otsustasime eile, kaks nädalat pärast retke alustamist, et Cherry ja mina peame oma dieeti muutma: tema võtab päeviti 4 untsi minu võist ning mina saan vastu kaks tema kuivikuist, mis samuti umbes 4 untsi kaaluvad.
See tegi Cherry ja minu toidunormid võrdseks. Bowers säilitas oma dieedi ja, kui tundis selleks vajadust, võttis veel lisa pemmikani. Seda juhtus aga üha harvemini ja kogu tagasitee vältel sai ta ilma lisata läbi.
Cherry ja minu toidunorm oli päeviti nüüd järgmine:
pemmikani – 12 untsi kuivikuid – 16 untsi võid – 4 untsi
(sõime harva rohkem kui 2 untsi).
Bowersi portsjonis oli nüüd:
pemmikani – 12 untsi kuivikuid – 16 untsi lisapemmikani – 4 untsi
(harva ära söödud).
Meie päevase rutiini kohaselt saime hommikueineks esmalt teed ning seejärel pemmikani ja kuivikuid; lantšiks teed ja kuivikuid (Cherry ja mina ka võid); õhtusöögiks kuuma vett, pemmikani ja kuivikuid.
Keegi meist ei tundnud puudust suhkrust, kakaost või muudest toiduainetest, mida kelgumatkadel olime tarvitanud, ning olime kõik selle dieediga täiesti rahul. Kakao oleks õhtul olnud meeldivam paljast kuumast veest, kuid ka kuum vesi, milles ligunes kuivik, oli väga hea.
Iga kord enne minekule asumist harjame tavakohaselt telgi sisevooderdusele moodustunud härmatise maha. Telgi väliskest oli jäitest täielikult vaba ning säiliski sellisena kuni meie naasmiseni Evansi neemele. Telgi sisevooderduse alumine äär oli siiski kõvaks jäätunud.
Õhtupoolikul tuul rauges märgatavalt ja paistma hakkas osa Terrori mäest, kuid öö jooksul tõusis tuul jällegi, sadas palju lund ning metsikutes puhangutes ulatus tormi tugevus ajuti 10 pallini. Edasi minna polnud võimalik. Öö madalaim temperatuur oli – 7,6 (–22 °C).
Kolmapäev,12. juuli 1911. Jällegi olime sunnitud jääma terveks päevaks magamiskottidesse. Kogu pärastlõunal puhus 9- kuni 10-palline iilinguline edelatuul, millega kaasnes tugev lumetuisk. Hommikul tõusis temperatuur jällegi +2,9 kraadini (–16,2 °C). Öö tulekul hakkas tuul soikuma ja kell 3 vaikis täiesti. Bowers pööras oma kotil karvapoole sisse, retke algusest oli see tal esimene muudatus.
Neljapäev, 13. juuli 1911. Pärast sügavasse lumme mattunud kelkude ja telgi väljakaevamist tegime tõepoolest tubli päevamatka, läbides mõlema kelguga 7,5 tunniga 7,5 miili. [See rännakulõik näib oivalisena.] Paremal asetsevat survejääseljandikku vältida püüdes sattusime oma matkal liiga kõrgele Terrori nõlvale; kuu tuli välja just õigel hetkel ja me märkasime laia lõhet ohtlikuna näiva lumesillaga. Pöördusime piki lõhe serva alla ja nägime, et see oli üks paljudest, mis madalat küngast maajää nõlvadel ümbritsesid. Suundusime uuesti itta, et veel kord jõuda tasasele pinnale, turvalise maajää alale, mis pimedas väga kitsana paistis.
Laagrisse jäime kella 20 paiku. Möödunud ööl oli külma –22,2° (–30,1 °C) ja täna õhtuks oli temperatuur langenud –28,6 kraadini (–33,7 °C), kuid taevas hõljus veel hulk kiudkihtpilvi, mida lumetorm ei paistnud ära pühkinud olevat. Samuti oli meie kohal näha puhevil pilvi, kuu kiirtekrooni ja üksikuid halosid. Päevavalgel paistis ere, roosakas kuma üle terve põhjataeva, küündides isegi Terrori tipuni. Kogu taevas oli rikkaliku roosa tooniga punakasvioletset värvi, mis minu arvates õhukestest kiudkihtpilvedest või kõrgkihtpilvedest johtus.
Uus teepind oli väga lausk ja tuultest kõvaks pressitud, kuid lumevired puudusid täiesti. Enamiku uuest maastikust moodustavad madalad, lapikud ja pehmed lumehanged või madalad, ülalt kergelt ümardatud ja suure pindalaga künkad. Pehmematel paikadel näib lume pind endiselt raseerituna või silutuna ja seal on vaid hobusekabjakujulisi jälgi.
