lõunatuul. Avastasime, et see tuul johtub Terrori nõlvadelt enam-vähem püsivalt alla hoovavast külmast õhust.
Onni ehitusplatsilt avanes suurepärane väljavaade. Idas ulatus pilk üle Suure jääbarjääri, mille kõrged survejääseljandikud lamasid umbes 800 jalga madalamal me jalge ees. [Näis nagu oleksid hiiglased üles kündnud põllu 40 või 50 jala kõrguste vagudega.] Põhja ja kirdesse jäi Mäekink ning selle taga avanes avar ja selge vaade üle Rossi mere jää. Lõunas nägime oma matkarada, mis piki Terrori nõlvu kulges ja Rannajärsaku poole ulatus. Meist paremal küündisid need nõlvad Terrori mäetipuni, mis taeva taustal selgesti eraldus.
Nägime, et Rossi meri oli täielikult jäävangis. Polnud märgata ühtki lahvandust, kuid suurem osa vähese lumega kaetud jääst näis olevat noor ja õhuke. Nood ning järgnevadki märkmed Rossi mere jää kohta on Bowersi tehtud.
Tänasest peale hakkasin oma karvadega väljapoole pööratud magamiskotis kasutama sisemist sulgkotti ega teinud kuni Evansi neemele naasmise päevani selles suhtes enam mingeid muudatusi.
Pühapäev, 16. juuli 1911. Silmitsedes täna Rossi merd, märkasime piki Crozieri neeme rannakaljusid itta triivivat pakasepilve, mis oli nähtavasti mõnest kaldaäärsest lahvandusest tõusnud. Muidu oli meri üleni jääga kaanetatud.
Täna kõikus temperatuur –20,8° (–29,3 °C) ja –28,5° (–33,6 °C) vahel, ning Terrori mäe lumenõlvalt laskuv edelabriis puhus jällegi 3- kuni 5-pallise jõuga. Hommikul oli ilm selge, kuid muutus lõunast ilmunud kiudkihtpilvede ja udu tõttu varsti pärast keskpäeva häguseks.
Kivionni ehitusel töötasime päevavalgusel ja kahaneval kuuvalgusel senikaua, kui võisime veel midagi näha. Cherry ladus seinu, kuna meie Bowersiga korjasime kive ja kuhjasime seinte väliskülgedele lumeviilukaid ning kruusa. Meie tööriistadeks olid kirka ja labidas.
[Oli üsna keerukas probleem, milline nimi onnile anda. Bill nimetas seda oma päevikus «Oriana onniks» ja mäeseljandikku Oriana seljandikuks. Vaidluste käigus pakkusime veel välja «Terra Iglu», «Tuuline Maja» ja «Maja Mäekünkal».
Birdie kogus künka tagant kive; tema jaoks polnud neist ükski liiga suur. Bill kindlustas seinu väljastpoolt. Kivid olid head, aga lumi oli nii kõvasti kokku puhutud, et sarnanes pigem jääga: kirkaga ei saanud sellele suurt midagi ära teha ja ainuke võimalus oli väikse labidaga suuri kamakaid pikkamööda lahti murda.
Päeva- ja kuuvalgust oli nüüd vähe, kuid järgmisel kahel päeval kasutasime neid mõlemaid ära niipalju kui võimalik, olles jalul nii päeval kui ööl, ning tihti jätkasime tööd ka siis, kui polnud enam peaaegu midagi näha: ühel päeval kaevas Birdie vaid kõrvaloleva tormilaterna valgusel.]
Onni paigaldasime nii, et moreenseljandik pidi teda varjama tormiste lõunatuulte eest. Asusime umbes 800 jala kõrgusel merepinnast. Meie ehitusmeetod nägi ette nelja massiivse kiviseina püstitamise, jättes väikese ukseava tuulealusele poolele. Tuulepoolne sein oli kõrgeim. Onni laiuseks tuli 7,5 kuni 8 jalga; seega võis põigiti seintele asetatud 9 jala pikkune kelk sarika aset täita ja presentkatusele toeks olla. Mõlemad külgseinad küündisid tuulepoolses otsas kõrgeima seina ülemise servani, kuid uksepoolses otsas olid sellest paari jala võrra madalamad. Onni pikkus oli umbes 10 jalga.
Kiviseinte väliskülje vastu laoti suured kõva lume viilukad nagu sillutuskivid selliselt üles, et nende tuulest lihvitud pinnad väljapoole jäid. Lumeviilukate ja kiviseinte vahele kühveldasime moreenset kruusa. Kogu ehitist pidi katma ümberringi suurte kivirahnude külge stroppidega ankurdatud presentkatus, mille alumist serva veel kahekordne lumelahmakatest ja kruusast vall kinni hakkab hoidma. Lõpuks topiti veel kõikjal lõhed pehme lumega käsitsi täis, kuni seinad ühtlaselt tihedaks muutusid. Töö lõpetamine nõudis meilt kolmel päeval kogu valge aja. Puldankatus oli valmistatud nii suuremõõtmelisena, et see tuulepoolsel küljel maani ulatus ning teistelgi külgedel poole seinani alla küündis. Lootsime, et ülalkirjeldatud viisil töödeldud seinad tihedaiks osutuvad, aga kui tuul hiljem innukamalt puhuma hakkas, ei pidanud need üldsegi kinni lumetuisku ega liivatolmu, sest tuisklumi ja tolm tungisid sisse igast kivide vahel olevast seinapraost nii tuulepealsel kui ka tuulealusel küljel, ilma mahukamat tihendusmaterjali paigast nihutamatagi.
