli kaks linnunahka turjale seotud, minu seljas oli üks. Olime end julgestusköie külge kinnitanud ja seljandikest ülesronimine ning aukudest läbipugemine läks väga vaevaliselt. Ühes kohas, kus murdkividest ja lumest nõlvak alla viis, jätsin poolele teele oma jääkirve; teisal oli juba liiga pime leidmaks astmeid, mis me tulles olime raiunud. Ma ei näinud midagi ning astusin vaid hea õnne peale lootes pimesi edasi. Lõpmatu kannatlikkusega sõnas Bill: «Cherry, sa pead õppima jääkirvest kasutama.» Matka lõpul oli mu tuulekindel rõivastus räbalais.
Leidsime ka oma kelgu, veidi hiljem poleks me seda enam näinud. Enam-vähem terveina oli meil säilinud neli muna. Mõlemad minu omad olid aga mu käpikuis purunenud; esimese kallasin kindast välja, teise jätsin labakusse, et seda hiljem keedupotti panna. Sinna see küll kunagi ei sattunud, kuid koduteel oli mul palju kergem oma käpikuid üles sulatada kui Birdiel (Billil neid polnud.) Arvan, et munas leiduv rasv käpikuile kasuks tuli. Kui jõudsime seljandiku all olevasse orgu, kust pidime üle minema, ei saanud me teha muud, kui käsikaudu endile teed kombata. Niimoodi ületasimegi mitmed lõhed, leidsime seljandiku ja roomasime ka sellest üle. Kõrgemal nägime veidi paremini, kuid meie jälgede otsimine muutus peagi võimatuks. Rühkisime vaid otse edasi ja sattusime õnnelikul kombel nõlvale, kustkaudu olime alla tulnud. Hakkas tuult tõstma, ja kui me nõlvakut mööda üles telgi poole astusime, puhus tuul juba 4-pallise jõuga. Nähtavus oli niivõrd halb, et eksisime sootuks teelt ja sattusime kõrgemale, otse meie mäekingu kohale. Et ilm vahepeal uduseks muutus, oli meil kingu leidmisega tükk tegemist.]
Naasnud kivionni, kaapisime ühelt pingviininahalt rasva ja keetsime oma õhtusöögi raevukalt põleval traaniahjul. Et mulle kuumad õlipritsmed silma lendasid, olin mõnda aega töövõimetu. Esimest korda magasime onnis.
[Sisenesime iglusse, kus meid ootas armetu öö. Tuul puhus sisse igalt poolt. Hakkas tuiskama ja tuuletõmbus tõi ukse alt onni tuisklume, mis kattis kõik – magamiskotid, sokid ja kogu me varustuse. Bill pani küdema traaniahju, mis oli juba õlikütusega täidetud. Esimene asi, mida ahi tegi, oli tilk keevat traani Billile silma pritsida. Terve öö lamas Bill ilmselt suurtes valudes, suutes vaevalt oigeid alla suruda. Pärast rääkis ta meile, et oli kartnud silmast ilma jääda. Meil õnnestus kuidagimoodi toit valmis keeta ja Birdie sai hiljem ahjugi korralikult põlema, olgugi et onni kütmine oli asjatu vaev. Tuul pressis sisse lumeviilukate vahelt, mida olime kasutanud onni väljastpoolt tihendamiseks ja meil polnud mingit võimalust neid pragusid kinni toppida. Pugesin välja, lõikasin ukse tagant välja kolmnurkse tüki nii, et sain katusepresendi kivide alla toppida, ja pakkisin selle, nii hästi kui suutsin, lumega kinni, sulustades sellega sissepääsu enamikule sissepürgivast tuisklumest. Järgmisel õhtul lausus Bill: «Igal juhul näivad asjalood täna öösel paremad olevat; arvan, et eelmise ööga jätsime halvima juba seljataha.» Kahjuks ei juhtunud see veel niipea. Loomulikult oli iglu väga külm ja 6-palline tuul ning lumetuisk kestsid kogu öö.
Suurem osa järgmisest päevast oli vaiksem. Kogusime kokku möödunud ööl tuisanud lume, mida polnud palju, ning tihendasime sellega iglu seinu.]
Täna polnud temperatuur madalam kui –28,5° (–33,5 °C). Terve päeva oli puhunud lõunatuul, mida oma matkal alla merejääle olime lagedamatel teelõikudel ja rahnude all, orgudes tunda saanud. Pärastlõunal tuul vähehaaval kõvenes ja lõunast kerkis kihtpilvitus. Kell 20 puhus SSW-st 6-palline tuul, kuid kirde pool oli taevas selge.
Reede, 21. juuli 1911. Esimese öö veetsime onnis küllaltki õdusalt; ehkki öö jooksul tuul tugevnes 8-palliseks, nõrgenes see hommikul uuesti kuni 5 pallini. Ainus asi, mis meile ei meeldinud, oli see, et tuul tahtis meie puldankatust seda toetavalt kelgult üles kergitada. Presendi allavajutamiseks ja selle õhkutõusmise vältimiseks kuhjasime katusele suured kamakad jäätanud lund.
Termomeetri näidud ulatusid –20,4° (–29,1 °C) kuni –23,7° (–30,9 °C), ja kuigi tuul üsna nõrgaks soikus, näis ilm sombusena ning muutlikuna ja lõunataevas kattus kiiresti kihtpilvedega.
Kogu päevavalge aja kasutasime oma onni tihendamiseks pehme lumega, kuni väljastpoolt polnud enam ainsatki lõhet ega pragu märgata.
Siis tõime alt nõost üles oma telgi ja püstitasime selle, mugavuse mõttes, onni tuulealusele küljele, üsna ukse juurde. Tegin seda arvestusega, et telgis võiksime kuivatada oma sokke ja muud varustust tõhusamalt, kui seda oli võimalik teha onnis. Viimase suur paljas puldankatus lasi sooja otsekohe välja, kuid topelttelgis kuivatas traaniahju intensiivne soojus lühikese ajaga kõik, mis telgitippu üles oli riputatud.
Õhtusöögi keetsime telgis, kusjuures peaaegu et lämbusime suitsus, kuid sooja tuli tohutult. [Traaniahi kuumutas õli nii üles, et kartsime iga minut kogu kupatust leegitsema löövat. Süütamiseks oli tarvis ahju energiliselt pumbata. Tõime telki ka lapi saapad ja jätsime need pärast telgist lahkumist koos muu varustusega sinna kuivama. Bill ja mina viisime oma isiklike asjade kotid siiski iglusse tagasi. Pärast einetamist kaapisime ühe pingviininahkadest