Reede, 14. juuli 1911. Täna läbisime ühtekokku viis ja üks kolmandik miili; sooritasime selle ainult tubli hommikuse matkaga, pärastlõunane rännak katkes, sest ilm läks täiesti pimedaks. Pärast lantši märkasime jällegi, et olime liialt itta kaldunud ja uuesti ühele kõrgemale survejääseljandikule sattunud. Pöördusime sellest põhja poole, kus kohtasime rohkem lõhesid, kuid siksakilise liikumisega ja endi ees pinda sondeerides õnnestus meil nendest mööda pääseda. Kuni oli veel küllalt valge, nägime endi ees Mäekinku. Kuuvalgus sai aga peagi otsa; see kadus uttu, lumetuisku ja tormipilvedesse. Täna liikusime Mäekingust pisut itta, püüdes püsida maajää tasasel pinnal. Lumevired sagenesid siin kiiresti ja nüüd olimegi jõudnud lõunatormide tõelisele teele. Minimaalne õhutemperatuur oli öösel olnud –35° (–37,2 °C). Kell 8.30 näitas kraadiklaas –17,4° (–27,4 °C) ja pärastlõunal ning õhtul –24,6° (–31,4 °C). [Ametlikus aruandes nii kergekäeliselt tähelepanemata jäetud üleelamused olid iseenesest küllaltki põnevad. Muid märkmeid päevikust:
Tänane päev oli üsna hirmus ja öögi möödus väga halvasti; suure vaevaga läbisime hommikul 2,75 miili, seejärel jätkasime matka tihedas hägus, mis järsku haihtus, ning me leidsime end hiiglasliku, mäesarnase survejääseljandiku jalamilt, mis varjus mustana näis. Kui me vasakule pöörasime ja edasi läksime, Bill kukkus ja sattus kättpidi lõhesse. Ületasime selle ja veel ühe lõhe ning jõudsime mõne aja pärast vasakult üles. Bill ja mina vajusime mõlemad ühe jalaga lõhesse. Sondeerisime pinda igast küljest ja kõikjal oli õõnes. Vedasime kelgu siiski üle lõhe alla ja kõik läks hästi. Päeva lõpuks olid mu närvid üsna läbi.]
MÄEKINGUL
Laupäev, 15. juuli 1911. Öö madalaim temperatuur oli –34,5° (–36,9 °C), kuid kell 10.30 oli see –19,2° (–28,4 °C) ja puhus 3-palline SSW briis. Täna hommikul oli meil siiski selge väljavaade ja võisime näha Mäekingu ees olevat moreenset eendit, kuhu olime otsustanud oma kivionni ehitada. Pärale jõudmiseks tuli meil veel sooritada lühike, järsk, kolmemiililine mäkketõus mööda kõvade ja sügavate lumeviredega kaetud pinda. Pööranud seejärel ümber moreeni alumise otsa, leidsime end Mäekingu kuristikus ja püstitasime suures, sileda põhjaga avatud lumenõos oma viimase teelaagri. Nõo pind oli kõva ja tuultest pühitud, kuid kohati ilma lumeviredeta. See laager asus umbes 150 jardi madalamal kohast, kuhu kavatsesime ehitada kivionni. [Pärast visa rassimist olemegi nüüd siin, 700 jalga kõrgemal. Laager on väga kõval lumel ja kavatsetava onni asupaik moreenmassil paikneb meist läänes. Oleme arutanud, kuidas nimetada onni, mille loodame ehitada kingu nõlvale, kivirünka varju, kasutades üht rünkakülge seinana. Arvan, et paneme talle nimeks «Terra Iglu». Näib liiga heana, et olla tõsi: oleme 19 päeva matkal, see on meie 15. laager, ja ainult neljal päeval on möllanud lumetormid. Kindlasti on harva keegi olnud nii märg; pääseme vaevu oma magamiskottidesse ning meie anorakid on lausa külmunud karbid; Birdie kootud patentmüts oleks nagu rauast. Oivaline, kuidas meie mured on hääbunud!] Algul olime kavatsenud püstitada ehitise adeelia pingviinide haudeasundusse, kuid et rännakul olime kaotanud nii palju aega ja et petrooleumgi hakkas juba napiks jääma, otsustasime ehitada onni võimalikult lähemale kohale, kus võisime uurida keiserpingviine. Selliselt toimides riskisime aga lumetormide vöötmesse jäämisega. Adeelia pingviinide haudeasunduses oleksime lumetormide teelt kõrvale jäänud, aga oma põhitööst viis miili eemale sattunud. Lootsime siiski leida oma hütile mingi tuulevarju ning lumetormid välja kannatada.
Meie laagripaigaks oleva lumenõo kohal, künkaharjal, oli madal ja konarlik paljanduva kivistiku mass; ümberringi lamas hulk graniidist, kõvast basaldist ja murenevast vulkaanilisest laavast rändrahne. Seal oli ka rohkesti jämedat kruusa ja kõva lund, millest võis sillutuskivitaolisi tahvleid lõigata. Seega oli meil kõik vajalik materjal käepärast. Et künkaalune kaljunurk [lootsime, et see moodustab suure osa ühest onniseinast] oli nii tugevasti kaetud jää ning külgekülmunud kruusaga, mida polnud võimalik