Esmaspäev,17. juuli 1911. Jätkasime onni ehitamist ja kasutasime kogu päeva- ja kuuvalge aja seinte püstitamiseks. Saime nendega niikaugele, et võisime asuda katuse ning ukse paigaldamisele. Selleks oli meil tarvis võimalikult vaiksemat ilma.
Täna alustasime tööd kerge tuuleõhu puhudes, kuid keskpäevast alates saavutas see jällegi 3-pallise jõu. Temperatuur kõikus päeva jooksul –19,5° (–28,5 °C) ja –23,3° (–30,7 °C) vahel. Taevas oli pilves. [Birdie oli väga pettunud, et me ei suutnud kogu ehitusega täna maha saada, kuid teha jäi veel palju ja olime surmani väsinud. Järgmisel päeval tõusime varakult, et proovida katust paigale panna, aga ilm oli väga tuuline. (Teisipäev, 18. juuli.) Künkaharjale jõudes tegime veidi kaevamistöid jne., kuid katust peale panna oli täiesti võimatu, ning meil tuli jällegi alla laskuda. Märkasime täna, et künkanõlva ülaotsas puhub tuul palju tugevamini kui paigas, kus asetseb meie telk. Hommikul oli ilm kibekülm.]
Rossi mere jääs on nüüd kaks lahtist, laiu ebakorrapäraseid tänavaid meenutavat veeriba, mis Crozieri neeme rannakaljudest kirde suunas ulatuvad ja teineteisega enam-vähem paralleelselt kulgevad.
Teisipäev, 18. juuli 1911. Täna pole Rossi meres näha ühtki lahtist veeriba ega lahvandust. Külma on 26,5° (32,5 °C) kuni 27,3° (32,9 °C); terve päev puhus 4- kuni 5-palline SSW tuul, mis tegi onni juures ehitustööd peaaegu võimatuks. Katuse paigaldamiseks ja kinnitamiseks on kõik valmis, aga tuulega ei saanud me seda teha. Keskpäeval lahkusime töölt ja pugesime telki, kus veetsime väga külma öö. Täheldasime, et üldiselt tuleb seda ette siis, kui me pole päeva jooksul tublisti töötanud või matkanud. [Selle aja vältel muutusid me magamiskotid üha halvemaks, ehkki olid veel kasutuskõlblikud, ja me ootasime igatsusega «kiviaja» algust, kui käiku läheb traaniahi, millega saame kõiki omi asju kuivatada. Saabumisel olime avanud juba viienda oma kuuest petrooleumikannust ja nüüd säästsime kütteõli niipalju kui võimalik, valmistades sageli vaid kaks sooja einet päevas.
Veidraks kujunes selle petrooleumihulga arvestamine, mida läheb vaja tagasiteel. Tagavara kahanemisega vähenesid ka normid: algul ütlesime, et naasmiseks on tarvis vähemalt kaks gallonit; Terrori neemiku kohal arvasime ühest kannust ja kahest priimusetäiest jätkuvat; viimaks vähendasime petrooleumikogust ühegallonilise kannuni ja niipalju tarvitasimegi tegelikult ära.]
Kolmapäev,19. juuli 1911. Et päev oli kirgas ja vaikne, otsustasime seda ära kasutada ning keiserpingviinide haudeasundusse matkata, et veidi traani muretseda, sest meie eelviimane petrooleumikann hakkas juba tühjenema ja viimase kannu olime otsustanud kodutee tarbeks säilitada. Minekut tegime kell 9.30, parajasti siis, kui idapoolsele silmapiirile ilmus koit. Kaasa võtsime tühja kelgu, paar jääkirvest, julgestusköie, rakmed ja nülgimisnoad. Meil tuli umbes üks miil lumenõlvu pidi alla minna, et jõuda esimese survejääseljandiku servani. Kavatsesime hoiduda maajää rüngaste vahetusse lähedusse, mis nüüd ulatuvad palju kaugemale kui kümne aasta eest. Sealt lootsime jõuda tõeliste kaljude juurde, kustkaudu «Discovery» ekspeditsiooni päevil oli alati viinud parim tee haudeasundusse. Kuidagiviisi sattusime aga ühele nõlvale, mis viis meid alla orgu, kahe esimese survejääseljandiku vahele, kus märkasime, et maajää rüngaste juurde on võimatu tagasi pääseda. Me polnud silmanud ka ühtki maajäält allaviivat teed, välja arvatud see nõlv, mida mööda liikusime. Kõikjal oli 80 kuni 100 jala kõrgune jääjärsak. Ikka ja jälle püüdsime rajada endile teed vasakule, kus maajää rahnud ühinesid kivirahnudega. Ehkki me aeg-ajalt hästi edasi jõudsime, ettejuhtuvaid survejääseljandikke nende tasasemates kohtades piki lumenõlvakuid ja hangeharju ületades, jõudsime vahel ikkagi lausa võimatutesse
